pühapäev, veebruar 11, 2018

Pullerits: Kuidas ma põgenesin Grete Gaimi eest?

ALLPOOL LISATUD VIDEOREPORTAAŽ!
Vana tõde: spordis pole pisiasju. Edu vundamendi ladus Vahur Teppan ühe juhusliku altruistliku teoga Tehvandi suusastaadionil.

Teppan oli mind toonud pühapäeva hommikul kella veerand üheksaks Otepääle, kus kell üheksa läks lahti Tartu teatemaraton. Ta ise startis favoriitide hulka kuuluva Suusaakadeemia / Horeca Service I meeskonnas, ma olin hädavaevu tänu Jaanus Laidvee visadusele ja pingutustele saanud kaks päeva varem koha legendaarse meeskonna PSJJ järjekordses koosseisus. Nädala keskel paistis, et me ei saagi väärt mehi kokku ja võib hoopis jääda osalemata.

Kui Teppan Tehvandi staadioni (fotol vasakul) parklas varustust auto pealt maha tõstis, ilmus sealt välja loendamatu arv suuski, aga minu keppe mitte. Olin need kindlalt Tartus peale tõstnud. Teppan aga arvas, et oli unustanud mu kepid hommikul Suusaakadeemia / Limpa suusakooli majas lae alt auto peale viia ning pakkus kohe välja ühe oma kepipaari. Need oli täpselt õige pikkusega, 167,5 cm, Venemaal toodetud, ainult et palju kergemad kui minu Salomonid.

Lõpuks ilmusid minu Salomonid ka autost välja, aga Teppan ütles, et võtku ma tema kepipaar. Et need olid tal nagunii varukepid.

Vaevalt oskas ta aimata – ja ammugi ei osanud mina –, kuidas too kepipaar otsustab Tartu teatemaratoni saatuse.

Tunne oli pühapäeva hommikul aga kange, hirmus kange. Tegelikult oli tunne kange juba laupäeva hommikul, Alutaguse 39 km klassikamaratoni stardis, kui kummardusin stardikoridoris maast keppe üles võtma ning see käis väga vaevaliselt ja oiete saatel. Asi oli selles, et olin kaks päeva varem teinud selle talve esimese klassikatrenni ja tollest tunnisest sõidust Tähtvere spordipargi sprindiringil piisas, et reite sisemised lihased, tagumiku lihased ja ka alakeha jäid kangeks. Sain Alutagusel juba 2,5-kilomeetrisel soojendussõidul aru, et seekord ei tule midagi.

Ja ei tulnudki. Kui iga samm teeb valu, siis on raske täie jõuga pingutada. Sedasi võtsin juba avakilomeetrist mõõduka tempo ega hakanud teistega koos tormama, vaid talitasin ennastsäästvalt. Suusad ka seekord erilist koostöövalmidust ei ilmutanud. Näiteks Indrek Pak libises laskumistel mängeldes pikalt mööda. Paaristõukelõigud läksid ka vaevaliselt, sest pole pärast rangluu ja viie roide murde ülakehale jõudu teinud, liiati on alatasa kummitamas vanad hädad, mistõttu vasaku randme tõmbasin enne starti toetava sidemega kinni ning parema küünarnuki mähkisin elastiksidemesse. Need kohad pole viimastel aastatel tambile eriti vastu pidanud.

