Pullerits: Ja siit see tuleb - selle talve parim pakkumine!

Just nüüd, siin ja praegu, pärast eileõhtust ja öist lumesadu, mis oli sel sügisel juba teine lume pealetung, on õige aeg ja koht teha algava hooaja parim pakkumine.

Klubi Tartu Maraton on ka justkui öösel aknast välja vaadanud ning saatnud mulle kell 3:47 nelikürituse kohta pressiteate. Nagu näha, on paljudel närv ja ootusärevus juba sees.

Aga kas kõik on kindlad, et neil on ikka piisavalt hea varustus, millega konkurentsivõimeliselt löögile pääseb?

Tjah, ma saan aru, et varustus ei maksa mitte vähe. Ega ilmaaegu Vahur Teppani korraldatud Tartu Lõunakeskuse suusalaadal letti kasutatud varustusest peaaegu puupaljaks ostetud. Tark otsus ostjailt! Miks peab hea suusapaari eest välja laduma 400-500 eurot, kui veidi sõitnud suusad saab kätte enam kui poole odavamalt. Ma ei ole ka elu sees ostnud uut autot ega kavatsegi seda teha, sest miks raha tuulde pilduda? Piltlikult ja lihtsustades: ostate saja raha eest uue auto, aga juba kahe aasta pärast on sellest järel vaid 60-70 raha ja kolme aasta pärast juba 50-60 raha. Oma nüüdse auto sain nelja aasta vanusena uue auto letihinnaga võrreldes rohkem kui poole odavamalt.

Seega, siin tuleb selle talve parim pakkumine. Panen müüki oma neli aastat vanad kollased Fischer RCS klassikavõistlussuusad. Mul ei ole neid sel talvel enam vaja. Suusad on regulaarselt ja hästi hooldatud, täiesti terved. Olen nendega sõitnud Tartu maratonil 2010. aastal 146. kohale ja 2009. aastal 155. kohale ning jõudnud viimasel neljal hooajal teistel Estoloppeti maratonidel pidevalt esisaja hulka. Need näitajad peaks tõestama, et tegemist on igati korralike ja konkurentsivõimeliste võistlussuuskadega. Suuskadel on peal Salomoni sidemed.

Suusad sobivad minupikkusele (186-187 cm), kuid minu kehakaal (70-71 kilo) tikub jääma väheseks, et neid suuski tõusul piisavalt kinni vajutada. Kehakaalu poolest sobivad mu suusad pigem neile, kel kilosid 80 ligi või üle selle.

Suuskade hind koos sidemetega on 199 eurot, ilma sidemeteta 180 eurot. Kellel on huvi, saavad minuga ühendust kas siin blogis või minu meiliaadressil priit.pullerits@postimees.ee või töötelefonil tööajal 7390361.

Kinnitan, et siinne pakkumine on täiesti reaalne ja tõsine ning tegemist ei ole mingi eksperimendi, provokatsiooni ega muu säärasega. Minu Fischer RCS klassikasuusad on tõepoolest müügis.
******

Gemini Bridges Road and Hwy 191 north of Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)


Foto 1: Priit Pullerits on saavutanud 2010. aasta Tartu maratonil Fischer RCS klassikasuuskadega oma elu parima, 146. koha. Tähelepanu: suuskade paremaks uurimiseks nii sel kui kahel järgneval fotol klikkige pildile kaks korda! Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Müügile lähevad Priit Pulleritsu Fischer RCS klassikatehnika võistlussuusad (vasakul). Esiplaanil valvab varustust kääbusšnautser Morgensilber Eye Candy. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits Fischer RCS klassikasuuskadega eelmise aasta jaanuaris Mammastes Eesti meistrivõistlustel 15 km distantsil. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Jane Salumäe: Kuidas sportides veriseks saada?

Järgnev õpetlik lugu on värskelt ilmunud elulooraamatust "Jane Salumäe. Agulist maailmaareenile" (AS Ajakirjade Kirjastus) peatükist "Kannikate välkudes". Avaldatud kirjastuse loal.*

Ma ei tea, kas olete kunagi vaadanud, millises rõivastuses naismaratoonarid võistlevad. Kui enamikul teistel spordialadel on juba ammu spetsriietus ja -jalanõud need, mis võivad sportlase nii pjedestaalile tõsta kui ka sealt tõugata, siis pikamaajooksus on välised rekvisiidid teisejärgulised. Tähtsad on vaid jooksusussid, millega maratoonar teele läheb. Kuigi tosse, mis jalga tõmmates sind lausa lendama paneksid, ei ole veel leiutatud, kontrollitakse tiitlivõistlustel alati sportlaste jalanõusid. Need peavad vastama standarditele.

Mind on tossud korduvalt alt vedanud. Probleeme oli nendega ka eespool kirjeldatud Tokyo maratonil, kus ma kolmandaks tulin. Ei teagi õigupoolest, mis juhtus: jalas olid vanad sissekantud sussid, aga poole maa pealt hakkas üks neist hõõruma. Kuus kilomeetrit oli veel joosta jäänud, kui mõtlesin suure valu pärast katkestada… Õnneks tuli mõistus pähe ja ma surusin, hambad ristis ja veremaitse suus, finišini välja. Mis sinna sussi sisse sattus, mõni kivi või liivatera? Järgmisel päeval Tokyost minema sõites ei olnud võimalik midagi jalga panna – vill oli nii suur, et lennukisse komberdasin plätudega.

Ma ei mäletagi, kas olin tookord distantsile läinud sokkidega või mitte. Sokkide suhtes on maratonijooksjatel vastakad tunded. Mõned jooksevad sokkidega, teised ilma. Ka kõige paremad sokid võivad joostes jala alla kortsu kerida. Aga kui sokke ei pane, mis siis saab? Karta on, et kand hakkab hõõruma.

Enne Filaga liitumist, kui Stig Eklund veel mu mänedžer oli, tuli ta Rooma maratoni eel mu juurde uute jooksusussidega: “Jane, pane homme võistluste ajal need jalga, meile lubati selle eest maksta.” Adidased! Nojah, eks raha on muidugi alati vaja, kuid mis tulemust võib loota tuliuute sissekandmata tossudega? Olen aga alati olnud loomult riskialdis. Uurisin papusid ja ütlesin: “Heakene küll, teeme proovi.” Jooksin maratoni uhiuute tossudega… ja midagi ei juhtunudki – ei olnud need kõvad ega hakanud ka hõõruma, raha saime hiljem veel pealekauba.

Mõelgem korraks naisjooksjate riietuse peale. Suurtel tiitlivõistlustel on tavaliselt hiigelsuured rinnanumbrid. Seljas on sportlastel aga pisike topp, mis ulatub napilt rinna alla. Rinnanumber on tehtud veekindlast paberist, peaaegu vakstust, et vihmase ilmaga ära ei laguneks. Kui numbrimärgi äär hakkab vastu kõhtu hõõruma, on see väga piinarikas. Mul on finišisse jõudes korduvalt olnud keha veriseid triipe täis. Ja ole veel õnnelik, kui haaknõel lahti ei tule ega kõhtu auku ei torka – tiitlivõistlustel kinnitatakse rinnanumbrid topi külge primitiivselt haaknõelte abil.