Ainsad lõigud, kus end vähegi hästi tundsin, olid nn jooksutõusud – aga paljuke neid Alutagusel on... Ja ütlen ausalt, et kolmandal 13-kilomeetrisel ringil muutusid needki raskeks. Siiski püüdsin lõpuringil end veidi elavdada ning hoogsamalt tööle hakata. Selleks motiveeris ka tosina mehe suurune grupp, kes 100-200 meetrit eespool liikus. Joogipunktis, kus lõpuni jäi 5-6 km, saingi tolle grupi saba kätte, aga seni, kui mustikajooki kummutasin, tegi grupi esiots taas minekut. Viimased kilomeetrid sõitsin koos Sparta dressis Urmas Roossaarega ja sain kesise, et mitte öelda mittemidagiütleva 144. koha (M50 klassis 21.). Aega kulus tervelt 2:28.40, mis oli üüratu võrreldes kahe teatemaratoni meeskonnakaaslase, Rait Pallo 2:01.09ga (25. koht; kolmel ülemisel fotol) ja Jaanus Laidvee 2:11.35ga (60. koht). Ja kui siia lisada, et Raio Piiroja, kes tänavu sõitnud klassikat umbes pool tuhat kilomeetrit, tegi on elusõidu (2:01.16 ja 28. koht), siis jäi vaid pead vangutada, kui kõvast võimalikust meeskonnakaaslasest me ilma jäime, ja ainult sellepärast, et jäin talle helistamisega kõigest päev aega hiljaks.

Aga nädala algul, kui talle helistasin, ja isegi mitte laupäeval, kui Alutaguse maraton läbi sai, ei olnud mul aimugi, et meie kuulsusrikkasse PSJJ meeskonda lülituv sõitja teeb Piiroja selja pikalt prügiseks... vabandust, ikka lumiseks.

Meie esimese vahetuse sõitja oli Assar Jõepera (fotol vasakul keskel), keda enamik teab loomulikult Kristina Šmigun-Vähi hooldetiimi liikmena. Kuna ta pidi tormama keskpäevaks Kanal 2e telestuudiosse, et kommenteerida koos minu aastatetaguse suusatreeneri Margus Aderiga Pyeongchangi olümpia laskesuusavõistlust, loovutasime Jõeperale avavahetuse sõitja au, mis seni oli enamasti kuulunud mulle (v.a need üksikud korrad, kui ma polnud valikusõelast läbi meeskonda pääsenud ja pidin meestele distantsilt kaasa elama). Jõeperal oli aga enne starti varuks üks trikk, mille ta võlus välja vöökotist, mille ta oli omakorda kinnitanud ümber dressi, mille seljal ilutses uhkelt «U.S. Ski Team».

Jõepera võttis kotist välja mingi kollase tükikese ja ütles saladuslikult, nii et keegi ei kuuleks, et tõmmaku me öösel sadanud värske lume tõttu seda suuskade alla, ajagu korgi karvasema poolega laiali ja siis nühkigu harjaga üle. Väitis, et see pidavat antud oludes aitama. Ju need olid siis tal mingid salanipid ja -vahendid hiljutistest kuulsusrikastest hooldemeheaegadest.

Ent ootamatu probleem ilmnes stardipaugu (fotol vasakul) järel. Kuna meie meeskonna rinnanumber oli 39, tähendas see, et Jõepera pidi teele minema neljandast reast. Ja see, nagu oma silmaga veendusin, tekitas kohe suure vahe. Kui ta sai pärast paaristõugete läbitavat stardisirget hakata uisku sõitma, jäi talle eespool ette kaks aeglasemat meest, kellest ta sugugi hästi mööda ei saanud. Nii et kui tempo üles võeti, oli ta eesmistest juba vähemalt 30 meetrit maas, kaugelt lugedes umbes 14.-16.

Esimeses vahetusalas Matu TPs tõmbas ka Pallo endale Jõepera imelist kollast tükikest alla (fotol paremal). Proovis siis suuski ja kinnitas, et sai tuntavalt parem. Seejärel sai aga nalja.

Esimesena saabus Risto Vaher Suusaakadeemia esindusmeeskonnast ning andis teate üle Hiina punases vormis Teppanile. Teise meeskonna teine mees aga ei saanud kuidagi vööle kinnitatava GPS-seadme kummirihma pannalt kinni. Tükk aega pusis ja pusis, läks juba närvigi. Pillas siis rihma kogemata maha ja seade pudenes paunakesest välja. Korjas seadme üles, aga pillas rihma uuesti maha. Ja taas pudenes seade paunast välja. Seejärel võttis seadme ja toppis selle endale püksi. Rihma jättiski lumele vedelema.

Jõepera saabus kaheksandana, liidrist ainult kaks minutit hiljem, ja lähetas veatult teele Pallo. Aga Piiroja?! Kus on Piiroja? Tuli Jõeperast 2.20 ja liidrist seega 4.20 hiljem. Isegi mina kaotasin esimesel teatemaratonil avavahetuses parimale vähem, 3.45. Mis oli Piirojal oma meeskonna altvedamise õigustamiseks öelda?

Ta väitis, et suurendas selle sõiduga oma tänavuse uisutehnika kilometraaži kahekordseks.

Ebaprofessionaalsus, mis muud, ütleks Mati Alaver.

Pallo (all fotol paremal) tõstis me meeskonna koha võrra kõrgemale, seitsmendaks. Kahest konkurendist sõitis mööda, üks läks temast mööda. Ta ütles, et Jõepera viimase minuti suusalihvi mõju kestis umbes kümme kilomeetrit. Juhtis endiselt Teppani tiim.

Jaanus Laidvee (ülemisel fotol paremal ja vasakpoolsel fotol vasakul), kes on enda sõnul pigem klassikamees, tegi meie kolmandas vahetuses tänavu talvel oma esimese uisutehnikas võistluse. Sellegipoolest sõitis hästi. Koguni nii hästi, et kui teda Palul viimases vahetusalas ootasin ning nägin kauguses tulemas, oli stiil nii meisterlik, et arvasin, et sealt saabub kindlasti mingi Eesti koondise profisuusataja. Aga ei saabunud.

Ma ei salga, et hirm oli nahas, kui teele läksin. Esiteks seepärast, kuidas õnnestub oma kohutavalt kange keha üldse liikuma saada. Aga teiseks, ja peamiselt sellepärast, et kartsin oma meeskonnale käki ja käru keerata – et mehed annavad endast parima ja mängin nende raske töö viljad kõik metsa all maha. Eks vaata siis, mida sul on neile pärast eneseõigustuseks öelda.

Ma küll ei teadnud, ent oletasin, et mu selja taga peaks tulema Teppani Suusaakadeemia / Horeca Service II võistkond, mille avavahetust sõitis Piiroja ning mille ankruvahetus oli usaldatud laskesuusatamises noorte maailmameistriks tulnud ning Sotši olümpial võistelnud Grete Gaimile. Ja nii, nagu Hellenurmel kinnituse sain, ka oli. Laidvee ja Pallo sõitsid sinna autoga kohale, et mulle infot jagada.

Öösel sadanud lumi ja minu seitsmes positsioon tähendasid, et enamasti tuli värskel lumel sõita. Püüdsin küll libistada eespool läinud meeste jälgedes, kuid nägin, et nonde samm ja libisemine oli olnud märksa pikem, mis oli ka loogiline. Kedagi eespool näha polnud, vähemasti esialgu polnud kuulda ka kedagi tagant tulemas, nii et pidin ihuüksi oma vähesest kogemusest tempot reguleerima.

Hellenurmes teatasid Pallo ja Laidvee, et vahe oli vahetusalas 4.50 – tegelikult oli pisut üle viie minuti; miks nad selle küll väiksema ütlesid? –, mille peale hõikasin vastu, et kuramus, seda on vähevõitu. Vähemalt 20-30 sekundit peaks ju iga koondislane, ka naine, minusuguse harrastaja vastu kilomeetri pealt tagasi võtma. Pigem rohkemgi. Mehed aga utsitasid takka, et kannatagu ma ära, alla 10 km on jäänud. Kinnitasid, et Gaimi selja tagant ei paista. Milles veendusin ka ise, kui pilgu üle õla heitsin.