Naistel on häda rindadega. Kuigi need on kõhnadel pikamaajooksjatel enamasti väikesed kui vistrikud, kipuvad nibud mitmetunnise rappumise peale katki hõõrduma. Et seda ei juhtuks, määrivad maratoonarid need enne võistlust vaseliiniga kokku või plaasterdavad kinni.

Pärast Fila tiimi liikmeks saamist anti mulle võistlemiseks Fila spordipüksid, mis olid omapärase lõikega ja jäid pidevalt kannikate vahele kinni. 1998. aasta Bostoni maratonil märkasin, et mind filmitakse. Naiselik edevus ei lubanud paljaste kannikatega filmilindile jääda, mistõttu kohendasin terve tee püksitagumikku. Hiljem keegi küsis: “Jane, mis sul seal Bostonis nende pükstega oli, et sa neid kogu aeg tirisid?”

Hoolimata rumalast “püksidraamast” jõudsin 1998. aastal Bostonis esimeste hulka, saavutades kokkuvõttes seitsmenda koha. Pärast võistlusi läksin Gabriele Rosa jutule ja kurtsin, et itaallaste püksilõige minu kehale ei sobi. Selle tulemusena õmmeldi mulle Fila tehases spetsiaalselt kehamõõtude järgi konstrueeritud jooksupüksid. Ükski naisterahvas ei taha ju tuhandete pealtvaatajate ees välkuvate kannikatega lipata.
***
* Jane Salumäe elulooraamatu esitlus toimub reedel, 30. novembril kell 13.00 Tallinnas Viru Keskuse Rahva Raamatu kaupluses. Kohal ka Jane Salumäe.
******

Joe Camel Butte & Priit Pullerits, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Jaanus Laidvee. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Raamatu "Jane Salumäe. Agulist maailmaareenile" esikaas. Avaldatud ASi Ajakirjade Kirjastus loal
Fotod 2 ja 3: Jane Salumäe võistlemas 2002. aastal Tallinnas Kadrioru staadionil. Fotode autor: Viktor Burkivski, Kroonika/Scanpix
Foto 4: Jane Salumäe 2001. aastal Tallinnas olümpiajooksul. Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Pullerits: Viimane kübe kogu tõest ehk mis on hooaja eesmärgid?

Kas te teate, kui tüütud on need harjutused, mida pean opereeritud põlve taastamiseks tegema? Isegi meie koer, kääbusšnautser Morgensilber Eye Candy ehk lihtsalt Candy, ei suuda aru saada, miks ma pidevalt vaibal pean lamama. Ta tuleb mu kõrvale, võtab istet ja kraapsab pidevalt parema esimese käpaga mulle põse pihta, justkui tahaks öelda, et «kuule, mis sul viga on – ära vedele siin maas, tõuse üles!». Eile tegin harjutusi tund aega, lõpp tuli juba väga nüriks muutunud vaimujõu toel.

Kuigi eelmises sissekandes lubasin avaldada kogu tõe, pean tunnistama, et tõde on niivõrd suur, et mul endalgi ei püsi kõik meeles. Eile hilisõhtul järsku meenus, et kui dr Leho Rips sõidutas mind Valga haiglast operatsioonilt tagasi koju, mida ta mõni kilomeeter enne Tartusse jõudmist ütles.

Vaat see on nüüd küll info, mille kõik suusasõbrad ja maratonisõitjad peavad endale suurte tähtedega vaadatavasse kohta üles tähendama.

Küsisin dr Ripsilt, mis ta arvab ja soovitab, kas võin Estoloppeti maratonid tuleval aastal kaasa teha.

Ta ütles, et võin küll.

Aga selle loaga kaasnes üks suur «aga».

Kas keegi soovib pakkuda, mis «aga»?

«Aga» seisneb selles, nagu lausus dr Rips, et pean sõitma enda säästmiseks 30 protsenti aeglasemalt kui eelmistel hooaegadel tippvormis.

Niisiis saab siin nüüd kirja panna need maratoni ajad, mille võtan uuel hooajal sihile. Nende põhjal näevad ka kõik, kes seni on mulle kaotanud, kui kõvasti peavad nad harjutama, et mind edestada.

Viru maratonil sain aja 2:15 (100%), 30% sellest on 40 minutit ja 30 sekundit, mis teeb orientiirajaks 2:55.30, mis tänavu andis 388. koha.

Edasi samasugune arvutus pelgalt arvude keeles, et oleks kergem jälgida:

Alutaguse maraton 2:00.50; +36.15; =2:37.05, 489. koht;
Tartu maraton 3:33.05; +1:04; =4:37.05, 1863. koht;
Haanja maraton 2:39.30; +47.50; =3:27.20, 402. koht;
Tallinna maraton 1:55.36; +34.40; =2:30.16, 473. koht;
Tamsalu-Neeruti maraton 2:31.44; +45.30; =3:17.14, 454. koht.

Nonii, nüüd on kõik konkreetselt kirjas, et poleks mingeid õhust võetud väärootusi ja võltsarvamusi. Tuleva talve eesmärgid on siin selgelt edastatud ning igaüks saab nüüd oma mulluste tulemuste pinnalt võrrelda, kui kaugele ette või taha nad minust uuel maratonihooajal jääda võivad.
******

Monitor and Merrimac Buttes, Courthouse Pasture, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Kääbusšnautser Morgensilber Eye Candy. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 2: Morgensilber Eye Candy Hiiumaal Palli rannas jooksmas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Estoloppeti uuel hooajal langeb Priit Pullerits isegi nendest sõitjatest tahapoole. Pilt tänavuselt Tamsalu-Neeruti maratonilt. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix

Pullerits: Suur saladus paljastatud – lõplik tõde rahvuslikust põlvest nr 2!

Aeg oleks kõik kaardid viimaks lauale lüüa.

Kõik, mis ma seni oma opereeritud parema põlve kohta olen rääkinud ja kirjutanud, on olnud tõsi.

Kuid see ei ole olnud kogu tõde.

Kõlab nagu rahvusliku põlve nr 1 kurjakuulutava saaga algus eelmise aasta kevadel?

Ega kogu infot olegi sageli mõistlik korraga letti paisata. Avalikkus ei pruugi seda ära seedida. Ja keskne sõnum võib info rohkuses hägustuda, võib-olla koguni täiesti kaotsi minna.