Hellenurme tee ületuse ajaks, nagu varsti selgus, oli Gaim 7 km-ga tagasi võtnud umbes poolteist minutit. Meeskonnakaaslased ütlesid pärast, et neil tekkis lootus, et ehk ei saagi Gaim mind kätte. Igaks juhuks, nagu nad mulle hiljem rääkisid, olid nad seda hinnangut edastanud ka Gaimile – et vahe olulist vähenenud pole, et nagunii mind kätte ei saa.

Poole vahetuse ajal, 8 km läbimise järel, läks raskemaks. Siis tuli ka tõuse senisest rohkem ette, mis rütmi sassi lõid ja jaksu kustutasid. Üksikute vastutulijate käest küsisin, kas tagant keegi tuleb. Kedagi ei ole näha, kinnitasid kõik.

Kilomeeter enne Elva jõe ületust sattusin infoauku. Kelleltki polnud teavet ammutada. Selja taha ei hakanud piidlema – mis see annab, kui näen kaugusest, et Gaim (fotol paremal) tuleb? Pole ju kindel, kas see annab indu või mõjub pigem demoraliseerivalt. Seega jätkasin omas tempos ja rütmis.

Kaks kilomeetrit enne lõppu tuli Pallo vastu. Algul ütles, et kedagi pole tagant näha – aga siis ühtäkki hõikas, et Gaim on umbes 40 sekundit maas. Kust ta ühtäkki välja ilmus?

Olukord oli fifty-sixty. Kiire peastarvutus näitas, et kui kõvad mehed võidavad harrastajat kilt & mint, siis Gaimi-sugune peaks pool minutit kilomeetri kohta ikka tagasi tegema, eriti lõpuosas, kuna tundsin, et lennukus, mida etapi algul mingilgi määral tundsin, oli täiesti kadunud. Niisiis olid need, kes panustanuks minu peale, igal juhul pigem kaotaja olukorras.

Panin pisut juurde, aga kilomeeter enne lõppu tundsin, et enam pole kusagilt midagi võtta. Pigem olid jalad pehmed ja hapnikku ei tulnud ka piisavalt peale. Sain kuidagi siiski üle silla. Õnneks tuli seejärel hästi kergelt laskuv profiil. Kui olin seda enda arust sadakond meetrit sõitnud, kuulsin infot, et Gaim on juba sillal.

Nüüd polnud mahti enam tagasi vaadata. 500 meetri märki läksin senises tempos, siis üritasin pisut juurde kangutada, sest enam polnud mõtet midagi tagasi hoida. Kui läbi nõo s-kurvid ära võtsin ja finišisirge-eelsele künkale jõudsin, kuulsin, kuidas suusamehed kõik täiesti kõrist Gaimi ergutasid, et «jõuad-jõuad, Grete!». Mul polnud aimugi, kui kaugel ta on, aga karjumise järgi tundus, et vahe on väike, et siin võib minna lõpuheitluseks – kui Gaim juba varem mööda ei tuiska.

Panin viimasel sajal meetril kõik välja, tehnika võis paista üpris kohutav, aga see ei loe. Loeb see, kes jõuab enne üle lõpujoone. Publik, nii palju kui seda oli, elas valjult kaasa. Mu silmad olid ette suunatud, aga kõrvad taha. Kuid saa sa siis ergutuste saatel ja ise puhkides aru, kas tagant kostab kellegi hääli või mitte.

Kui lõpuks finišijoon vastu tuli ja Gaimi mu kõrvale ei saabunud, ajasin rusikas käed taeva poole ja lasin iseenesest täiest kõrist võiduröögatuse Elva mändide alla. Olin 16,4 km mõelnud ainult sellele, kuidas Gaimi käest pääseda, ja võidelnud selle nimel, et ta mulle järele ei jõuaks – seda pigem mitte uskudes. Nüüd, võidukalt finišis, ei hakanud kangelast mängima, vaid lasin end lumele selili. Ja jäin sinna päris mitmekümneks sekundiks lamama. Töö sai tehtud, seitsmes koht koju toodud, paremini poleks minna saanud, sest meid edestanud eelmine, paremuselt kuues meeskond Karupesa Team võitis meid pisut rohkem kui 15 minutiga. Peaasi oli see, et Piiroja meeskond jäi selja taha. Jäi. (Grete Gaim reageeris kaotusele nii.)

Ei oleks osanud oodata, et teatemaraton nii emotsionaalseks ja pingeliseks kujuneb. Tasus tulla. Tänud Laidveele, kes meeskonna lootusetuna näinud seisust siiski kokku suutis komplekteerida. Ja Piirojale siit valus õppetund, kellega järgmine kord kampa lüüa.

Siin TV 3e meeleolukas videoreportaaž teatemaratonist, kus Laidvee ja minu väga sujuvat ja vigadeta teatevahetust näeb alates 1:20 ning minu lõppu alates 3:00.

Ah jaa, küsite, et kuidas Teppan teatemaratoni käiku mõjutas.

Lõpus edestasin Gaimi 20 sekundiga. Suure tõenäosusega tänu sellele, et Teppan andis mulle minu Salomoni keppidest tunduvalt kergemad kepid. Tänu noile oli Alutagusest küllap väsinud kätel hoopis kergem tööd teha. Poolteist sekundit kilomeetri peale võisin ikka võita. Ent see lõpuks teatemaratoni saatuse otsustaski. Nagu Urmas Välbe ütleb: «Panna on vaja! Nii lihtne see elu ongi.»

Foto 1: Martti Himma Alutagusel pärast Tamsalu-Neeruti maratoni lääbakil. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: PSJJ meeskonna liikmed Jaanus Laidvee (vasakult), Assar Jõepera ja Priit Pullerits enne Tartu teatemaratoni starti Tehvandi staadionil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: PSJJ meeskonna liikmed Rait Pallo (vasakul) ja Priit Pullerits enne Tartu teatemaratoni Tehvandi staadioni parklas. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Rait Pallo annab Tartu teatemaratonil Matu teatevahetuspunktis suuskadele viimast lihvi. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 5: PSJJ meeskonna teise vahetuse sõitja Rait Pallo on lõpetanud oma sõidu. Taamal Priit Pullerits. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: PSJJ meeskonna liikmed Jaanus Laidvee (vasakult), Assar Jõepera ja Priit Pullerits enne Tartu teatemaratoni starti Tehvandi staadionil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix 
Foto 7: Tartu teatemaratoni start. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 8: Rait Pallo annab Matu teatevahetuspunktis suuskadele viimast lihvi. Paremal Priit Pullerits. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 9: PSJJ meeskonna liige Jaanus Laidvee võtab viimase lonksu enne kolmandale etapile suundumist. Tema lonkse loeb kõrval Priit Pullerits. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix 
Foto 10: PSJJ meeskonna liige Rait Pallo (paremal) annab teate üle Jaanus Laidveele. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 11: Näide teatemaratoni teatevahetusest. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 12: Tartu maratoni avatud raja ja teatemaratoni sõitjad esimestel kilomeetritel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 13: Grete Gaim mullu märtsis Otepääl IBU Cupil segateatevõistlusel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 14: Henri Roos on toonud Spordiklubi CFC meeskonna võidukana Tartu teatemaratoni finišisse. Foto autor: Ardo Säks
Foto 15: Mart Kevin Põlluste Tamsalu-Neeruti maratoni teise lõpetajana finišis. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 16: Tartu teatemaratoni võitnud Spordiklubi CFC meeskond. Foto autor: Ardo Säks

38 Kommentaarid:

At 21:50, Anonymous Anonüümne said...

Piiroja peab oma tervise eest hoolitsema, mitte Pulleritsuga iga hinna eest 6 kohta taga ajama. Kevade taustal on Piirojaga konkureerimine siin kuidagi mõistusevastane

 
At 21:52, Anonymous Anonüümne said...

Küsimärgiga pealkiri puudu.