Niikuinii on praegu komplitseeritud ajad, mis nõuavad vaimujõuga nüridusest üleolekut. Kuidas teile meeldiks perspektiiv, kui peate ka õhtul pärast tööpäeva – ja enne, kui asute õhtu tagumises pooles teise, ülikoolitöö kallale – tegema tund aega opereeritud jalale tüütuid harjutusi? Ärge looge endale illusioone: enamik teist ei viitsiks seda. Või tahab keegi öelda, et teda vaimustaks, kui peab lamama selili, põlved kõverdatud ning pall või padi põlvede vahel, põlvi vähemalt viieks sekundiks kokku suruma, nii et jalgadesse tekib värin, siis korraks lõdvestuma ning seejärel uuesti suruma? Nii 20 korda järjest. Ja siis sedasama harjutust veel 20 korda. Ja üleüldse kokku ligi kümme seda tüüpi harjutust kaks korda. Ma usun, et enamik teist väsis ära ja tüdis juba siin seda lõiku lugedes.

Täna õhtul tuleb mul neid kõiki harjutusi teha kolm seeriat ja ülehomme lausa neli. Tõesõna, ütlen ausalt, et ei kujuta ise ka ette, kuidas vaim sellisele nürile trööpamisele vastu peab.

Aga see kõik, nagu ennist mainisin, pole kogu tõde. Midagi on kusagil veel.

Osa tõest jäi juba operatsioonisaali.

Kui dr Leho Rips mul Valga haiglas põlve lahtistest kõhretükkidest puhastas ja kõhre ääri tasandas, siis, kui mäletate, mainis ta, et mu põlve seisukord osutus hullemaks, kui ta oli osanud arvata. (Huvitav, mida ta ütleks teie justkui terve põlve kohta, kui ta artroskoopiliste vahenditega sinna sisse pääseks? Usun, et vähemalt poolte minuealiste puhul avastaks ta pahaendelised probleemid, mis varem või hiljem välja löövad.)

Ja siis, arstiriistadega põlves toimetades, nentis ta – ja siit tuleb nüüd osa seni varjatud tõest –, et joosta ma enam küll ei saa.

Arvate, et see jahmatas mind? Ei, absoluutselt mitte. Sest olin suve jooksul, mil põlv sugugi paraneda ei tahtnud, selle teadmisega juba leppinud. Ja ärge hakake mulle siin oma tarkusest (?!?) rääkima mingist imelisest paranemisvõimalusest, sest põlve kõhred on sedavõrd kulunud, et – pange nüüd tähele! – isegi kui ma mõnda aega joosta saaksin, siis peagi lõppeks see uuesti fiaskoga. Jätke endale meelde: kulunud kõhr ei taastu! Ainult ennasthävitav loll hakkaks uuesti jooksmisega tegelema.

Nii et kõik, kes mind jooksus võita ihkasid, aga kes viimasel Otepää-Elva nn jooksumaratonil pärast mu uskumatult kõva esitust (sest kes oleks võinud seda minust uskuda – 70. koht 1:33.56ga) pika ninaga jäid ning lubasid endale seejärel veelgi vihasemalt harjutama asuda – paraku jäängi teile alistamatuks. Võite rahumeeli tossud nurka visata.

Kuid ärgem muutugem morbiidseks! Kaks head sõnumit on ka. Rattaga sõita saan ja suusatada saan, kinnitas dr Rips.

Ja ometi pole seegi veel kogu tõde.

Üleeile, ilmselt mäletate, käisin füsioterapeudi Margus Mustimetsa juures opereeritud jala liikuvust taastamas. Kui ta oli minuga ligi tund aega tegelenud ja põlve painduvuse täisnurga pealt teravnurkseks saanud – eile õhtul kodus võrdlesin, et lõigatud parem jalg paindub põlvest peaaegu sama palju nagu vasak jalgki –, esitas ta mulle lähiperspektiivi.

Pange nüüd hästi täpselt tähele! Ta ütles, et 24ndal võin kepid taas kätte võtta.

Arvate, et sel laupäeval, 24. novembril?

Oh ei, ärge kiirustage. Mustimets rääkis jõuluajast, 24. detsembrist.

Tõde on seegi, et tegin sellise prognoosi peale suured silmad. See tähendab, et saan hakata vaikselt suusatama, kui Estoloppeti maratonisarja alguseni on jäänud kõigest viis nädalat.

Viie nädalaga tippvormi? Ei, see on võimatu! Selle ajaga jõuab minu vanuses suutlikkus suurt vähikäiku teha. Täna hommikul katsusin voodist tõustes lõigatud jala sääremarjalihast: see oli palju vedelam ja ka tuntavalt peenem kui terve jala sama lihas. Mustimets mõõtis esmaspäeval, viis päeva pärast lõikust põlve kohalt mu reielihaseid – ja mis oli tulemus: opereeritud jala reie ümbermõõt oli 42 cm, tervel jalal samast kohast aga 44 cm. Mustimets mainis, et piisab vaid kahest päevast, kui lihas hakkab kärbuma. Läheks siis selle taastamine sama kiiresti – aga ei lähe! Läheb oi kui aeglaselt ja vaevaliselt.

Nüüd siis selle talve suured küsimused.

Esiteks, kas uue hooaja suusamaratonidel tuleb taanduda tippharrastajate seast turistiklassi?

Teiseks, huvitav, millisesse vormi õnnestub suusahooajaks siiski jõuda?

Ent usun, et see võitlus comebacki nimel saabki olema põnevam, kui taas järjekordset talve «vanas augus tiksumine». Küllap saab huvitavam olema neil, kes minust seni üksjagu pikalt maha on jäänud – mõelda, neil tekib šanss pärast võistlust kuulutada, et «panin Pulleritsule ära!» –, kui ka neil, kes on kaotanud napilt või olnud minuga enam-vähem võrdsed, sest ei nad ju taha näe, aga karta ometi võivad, kas ja millal ma neile tagant kannule võin jõuda.

Nii et tõotab tulla eelmistest ehk pinevamgi suusahooag, või kuidas teile tundub?
******

Joe Camel Butte & two Trek bikes, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Laskesuusataja Eveli Saue tegemas opereeritud jalale taastusravi 2009. aasta detsembris. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Selline on üks lihtsamaid harjutusi, mida ka Priit Pullerits (pildil ei ole tema) peab kodus põlve liikuvuse taastamiseks tegema. Fotol taastusravi Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini- ja taastusravi keskuses. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpi
Foto 3: Kaitseväelane teeb taastusravi 2009. aasta suvel Tallinnas. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 4: Rattur Caspar Austa Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini- ja taastusravi keskuses eelmise aasta mais. Sel nädalal Priit Pulleritsu nõustajad teda veloergomeetrile pedaalima veel ei luba. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Füsioterapeudid Margus Mustimets ja Tuuli Bürkland 2009. aasta kevadel Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini- ja taastusravi keskuses. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Veel üks suur küsimus: kelle jalad on pildil? Fotol Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini- ja taastusravikliiniku direktor Rein Kuik aastal 2003. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas rahvuslikust põlvest nr 2 saab asja?