 
At 23:22, Anonymous Anonüümne said...

Aga ükskord algab aega,       kus kõik kepid kahel otsal       lausa lähvad lõkendama! 

Võisteldakse selle nimel, et muutuda esimesena tähetolmuks ning pärast mõnda tiiru ümber ilma, tulla lumesajuse ilmaga ootamatult maale ja panna teedele selline kiilakas, et Tänaku kombel lund otsivad kepisõbrad teevad teedel sellise kaose, mille tagajärjel klassikokkutuleku suurune seltskond korraga sama teekonna ettevõtab.

Seekord jäi lõppeesmärk saavutamata. Elame näeme.

 
At 23:40, Anonymous Anonüümne said...

Vastus küsimusele: Priit Pullerits kardab Grete Gaimi.

 
At 23:57, Anonymous Anonüümne said...

Ilus lugu.Mõnus lugeda.
Samas kui Alutagusel soss-soss , mott keldris siis teatemaratonil vaja panna ja adrekat üleval hoida.
Maailma ebastabiilsem +50 keda elus kohanud.'

Huu

 
At 00:00, Anonymous Anonüümne said...

Loo teine kangelane on Rait Pallo mask?!
Mis kurat see on?
Nii külm ju polnud, kas ta kaitses ennast teiste eest või teisi enda eest sellise suukorviga?

 
At 09:45, Anonymous Anonüümne said...

Kokkuvõttes korralik sõit meestel ja põnev lugu!
Lugeja on rahul.

 
At 09:59, Anonymous Anonüümne said...

"Asi oli selles, et olin kaks päeva varem teinud selle talve esimese klassikatrenni...
Ebaprofessionaalsus, mis muud, ütleks Mati Alaver."

 
At 10:08, Anonymous Anonüümne said...

To 09:59 -
See teie viidatud lõik oli ilmselt nimme pandud selleks, et varjata omaenda lollust - juba oi-kui-palju-aega möödas kukkumisest, kuid siiani pole veel (ebaprofessionaalsest) alustatud ülakeha tugevdamisega.
Teise peale näidatakse ikka näpuga, sest siis ei vaadata näitajat ennast ...
Nii lihtne see ongi.

 
At 10:29, Anonymous Raud said...

Alutagusel tulemus tõesti suhteliselt kehvake. Aga teatemaratonil täitsa korralik ja kiitust väärt! Arvestades seda, et põhitrenn on Sul ratas ja ülakeha nõrk, on mõistetav, et uisk tuleb viimasel ajal paremini välja kui klassika.
Tiim oli ka Sul hea ja võtsite maksiumumi, mis võtta oli. Assar Jõepera laskesuusatamise kommentaarid on väga head! Pallol oli ilmselt tervisega probleeme, et selle maskiga sõitis? Ilm oli ju suhteliselt pehme.

 
At 10:55, Anonymous Anonüümne said...

Kui alakeha ootamatult kangeks läheb, tuleb lingamit teha, ütleks selle peale EOK president.

 
At 11:50, Anonymous Anonüümne said...

CFC stardinumber oli 38. Kui nemad ka tagant startisid siis ei takistnud stardipaigutus kuidagi võitmist ;)

 
At 11:56, Blogger Priit Pullerits said...

Nende avavahetuse mees oskas endale minu teada eespool koha välja kaubelda. Aga nemad läksid ka võidu peale, meie mitte.

 
At 12:04, Anonymous Anonüümne said...

Vastasin õhtul küsimusele õigesti, nüüd on küsimust muudetud. Nüüd on õige vastus, et põgenesid edutult. Kui Gretel oleks relv kaasas olnud, oleks kättegi saanud.

 
At 14:26, Anonymous Anonüümne said...

Taas on küsimus õige vastuse saamise järel muutunud.
Õige vastus: ei ole.

 
At 15:07, Blogger Priit Pullerits said...