Kuuldes sellest, kuidas paljud inimesed satuvad oma hädadega arstide juurde, kes neid aidata ei oska või ei suuda või koguni täiest hingest aitama ei vaevu, pean küll tänama saatust, mis on mind viinud kokku ortopeed-traumatoloog Leho Ripsi ja füsioterapeut Margus Mustimetsaga. Mõlemad mehed on vähemasti Eestis absoluutselt oma ala tippklassi esindajad. (Muu Euroopaga ei tea võrrelda, aga arvestades, et Eesti tipptegijad on sageli ka maailmas tipptegijad, siis... järeldused on siin läbinähtavad.)

Milline on operaaritud parema põlve olukord? Väga hea, nagu sain kuulda. Spetsialisti silma järgi väliselt terve põlvega hiiglaslikku vahet polevatki. Aga see ei tähenda, et kõik on korras.

Nüüd tõsine töö alles algab, ja kolmes etapis. Esiteks, taastada põlve liikuvus. Teiseks, taastada jõud. Ja kolmandaks, taastada funktsionaalsus. See ei ole päevade küsimus. See on nädalate küsimus.

Mustimetsa abiga jõudsin eile õhtul nii kaugele, et seni täisnurkseks paindunud lõigatud põlv paindub nüüd teravnurkseks, pakun, et reie- ja sääreluu vahele jääb vähem kui 45 kraadi. Kas see pole hea tulemus kõigest viis päeva pärast operatsiooni? Tegin Mustimetsa juhendamisel hulga eriharjutusi, lõpuks visandas ta need kõik ka paberile ning märkis juurde, kui palju pean päevas neid tegema.

Et kui palju siis? Eile õhtul kulus vaibal harjutustele 35 minutit. Tegin kõiki harjutusi ühe seeria. Aga täna pean tegema kaks seeriat, homme kolm, ülehomme koguni neli. Nagu näha, pole operatsioonist taastumine sugugi lihtne, ehkki pealtnäha paistab, et operatsioon on läinud hästi.

Samuti õpetas Mustimets mind uuesti käima. Ta käskis mul loobuda lõigatud jalaga liipamast ning hakata korralikult astuma. Kummaline küll, aga selleks tuli end vaimselt päris palju kokku võtta. Sain loa, et võin nüüd iga päev käia kuni kaks kilomeetrit, ühe hommikul ja teise õhtul.

Siiani olen väga täpselt järginud nii Ripsi kui Mustimetsa õpetussõnu. Kui pühapäeval tundsin, et jalg on hea ja paindub normaalselt, helistasin dr Ripsile ja küsisin, kas võin tasapidi veloergomeetril n-ö tühikäigul väntama hakata. Ta ütles, et seda ei maksa teha enne, kui vähemalt kümme päeva on lõikusest möödas. Selge! Oht peitub selles, et värsket lõikuse kohta, mis nõuab paranemist, ei tohi ärritada, sest siis võib sinna põletik sisse lüüa ning seejärel on asi taas hull. Kuulsin just ühest mehest, kes oli paar päeva pärast operatsiooni ujuma läinud ning sealt sellise bakteri saanud, et lase aga olla.

Spetsialistide sõna on mulle seadus, ei mingit isetegevust.

Kes aga ihkab midagi erilist näha, sellel soovitan vaadata siinset videot, kuidas Singapuris elav eestlanna, kes on, muide, tegutsenud ka modellina, peksab poksiringis läbi austraallanna. Pärnu lähistelt pärit Kairi «The Angrybird» Metsaots (tema tutvustus algab videos 3:00 ajal, matš algab 6:00 ajal, esimese raundi otsustavat seeriat saab näha 7:40 ajal) peaks olema Eesti esimene naispoksija, ja nii palju, kui mina tean, on ta võtnud eesmärgiks pürgida Rio de Janeiro olümpiale. Elagem siis talle kaasa.
******

Joe Camel Butte & Jaanus Laidvee, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade juht Art Soonets viib Tartu suusalaada trenažööride mitmevõistluses Postimehe võistkonna kolmandal etapil veloergomeetri peal prominentide võistlusklassis liidriks. Tema pingutust jälgivad Meelis Luht Eesti Meediast ja Arvi Suurpere. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eesti Meedia juhatuse liige Meelis Luht (vasakul) viib sõudeergomeetril Postimehe võistkonna trenažööride mitmevõistluse viimasel etapil prominentide võistlusklassis võitjana finišisse. Paremal Tartu linnapea Urmas Kruuse. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Postimehe võidukas nelik Tartu suusalaada trenažööride mitmevõistluse prominentide võistlusklassis Vasakult Meelis Luht (sõudeergomeeter), Karl Luht (suusaergomeeter), Sille Rell (jooks) ja Art Soonets (rattaergomeeter). Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas rahvuslik põlv nr 2 saab naabri?

Kõige selle üldrahvaliku huvi juures, mida äratas osalusreportaaž otse operatsioonilaualt – nii et isegi eileõhtune TV3e superstaarisaade mainis mu blogi ühes magusamas kohas, vahetult enne reklaamipausile suundumist (mille järel loetavus hüppas lakke) –, loodan, et ei läinud kaotsi üldpedagoogiline iva. Need on järgmised: esiteks, ei või kunagi teada, mida vanuse lisandumine ja sportimine kaasa toovad, ja teiseks, see, et täna terve olete – või enam-vähem terve, sest väikseid valusid esineb sporditegijail ju enam-vähem pidevalt –, ei tähenda, et te homme äkki lõikuslauale ei pea heitma.

Sellised traumad, nagu mul, tekivad sageli väga järsku, justkui ei millestki. Kevadel enne Otepää-Elva nn jooksumaratoni, pärast Ameerikast Utah’st rattaseikluselt naasmist, lõi kõvema jooksu järel põlvest allapoole sääreluu ülaserva kerge valu, mis taandus siiski kiiresti. Kuid pärast 24 km pikkust võidujooksu muutus valu selliseks, et kaks päeva ei lasknud õieti käiagi. Ei ole mingit garantiid, et teiega ei või ühel halval päeval juhtuda midagi samalaadset.

Vaadake, asja kurbloolisus peitub selles, et mida tublim sportlane te olete, seda vähem ilmselt tajute, et kuskil võib miskit viltu olla. Te organism on treenitud ning trimmis lihased hoiavad teid küllap valutult püsti isegi siis, kui tavakodanik juba ammu samasuguse hädaga kokku oleks varisenud. Mäletan, kuidas eelmise aasta sügisel katsus dr Leho Rips, kelle tegemisi ortopeedi-traumatoloogina nädal aega ajakirjanikuna jälgisin, mu põlvi, muljus neid pöidlaga ja väänas kergelt ning teatas siis, et peagi annavad need tõenäoliselt endast tunda. Sest muljudes ja väänates tekitasid põlved valu. Kuid argielus, isegi mitte joostes, rääkimata rattasõidust või suusatamisest, ei reetnud põlved tollal mingil moel, et midagi võiks nendes juba viltu olla.