Teadmiseks kõigile: mu olümpiakommentaarid kõlavad tööpäeviti kella 15 ja 16 vahel Kuku raadios.

 
At 15:30, Anonymous Anonüümne said...

Libisev graafik nagu kõigil, kes on televiisorist.

 
At 16:06, Blogger Priit Pullerits said...

Grete Gaim on teinud teatemnratonist Instagrami pildi ja lisanud asja seletuseks:
That race when you don’t catch Priit Pullerits before the finishline 😤😅
https://www.instagram.com/p/BfD2V98FxCN/?hl=en&taken-by=biathlonlilg

 
At 17:58, Anonymous Anonüümne said...

Pallo mask oli ehk treeningu eesmärgil, mitte külma (sic!) ilma tõttu.

 
At 18:53, Anonymous Anonüümne said...

Te võite siin trikke teha auguga fischeri ja teknoloogilise maskiga, tõsiasi on see et Padre on kunn ja kunniks ta jääb.

 
At 23:04, Anonymous Anonüümne said...

18.53

Ikka pole veel enda isa ülesse leidnud?

 
At 23:37, Anonymous Anonüümne said...

Kas Pullerits on Suureks Mõõduvõtuks valmis?
Kas Karvajalg Harku vallast ja Pirita Puraka brigaadi poisid on stardis?

Millal Kelk toimumise maha hõiskab?

Norramaa ilmajaam lubab nulli ilma, kes Pulleritsu suusad pidama määrib?

 
At 23:43, Anonymous Anonüümne said...

http://sportrec.eu/ui/#1d7gt38

Ajaribalt alates 03:00 Pullerits vs Gaim lõpetamas.

 
At 10:05, Anonymous Kilva Karts, TAY linnujaam said...

ÜKE-päeva puhul kergejõustiku staadionile minnes suusa vahele väheke kilba ka. Kes võhmakatest, ise hoopis tehnikasportlasena tuntud, nii ütles: "hakkasin peaaegu et mõistma, miks kergejõustiklased pool trenni staadioni mööda jalutavad või murul lebavad. Proovige 10x150m lõike joosta 80-85% maksimumist ja mõistate ka. Väike hasart tekkis isegi. Kui paljude jaoks on väljakutse midagi lihtsalt läbi teha (Ironman, Tartu Maraton vms) siis mind huvitaks, kui kiirelt ma 10km või poolmaratoni suudaksin joosta. Jooksu harjutan, siis 10km maanteel peaksin alla 34 minuti olema suuteline tegema."

 
At 13:54, Anonymous Anonüümne said...

Kes Kilbile kehvad suusad määris?

 
At 15:04, Anonymous Anonüümne said...

Eilse olümpiakommentaari kommentaariks:
Kelly Sildaru ei ole kuskilt otsast nõukogude aja spordisüsteemi produkt või järelm. Ainult kahjuks ta ei võislte olümpial, kus oleks võinud teha medaliväärilisi etteasteid.
Ühesõnaga tahtsin öelda, et saab siiski maailma tippu ka ilma nõuka pärandita, mida vanemad mehed arvavad mitte saavutatavat.

mp

 
At 15:19, Anonymous mati, metsavenna- ja seenetalu said...

HÄIRE!

Kas keegi kolhoosist sõltumatu on Otepaa-Elva raja läbi sõit ja sõltumatut rajainfot jagab? Täna veel viimane päev jõulupreemia kolhoosi staapi viia, alatest homsest peaks juba midagi lisaks panti panema.

 
At 15:30, Anonymous Anonüümne said...

Kilp ja Saarepuu panid pannkoogi. Kergema eelsõidu valikuga oleks poolfinaali koht kindel ja seal oleks võinud jala sirgeks lasta ja 12 koht oleks käes olnud ja nautinud eesti koondise ülivõimsalt parimat sooritust, peaminister oleks tulnud kätt suruma ja Martinson kirjutanud 6 artiklit homseks valmis.