Niisiis: tehke endale teene ja minge ortopeedi-traumatoloogi juurde, laske tal oma liigeseid painutada ja katsuda enne, kui on liiga hilja. Uskuge mind, räägin oma karmi kogemuse põhjal: see, et teil kuskilt veel ei valuta, ei tähenda, et teil pole kuskil midagi juba rebenemas, kulumas või katkigi. Liiati, nagu märkis dr Rips meie kolmapäevasel tagasiteel Valga haiglast Tartusse, on inimesed erineva valutundlikkusega: mõnel on veel suuremad hädad kui mul, aga ta ei tunne miskit, kuid teised virisevad juba palju väiksemate hädade korral. Olgu taas korratud: see, et teil on vähene valutundlikkus, ei ole midagi sellest, millega uhkustada, sest siis annab organism liiga hilja märku, et kuskil on miski puruks.

Arvestades, et mul on ka vasak põlv kergelt tunda andnud, ehkki palju vähem kui parem, võib oletada, et sealgi võivad peituda väiksed probleemid. Sellest, et seal praegu miski ei tuika, ei maksa luua illusioone, et kõik on ühtäkki korda saanud.

Ja samamoodi ärge looge endale illusioone, eriti, kui vanust on üle 40, et teie ajutised põlve-, puusa-, selja-, õla-, küünarnuki- jne valud on tühiasi, mis iseenesest taanduvad ja jälge ei jäta. See on suurimaid enesepettusi ehk karuteeneid, mida saate endale osutada.
******

Jaanus Laidvee biking in Mill Canyon, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Kes oskab vastata, miks on siin sissekande konteksti arvestades Kanada mäesuusataja olümpiavõitja Ashleigh McIvori pilt, mis on tehtud eelmise nädala reedel? Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Venemaa kontinenetaalses hokiliigas septembris põlvevigastuse saanud mängija Matt Ellison. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 3: Minnesota Timberwolvesi korvpallur Ricky Rubio toetumas aprillis pärast põlveoperatsiooni karkudele. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Mis sai rahvuslikust põlvest nr 2?

Ühest keeldusin ma pikemalt mõtlemata – narkoosist.

Andsin endale aru, et ootused on kõrged. Teadsin, kui paljud ihkavad reportaaži, mis moodi ikkagi kulgeb rahvusliku põlve nr 2 lõikus Valga haiglas. Seda maha magades veaksin huvilisi rängalt alt. Lõppeks tahtsin ka oma silmaga näha, milles peitub ikkagi probleem, mis on kevadest saadik muret valmistanud ning tekitanud konkurentides ärevust, ega ma rajalt päris kõrvale astu.

Punkt kell seitse kolmapäeva hommikul võttis dr Leho Rips, Eesti kahtlemata vilunumaid õla- ja küünarliigese ja põlvede opereerijaid, mind maja juures oma Toyota peale ning algas sõit Valka. Kummalisel kombel oli haige parema põlve valulikkus taandunud ja kahe nädala tagune paistetus samuti, nii et sain mitte üksnes korralikult käia, vaid ka rullsuuskadega trenni teha. Midagi hullemaks ei läinud, isegi pärast rohkem kui kahetunnist rullitamist. Küsisin dr Ripsilt retooriliselt, et ta pole vist nii tervet patsienti näinudki.

Kes arvab, et Valga haigla on mingi kahtlane ja kauge koht, kuhu ei maksa operatsioonile minna, eksib rängalt. See nägi välja sama ilus ja klanitud nagu Tartu Ülikooli Kliinikumi peahoone. Pluss töötajate äärmiselt hoolitsev suhtumine, millist polnud elus veel kordagi kogenud. Mulle anti isikliku kempsu ja dušinurgaga erapalat. Alati, kui keegi sisenes, eelnes sellele viisakas koputus uksele. Ajasin valged haiglariided selga, riputasin oma riided kappi, täitsin küsimustiku varasemate haiguste kohta ning sättisin end voodile pikali ootele. Peagi tuli õde ja andis mulle jalakarvade eemaldaja (akuga). Palus mul minna vannituppa ja põlve ümbruse karvadest puhtaks ajada. No tundus see alles pentsikult perversne toiming! Ei saa aru, kuidas ratturid seda teha suudavad. Pärast oli tunne nagu naisel. Mehelik mõnus kaitsekiht oli puudu ning see mõjus väga võõristavalt.

Kui olin paremast põlvest karvutu, tuli sama õde uuesti ja suskas käsivarde kanüüli. Läbipaistvale pakile, kust hakkas vedelikku veeni tilkuma, olid maalitud tähed NaCl. Olin ju õhtust saadik söömata-joomata. Sisustasin aega lugemisega.

Umbes pooleteise tunni pärast sisenesid kaks õde ning sõidutasid mind voodiga, mu käsivars endiselt tilguti küljes, operatsioonitoa kõrvale. Seal võtsin NaCl-pakikese kätte ning läksin ja heitsin operatsioonisaalis operatsioonilauale. Selgus, et olen dr Ripsil seitsmest opereeritavast teine.

Rohelistes ürpides operatsiooniõed panid mulle igasugused juhtmed külge ning imestasid, arvestades olukorda, et mu SLS ehk südamelöögisagedus on vaid 51. Jah, mäletan, et Keenia jooksjal, keda nägin sügisel enne jooksulindi-testi, samuti juhtmed küljes, oli SLS tõusnud enne ühegi sammu tegemist erutusest juba 70-80 kanti. Isegi see, kui üks õdesest mul mõni aeg hiljem püksid jalast vedas – sest dr Ripsil ei tohi olla operatsiooni ajal mingeid segavaid tegureid –, ei põhjustanud SLSis mingit muutust. (Ausalt öeldes olin seda püksitrikki ette näinud ja aluspüksid targu jalga jätnud.)

Aga asend oli mul nagu surmamõistetul enne mürgisüsti saamist. Mugavuse suurendamiseks tõi üks õdedest tavalise peatoe asemele siiski pehme padja. Lamasin selili, käed olid viidud külgedest eemale ja alustele kinnitatud. Õnneks mitte kauaks. Tuli narkoosiarst, kes palus mul keerata paremale küljele ja tõmmata end kerra nagu kassipoeg. Oluline oli selg hästi kumeraks saada. Sain kiita, et hea ja ilus selg, sest anestesioloog leidis kergesti selgroos kohad, kuhu oma torked teha. Hoiatas, et torked võivad olla veidi valusad. Aga ei olnud. SLS tõusis üle 70. Nüüd jäi kaheksa minutit oodata, kuni alakeha tuimastus mõjub.

Pidin lamama paremal küljel, et tuimastus koguneks just opereeritavasse jalga ning vasak säilitaks mingigi tundlikkuse ja liikuvuse. Tundsin, kuidas jalad lähevad soojaks. Paari minuti pärast palus anestesioloog mul parema jala varbaid liigutada. Ei suutnud. See oli hea märk. Ju siis süstid mõjusid. Tunnistan ausalt, et kui millegi üle muretsesin, siis selle üle, et äkki süst piisavalt ei mõju. Aga seejärel juhtus midagi täiesti ootamatut.