 
At 16:01, Anonymous Anonüümne said...

info on siin:
https://www.tartumaraton.ee/et/uudised/2018/02/13-1/

 
At 16:30, Anonymous Anonüümne said...

Martinson kirjutab homseks need 6 artiklit valmis enivei. Ta nagu meie spordiajakirjanduse Hillar Kohv.

 
At 17:18, Anonymous Anonüümne said...

Sõnu loobitakse küll kergelt. Saarepuu arvas et Kilp on sama kõva tõusu võtma kui Klääbu ja uisutreeneri sõnul pole Eestis uisutamine enam välja surnud. Nah nah, no nimetage veel mõni uisutaja peale nende kahe kelle nime teate.
Ma arvan et ainuke kes võib Eesti talispordi seisukorra kohta hinnanguid anda on vanameister Pullerits ja Vahur Teppan juunior.

 
At 17:35, Blogger Priit Pullerits said...

Lp 15:04, tänan minu Kuku raadio kommentaari kommenteerimast.
Kelly Sildaru ei ole kusagilt otsast iseseisva Eesti spordisüsteemi produkt. Vaadake ta ala - vigursuusatamine. Kus on meil selle ala harrastamiseks baasid, treenerid, võimalused. Ta on jõudnud tippu üksnes tänu oma perekonna, ennekõike isa toele, abile, tegutsemisele. Kelly Sildaru olemasolu ei räägi absoluutselt midagi Eesti spordisüsteemi olemasolu kohta. Pigem näitab ta vastupidist: et süsteemi kui sellist ei ole.

Lp 17:18, teie järeldus on absoluutselt õige! Mulle tundub, et Saarepuu on üle võtnud Alaveri stiili ja maneeri - see on suurte sõnadega sportlast üles vuhvida. Ma tahaks väga näha, kuidas Kilp Klaeboga tõusu võrdselt üles jookseb. Nagu nägime, said finaalis kõik teised Klaebolt viimasel tõusul sahmaka; Kilp saaks veelgi kindlamalt, sest tema ju ei jõudnud poolfinaaligi.

 
At 17:38, Anonymous Anonüümne said...

Osalen tartu maratonil esimest korda. Uurisin nüüd, et pakutakse põhimõtteliselt kahe erineva tasemega määret - üks ns tavaline ja üks nö võistlusmääre. Kui suur vahe neil on kiiruses?

 
At 18:06, Anonymous Anonüümne said...

Alaver poleks teinud taktikalist viga paigutada Kilp ülikõvasse eelsõitu. Kui kelleltki on palju õppida siis Kasahstani koondise peatreenerilt.

 
At 18:34, Anonymous Anonüümne said...

Mul ka küss nagu 15:19 - kas tegelt ka lõunas rajaolud sama ilusad nagu marketingtiim räägib?

17:38 kui olete suure palgaga, teenite kallima määrde vahe kiiresti tagasi, poole tööpäevaga vähemalt. Kui olete kapitalist-dividentitöötaja, siis jaksate nagunii päevasel ajal nii palju trenni lõhkuda, et jaksate ka ilma erimäärimiseta (nö eelmisest hooajast peale jäänd kraami peal) tublisti raja läbi sõita. Jõudu-jaksu, kirjutage siis ka meile hiljem muljungit!

 
At 18:36, Anonymous Anonüümne said...

Videoreportaažist nähtub, et naislaskesuusataja lõi lamavat Priit Pulleritus suusakepiga. Kas asi on juba politseis?

 
At 19:11, Blogger Priit Pullerits said...

Lp 17:38 - profi jaoks meeletu, teie jaoks vähene.

Lp 18:36 - ei, ta vaid kontrollis, kas maas lamaja on ikka elus. Et suskan korra, vaatan, kas reageerib. Vist eriti ei reageerinud või kuidas teile tundus?

 
At 20:27, Anonymous Anonüümne said...

Nu on ikke kolhosnikud siin pundis.

 

Postita kommentaar

<< Esileht