Kui dr Rips operatsioonisaali tuli ning operatsiooniõed hakkasid mind linadega katma, algasid mul täiesti kontrollimatud külmavärinad. Dr Rips soovitas, et mõtleksin millelegi ilusale, tegi isegi oma ettepanekud, mille jätan siin ainsa saladusena operatsioonisaali. Mõju noil nagunii polnud. Ütlesin talle, et parem mõtlen sellele, kuidas teda rattamaratonil võidan. Oluline on ju doktoril ka adrenaliin üles ajada, et ta lõikust kui otsustavat võitlust võtaks.

Ja siis võttis anestesioloog nõela. Torkas sellega mulle puusapiirkonda. «Kas on tunda?» küsis ta. «On küll veidi,» vastasin. Seejärel torkas ta vasakut jalga ja küsis taas, kas tunnen midagi. «Jah, tunnen küll,» vastasin. Siis torkas ta nõela veel kusagile ja küsis, kas tunnen miskit. Ei tundnud ma mingit torget kusagil.

Ta oli torganud nõela paremasse põlve. Järelikult sai operatsioon alata.

Kuigi mu rindkere ette riputati «õrrele» tumeroheline lina, oli ekraan mu vasaku jala kõrval piisavalt suur, et näha, mida dr Rips oma artroskoopia riistadega mu paremas põlves teeb. Ega ma seda küll mingil määral tundnud, kuidas ta mu põlve kaks auku tegi ja sinna oma riistapuud sisse surus. Kuid ekraanil käis suures plaanis möll missugune! Vahel üritasin ka üle rohelise lina kiigata, aga dr Rips soovitas mul rahulikult lamada.

Et edasine oleks täpne ja usutav, siis olgu siin esitatud operatsiooni ametlik kirjeldus, millega ühtlasi tahan tõestada, et tundlike isikuandmete avaldamises pole absoluutselt midagi hullu.

Operatsioon: algus 10:52, lõpp 11:36.

Nimetus: artroskoopiline operatsioon.

Ncsp: NGF31: põlveliigese kõhre osaline ekstsisioon, artroskoopiline; NGF11: põlve osaline sünovektoomia, artroskoopiline.

Kirjeldus: Haige spinaalanesteesias. AM ja AL portaalid. Liigesest väljub koheselt umbes 15-20 ml kollakat liigesevedelikku. Kaamera viidud suprapatellaruumi. Nähtavale tuleb mõõdukas hatuline sünoviit. Ilmestuvad mitmed umbes 1 cm läbimõõduga kõhretükid. Mitmed tervikosadena eemaldatud. Osaliselt eemaldatud shaveriga. PF liigeses mõõdukad kulumisemuutused. Kõhr pehme. Lateraalsel reiepõndal ülaservas osaliselt mittefunktsionaalsel pinnal suur kõhredefekt, läbimõõt 1,5 cm, koos lahtiste servadega – IV st. Servadest ebastabiilsed segmendid eemaldatud. Servad shaveriga tasandatud. Lateraalpõndal põhitoetuspinnal 2 cm läbimõõduga sarnane kahjustus. Eemaldatud lahtised servad ja liigeses vabalt ujuvad kõhresegmendid. Fossa popliteast õnnestub eemaldada ümaraid tükke, vanu kõhrefragmente. Defektil IV st. Lateraalne menisk terve ja stabiilne. Sääreplatool I astme kulumine. PCL ja ACL terved. Mediaalsel põhitoetuspinnal 1,5x3 cm IV st. defekt koos ebastabiilsete servadega. Teostatud ebastabiilsete osade eemaldamine. Mediaalne menisk terve ja stabiilne. Sääreplatool I astme muutused. Liiges loputatud kokku umbes 3 l füsioloogilise lahusega. Haavad suletud. Side.

Kui see nüüd eesti keelde tõlkida, nagu sellest dr Ripsilt aru sain, siis kohe pärast põlve avamist tuli sealt välja üllatavalt palju põletikust tingitud vedelikku. Dr Rips eemaldas põlvest kümme umbes ühesentimeetrise läbimõõduga lahtist kõhretükki ja sadu (sic!) väiksemaid tükke. Lisaks avastas suured kõhrekulumised. Ta tunnistas, et põlve olukord oli hullem, kui ta oleks osanud arvata.

Pärast operatsiooni jäin operatsioonisaali juurde ühe õe pilgu alla, aga kuna mul polnud häda midagi, sõidutas ta mind poole tunni pärast palatisse. Ainus ebameeldiv tunne oli see, et mõlemad jalad oleks justkui totaalselt välja surnud, tuimad ja kerge surinaga, ning asendi muutmine voodis seda tunnet ei vähendanud.

Aga personal oli Valga haiglas uskumatult hoolitsev. Mitte et nad oleks käinud viisakusest niisama piilumas-küsimas, kas olen ikka elus, vaid igaüks tuli oma ülesandega. Lõuna ajal toodi isegi süüa. Ja vähe sellest! Kui haiglatoit oli söödud, tõi vanemõde tassi kohvi, kanapiruka ning kaks tükki magusat kooki takkapihta. Veel üks õde tuli ja lisas NaCl-i pakikesse süstlatäie valuvaigistit.

Kella poole neljaks oli dr Rips oma tööpäeva lõpetanud. See tähendas, et oli mulgi aeg end püsti ajada. Ettevaatlikult tõstsin jalad voodist välja, sest need tundusid ikka veel osalt väljasurnud ja tuimad. Aga kandsid. Ajasin rahulikult riided selga. Tasakesi, hoides opereeritud jalga sirgelt, astusin palatist välja. Ja kõndsin mööda koridori selle lõppu, kust sõitsin liftiga allkorrusele.

Kogu lõikus läks mulle maksma üks euro ja 60 senti voodipäevatasu. Arvestades, kui palju inimesi minuga tegeles ja kui suurt hoolitsust nad üles näitasid, siis oli see tasu vähem kui sümboolne. Dr Ripsi arvamuse järgi maksis mu põlvelõikus Haigekassa hinnakirja järgi umbes 450 eurot.

Et operatsioonipäevale korralik punkt panna, sõidutas dr Rips mind isiklikult Tartusse kodu ukse ette tagasi ning vastas terve tee mu küsimustele, kuidas taastuma peaksin ning mis edasi võib saada. Aga sellest edaspidi.

Suur aitäh kõigile, kes eilsel päeval mulle helistasid või sõnumeid saatsid, head soovisid ning käekäigu vastu huvi tundsid!
******

Mill Canyon, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Doktor Leho Rips. Pilt on tehtud aasta tagasi Tartu Ülikooli Kliinikumis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Valga haigla näeb igati uhke ja kaasaegne välja. Fotode autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix 
Fotod 4 ja 5: Õed valmistamas patsienti ette artroskoopiliseks õlaoperatsiooniks aasta tagasi Tartu Ülikooli Kliinikumis. Need pildid ei erine oluliselt eilsest lõikusest Valga haiglas. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 6-8: Doktor Leho Rips tegemas artroskoopilist operatsiooni aasta tagasi Tartu Ülikooli Kliinikumis. Need pildid ei erine oluliselt eilsest lõikusest Valga haiglas. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 9: Käib operatsiooni haava õmblemine. Pilt on tehtud aasta tagasi Tartu Ülikooli Kliinikumis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas nüüd lähevadki mu suusad müüki?

Vahur Teppanil on ilmselt peale heade suusatamisoskuste ka hea nina. Kuidas muidu seletada, et ta on otsustanud korraldada suure Eesti suusalaada just siis, kui mul võiks olla põhjust suusad müüki paisata.

Ma ei hakka siin sedapuhku erakirjavahetust salajas pidama, vaid avaldan avameelselt, et Teppan saatis mulle juba möödunud laupäeval kirja, kus kirjutas sõna-sõnalt nii: «Priit, sinu varustuse võiks oksjonile panna, saaksid rikkaks.»

Teppan on pannud saabuvaks laupäevaks Tartus Lõunakeskuses kinni terve liuvälja, et igaüks, kel varustus koju keldrisse või kappi seisma jäänud, saaks sellest kasudega lahti (sest mis kasu on seisvastest asjadest – ei mingit).

Uurisin nädala algul, et mida siis inimesed juba müüki on toonud. Kolm paari lastesuuski, nagu selgus, neist ühed korralikud helesinised Madshused koos sidemetega, hinnaks vaid kümme eurot. Samuti oli müüki toodud Madshuse võistlussuusad rahvasuuskade hinnaga.

Küsisin Teppanilt, kui palju ma paar talve sõitnud Fischeri RCSide eest võiks küsida. Teppan vastas: «Heas korras RCS koos sidemega – 250€ ikka!»

Nagu Kristjan Jõekalda ühes rahvasaates mõni aasta tagasi hõiskavalt küsis: «Ja rahvas arvab...?»

Et miks suusad müüki paisata? Sest homme, kolmapäeva hommikul, sõidan doktor Leho Ripsiga Valga haiglasse parema põlve operatsioonile. Eile, esmaspäeval, sain Valga haiglast koguni kõne, kus haigla esindaja uuris, kas ma ikka lõikusele tulen. «Muidugi tulen!» teatasin vastuseks. Ei saa ju end lasta petta tundmusest, et põlv on viimasel nädalal märgatavamalt paremaks muutunud, ei sega enam argielugi, sportimisest rääkimata. Aga eks olen kahe nädala jooksul kokku kaheksa rullsuusatrenni teinud, mis, kujutan ette, on tulnud oma väikse liikumisamplituudiga põlvele vaid kasuks. Samuti olen Ripsi soovitatud eriharjututega tugevdanud õhtuti vähemalt pool tundi põlve ümbruse lihaseid.

Aga kõik see ei tähenda, et tulen homme haiglast ja ülehomme asun taas treenima. Kalle Muuli, kes juhib nüüd Õpetajate Lehte, rääkis mulle eile oma meniskioperatsiooni järgsest ajast, et sportlik vorm pidi pärast lõikust kolinal langema. Ta, kui jutust õigesti mäletan, sai hakata tasapisi uuesti treenima alles kolmandal nädalal. Kui mul sama kaua läheb, pole minust algaval talvel asja, mis tähendab, et suusad võib vist tõepoolest oksjonile panna, nagu Teppan soovitas.

Küllap tooks mu võimalik talihooajast taandumine kaasa ka paljude teiste loobumise, mistõttu olgu kõigile teatatud, et suusalaat võtab reedeni suuski müügiks vastu A&T esinduspoes Tartus – minge uurige, kelle allkirjad seal leti ees uhkelt ilutsevad! – ning Lõunakeskuse liuväljal tööpäeviti kella kuuest õhtul kella kaheksani.

Ahjaa, pidin Postimehe võistkonnas lööma laupäeval kaasa ka trenažööride mitmevõistluses prominentide võistluklassis, vastaseks Lõunakeskuses kell 15 Tartu linnavalitsuse, ETV «Ringvaate», Sky Plusi ja Vanemuise nelik, aga pärast operatsiooni ei saa riskida, kuigi minu etapp olnuks vaid 500 meetrit paaristõukeid. Kahju, oleks põlv terve, oleks saanud joosta avaetapil lindi peal oma trumpala, 800 meetrit, ja konkurentidele pikalt kandu näidata. Eks siis nüüd vastased rõõmusta... Aga võistkonna paneb Postimees välja sellegipoolest, kaasblogija Art Soonets on meie trumpäss rattasadulas. Ja salarelv on noormees, kes äsja püstitas Eesti noorterekordi alal, kus käed on oi kui tähtsad!

Kuid kolmapäev suur küsimus on: kuidas läheb rahvusliku põlve nr 2 lõikus?
******

Jaanus Laidvee cycling on Mill Canyon Mesa and Joe Camel Loop, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Vahur Teppan mõõtmas asjatundja pilguga, milliseid suuski ja mis hinna eest tasub suusalaadale müüki võtta. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tartu Rocki tantsutüdrukud Lõunakeskuse jääareeni kõrval libedal põrandal. Esialgu puuduvad andmed, kas neid saab näha ka laupäevasel suusalaadal - või saab suusaüritus siiski naiste ilu kaubastamata läbi? Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Doktor Leho Rips (esiplaanil) näitamas enne mullust suusahooaega Priit Pulleritsule lihaste tugevdamise harjutusi. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Üks mitmesajast harjutusest doktor Leho Ripsi repertuaaris. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks superstaarisaade on parem kui jalgpall?

Oi, kui te vaid teaksite, kui inspireeriv nädalavahetus mul oli! Sõitsin rullidega ja põlv ei teinudki häda. Sõitsin rullidega ja mõtlesin, et meil võiks ju ka olla üks kena komme, nagu on Ameerikas: et kui sõidab keegi vastu, siis ütled talle igal juhul tere või soovid jõudu, sõltumata sellest, kas tunned teda või mitte. Samuti sõitsin maanteerattaga A&T Spordi kauplusse ning lasin ratta talvekorda seada. Selgus, et tagumine välisrehv oli nii kulunud, et tuli lausa välja vahetada. Aga kas te arvete, et varatalvel on hinnad samad, mis varakevadel? No muidugi mitte. Tuli puhas võit Euroopa rahas.

Nädala lõpp oli eriti õpetlik. Vaatasin superstaarisaadet – ja muide, selle kohtunik Mihkel Raud käis mul reede õhtupoolikul Tartu Ülikoolis külalislektoriks, rääkis  reporteritöö kursuse tudengitele poolteist tundi oma tööst «Kolmeraudse» saates – ja mõte läks lõpuks jalgpallile, aga ka korvpallile, mille niru seis ja tase Eestis pälvis käsitlust isegi «Kelgukoerte» reedeõhtuses osas. Superstaarisaates jätkasid kõik kolm kohtunikku varasemast veelgi ägedamalt madalahäälse Toomas Kolgi otseöeldes kottimist, mille peale sai mõõt täis. Tõusin diivanilt ja valisin telefoninumbri, millega sain anda hääle Kolgile (kõne hind 95 senti, aga see on väike hind suure toetuse eest). Sama tegi oma mobiiliga ka mu naine. Nii et tulemus, mille kohtunikud oma kriitikaga saavutasid, oli risti vastupidine sellele, mida nad ilmselt lootsid. Ja meie rõõm oli suur ning ühine – ausalt öeldes suurem neist puhkudest, kui olen juhtunud Eestit nägemas jalgpallis väravat löömas –, kui Kolk vaatajate häältega puhtalt järgmisse vooru pääses. (Et teil oleks kogu info: hoian pöialt ka Karl-Erik Taukarile, kes oli kevadsemestril mu tudeng Tartu Ülikoolis uudise sotsioloogia kursusel.)

See, et superstaarisaade tekitas minus suuremaid tundeid kui jalgpall, on ajast ja arust jalgpallile muidugi valus õppetund. Superstaarisaate võlu ongi selles, et erinevalt jalgpallist on mul oma mõju tulemuse üle. Aga selline ongi kaasaja suundumus: pealtvaatajad ei pea olema enam ainult pealtvaatajad, pealtvaatajad peavad saama sündmuses osaliseks, siis tunnevad nad end veelgi paremini kaasatuna. Minu meelest võiks ka üdikonservatiivse jalgpalli juhid mõelda rohkem sellele, kuidas pealtvaatajaile suurem sõnaõigus anda. Olete ju kuulnud – vähemasti mina olen küll, eriti Eesti kaotatud mängude puhul –, kui inimesed ütlevad allajäämise õigustuseks, et tegelikult mängis kaotanud võistkond ju hästi, lõi sama palju väravavõimalusi kui võitja, aga  kahjuks realiseerida ei suutnud. Kindlasti muutuks jalgpall paljude silmis õiglasemaks  mänguks, kui vaatajad saaks mängu käigus näiteks mobiilihääletuse teel anda teada, kumma võistkonna mäng neile rohkem meeldib ja hingestatum näib. Olenevalt häälte vahekorrast võiks siis anda löödud/löömata väravatele lisapunkte.

Usun, et kui sellist kaasaegsena kõlavat süsteemi oleks rakendatud näiteks Eesti ja Brasiilia mängus, oleks Eesti vähemalt viigi saanud, kui mitte võitnud. Liiati sunnib selline hääletussüsteem ka  tugevamat meeskonda nõrgema vastu täie jõuga võitlema, mitte 1:0 eduga piirduma, et hääletuse teel mitte kaotajaks osutuda.
Aga annan endale aru, et selline kaasaegne interaktiivne süsteem jääb kahjuks vaid unistuseks, sest pole arhailisemat mängu kui jalgpall. Kujutage ette, seal ei kasutata siiamaani vaieldavate olukordade lahendamiseks videokordusi, vaid piirdutakse pelgalt selle usaldamisega, kuidas miskit inimsilmale näis. See on ju sama absurdne, kui kergejõustiku jooksualadel või ka muudel kiirusaladel ei kasutataks fotofinišit, ja sama absurdne, kui näiteks Londoni olümpial oleks naiste ülitasavägise triatloni võitja selgitatud lihtsalt silma abil.

Kuid peaküsimus on siiski vist selles, kuidas mul koguneb kilometraaž. Üle-eelmisel nädalal sõitsin rullidega 5:22ga kokku 64,4 km ja lõppenud nädalal 6:02.30ga 80 km. Kõige pikema sõidu tegin pühapäeval, kui sõitsin oma vanade klassika-Swenoritega koduukse eest mööda Jõgeva maanteed Mullaverre. Distantsi pikkuseks kujunes 28,8 km, aega kulus 2:06.15 (sh neli joogipausi). Umbes 70% kogu maast läbisin paaristõugetega, ülejäänud ühesammuliste paaristõugetega. Ei see teinud mu kätele ega õlgadele midagi – eks ole kodus õhtuti ka harjutusi tehtud.
******

Mill Canyon Mesa and Joe Camel Loop trailhead, GMC Terrain, two Trek bikes & Jaanus Laidvee, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Fotod 1 ja 4: Rullsuuskadel sõitjad Austrias Zell am Sees. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Toomas Kolk on Miina Härma gümnaasiumi vilistlane. Pildil krabavad teda kaks korda superstaarisaatest väljalangemise ohus olnud Liis Reisner (vasakul) ja eile saatest kolmandana pudenenud Anisa Vänikver. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Henrik Kalmet (vasakul), kes läheb iga superstaarisaatega järjest paremaks ja vaimukamaks saatejuhiks, ning Karl-Erik Taukar, kes oli kevadsemestril mu tudeng Tartu Ülikoolis uudise sotsioloogia kursusel. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Reformierakond tõi Eesti Suusaliitu uue tegija

Juba Silver Meikari käivitatud Reformierakonna rahastamisskandaali alguses, maikuu lõpus, rääkis «Aktuaalses kaameras» anonüümsust palunud naine: «Minule pakuti neli aastat tagasi teatud summat, et viiksin selle Reformierakonna toetuseks panka. Summaks oli 15 000 krooni ja pakkujaks Kalle Palling.» Augusti eeleelviimasel päeval avaldas Postimees loo «Kalle Palling sai kahtlustuse kahes kriminaalkuriteos». Vähem kui kaks nädalat hiljem avaldas Delfi video ja fotod pealkirjaga «Kalle Palling pages jälle kurjade küsimuste eest». 11. oktoobril avaldas Eesti üks kõvemaid ajakirjanikke, mitmekordne Bonnieri preemia võitja Tarmo Vahter Eesti Ekspressis loo «Kalle Pallingule tõi pistisekahtluse luhtunud kilekotiäri». 23. oktoobril küsib ja imestab Õhtuleht: «Mida tegi Kalle Palling keskkonnakomisjonis, millest ei tohi avalikult rääkida?»

Otsing Äriregistri erakonnaotsingu rubriigis kinnitab, et Kalle Palling on Reformierakonna liige 2005. aastast.

Uusim info ütleb, et Kalle Palling on Eesti Suusaliidu lumelaua alakomitee juhatuse värske esimees, kelle volitused kehtivad 2014. aasta aprillikuu lõpuni.
******

Bartlett Wash Road & GMC Terrain, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Kalle Palling ja Miss Raplamaa 2012. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Kalle Palling ja Kaja Kallas eelmise aasta aprillis Riigikogu avaistungil Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu sõlmitud koalitsioonileppe allkirjastamisel. Taamal hoiavad olukorral silma peal Mart Laar ja Andrus Ansip. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix