Pullerits: Miks on mõistlik jalgpalli MMi mitte vaadata?

Kui te peanupp jalgpalli vahtimisest veel päris soe pole, teeme koos väikse kainestava ajugümnastika. ETV kannab MM-turniirilt üle 56 mängu. Igale ülekandele kulub keskmiselt kaks tundi (seda muidugi juhul, kui ei tule lisaaega ja penalteid). See teeb kokku 112 tundi. Kui too aeg jagada kaheksatunnisteks tööpäevadeks, saab neid 14. See teeb omakorda üks päev vähem kui kolm töönädalat.

Taevale tänu, et alagrupiturniiri viimased kaks kohtumist toimuvad samal ajal, sest muidu kuluks jalgpalli MMi vaatamisele veel kaks päeva lisaks.

Vaevalt vaatab enamik fanaatikuid kõiki mänge, aga isegi kui nad vaatavad vaid pooli, on selleks kulutatud aeg, mööngem, ikkagi üüratu. Kes on jalgpallikirest juba nii sõge, et ei suuda aru saada, mida öelda soovin, siis nimelt seda: telerist MM-turniiri vaatamine on totaalne ajaraisk.

Aga kahjuks on suurem osa inimesi nõrgad. Nad ei lase end ahvatleda ainult rööveellikest panga- ja mõrvarlikest sms-laenudest, vaid lasevad end kaasa kiskuda ka 22 mehe pooleteise tunni pikkusest siia-sinna silkamisest, kus alatasa isegi võitja ei selgu. Arusaadav, miks suurem jagu ameeriklastest ei suuda aru saada mängust, mis lõpeb sama «targalt», nagu algas – 1:1 või suisa 0:0.

Valdav osa sellest, mis LAVis toimub, on teile täiesti tarbetu. 99-järguline asi teie elus. Mis vahet seal on, kuidas lõpeb kohtumine Mehhiko-Uruguay? Nigeeria-Kreeka? Alžeeria-Sloveenia? Ghana-Austraalia? Jaapan-Kamerun? Slovakkia-Paraguay? Honduuras-Tšiili? Jne, jne. Milleks end ühe või teise poolt olles mõttetult keema ajada?

Korra mõtlesin, et vaataks, kas ameeriklased jaksavad inglastele vastu saada. Oli ju USA diplomaat LAVis kiidelnud, et «meie mehed valmistuvad purustama teie väikesi poisse» ja «tahavad inglaste kitli korralikult kuumaks kütta». Näete, millist poisikeselikku ärplemist ülespuhutud MM põhjustab! Ega ma vist maininud, et too kehkvel diplomaat oli naine?

Ma ei vaadanud toda mängu. Sest andsin endale aru, et see on ju absoluutselt võõras mure, kumb võõrriik võidab. Seda kummalisem oli Saksamaa-Austraalia mängu aegu kuulata siinsete kommentaatorite über alles!-ülistust Deutschlandile. Selle kohta tahaks öelda: täna hoiad pöialt Saksamaale, homme reedad kodumaa. (Olgu-olgu, see oli nali. Väike nali. Ja ainus nali selles kirjutises, muide.)

Jalgpallisõbrad, kellest karjuv enamus, tuleb kahetsusega tunnistada, on mu täiskasvanud täiearulised sookaaslased, lähevad jalgpalli vaadates lausa lapseks kätte. Kui nad vaataksid kõrvalt, kuidas nad üksisilmi jalgpalli jõllitavad, saaks nad aru, miks kaunima soo esindajad paremal juhul nina krimpsutavad, dramaatilisemal juhul aga järeldavad: mehed on tõesti nõmedad. (Olge õnnelikud, kui teid lapsiku käitumise juures veel mehekski peetakse.) Ainus asi, mida mehed jalgpalliülekannete ajal mõistlikku teevad, on elektrikorkide parandamine. Ja sedagi ainult selleks, et saaks jalgpalli edasi vaadata.

Mis seejuures eriti tragikoomiline: jalgpallilainele lülitunud meestel tekib naeruväärne tunne, nagu tõstaks jalgpall nad uutele filosoofilistele kõrgustele. Kõiketeadval toonil on nad valmis argumenteerima, millise vea tegi prantslaste treener, kui ei lülitanud Thierry Henryd avamängus algkoosseisu, või mispärast sloveenlase löödud pall Alžeeria väravavahi käte eest võrku vupsas. Vaadakem tõele näkku, millega on siin tegu: jalgpalli MM annab tüüpilisele alaväärsuskompleksist vaevatud mehepojale võimaluse tunda end ilmeksimatu asjatundjana, kes teab täpselt, kus peitub edu võti ja kellel lasub nurjumise süü.

Eriti kurb on aga see, kui varmalt mehed, kes muus elus enamasti nii südilt endale kindlaks jäävad, alla annavad ja MMi massipsühhoosiga kaasa jooksevad. Justnagu kartes, et kui nad teiste isastega mestis jalgpalli ei vahi, polegi nad äkki õiged mehed. Nad unustavad, et see, millega nad kaasa jooksevad, on masse hullutav meelelahutus, ei enamat. Meenutage Saksa koondise kahe mitte-Saksa päritolu mängija, Mesut Özili ja Cacau tobedaid iseeneslikke õhulende mängus Austraaliaga. (Lisaks on osa jalgpallureid paadunud petised, nagu Luis Fabiano Brasiiliast, kes kasutas Elevandiluuranniku vastu teise värava löömiseks kahel korral käe abi, ja kui prantslasest kohtunik žestide järgi otsustades pärast küsis, et kuule, mängisid ju käega, raputas Fabiano tõsisel ilmel pead - need petised on lisaks ka lollid, sest unustavad, et nüüdisajal on nende teod videokordustes iga nurga alt üksipulgi näha.)

Niisiis, kokkuvõtavalt: jalgpallipsühhoosiga kaasa jooksvad mehed - ja košmaarselt kurb oleks see, kui nende hulgas leiduks ka naisi, sest naised, mööngem oma meheego pisutki taltsutades, on sageli ja enamasti ikka palju mõistlikumad olevused kui mehed - unustavad selle, et tänapäeva erisusi hindavas maailmas on eriti hinnas just individuaalsus. Ehk võime massist eristuda ja endaks jääda. Ehk suutlikkus üleüldise ja mitte midagi andva jalgpallihullusega mitte kaasa minna.

Paar aastat tagasi rääkis telemees Hannes Võrno mulle loo, kuidas ristmikul peatus tema auto kõrval uhke Mercedes-Benz, juhi kõrval kaunitar. Võrno lasi oma akna alla. MB just seejärel enda autol samuti. Ta tahtis ju kaunitarile näidata, milline kuulus mees teda kõnetab. «Suunatule kang on vasakul rooliratta all,» hüüdis Võrno talle ja lasi oma klaasi üles. Siis lisas mulle: «Võid kindel olla, et too kutt sellelt naiselt õhtul küll ei saanud.»

Kui te ei taha, et teil õhtuti sama halvasti läheb, siis teadke, et teleka väljalülitamise power-nupp on puldil enamasti ülemises reas punane. Uskuge, ei ole raske selle vajutada. Ainult nõrgad ei vajuta. Iseloomult nõrgad.
***
Nüüd võtame veidi aja maha. Ei, mitte jalgpalli MMi vaatamiseks. Puhkamiseks.
******
Lower Antelope Canyon, Utah. 26. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Sellelt pildilt LAVis toimuvatelt MM-võistlustelt on hästi näha, kui tüütu ja frustreeriv võib olla jalgpall. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Mis lollusi küll pole inimesed valmis jalgpallitribüünidel tegema. Need siin on koorinud end Viinis Ernst Happeli staadionil ihualasti. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Isegi mõned vanemad naised kaotavad jalgpallihaigusse nakatudes sündsustunde. Foto autor: Lapresse/Scanpix
Foto 4: USA jalgpallifännid valmistuvad MM-kohtumiseks Sloveeniaga. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Kas teile ei meenuta see vene poolpaljaste jalgpallifännide ühine käehoid 2008. aasta EM-võistlustel hitlerlikku tervitust? Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 6: Millised normaalsed inimesed kisuvad end avalikus kohas paljaks, kui mitte jalgpallifännid? Nii tähistasid Hispaania poolehoidjad oma meeskonna võitu Saksamaa üle 2008. aasta EM-võistluste finaalis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 7: Jalgpalli liigse vaatamise tagajärg: elust võõrandumine ja üksildus. Slovakkia fänn enne kohtumist Uus-Meremaaga. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 8: Nii saab suvel tugevaks. Santa Monica Beach Los Angeleses Californias. Foto autor: Reporters/Scanpix

Pullerits: Kas endisest ründetuusast võib saada vastuspidavusalade staar?

Eesti koondise endine ründaja Indrek Zelinski ei satu siia blogisse sugugi üksnes jalgpalli MMi tõttu. Minu jaoks on palju intrigeerivam see, et ta avastas endale hiljuti ühe vastupidavusala. Loodan temast peagi endale - ja teile ka, loomulikult - teravat konkurenti.

Indrek, kas näeksite endale kohta mõnes MMile pääsenud koondises?
Hea küsimus... Võib-olla ainult Uus-Meremaa koondises. Oleme Uus-Meremaaga mänginud, neid võitnud. Teistes koondistes vaevalt.

Kuna te pole Eestiga MMile ega EMile pääsenud, siis kas võib öelda, et jalgpallurina jäi suur unistus täitumata?
See on selline unistus, millest ei julgegi unistada. Alguses on vaja ikka Balti turniir ära võita, Läti ja Leedu vastu hakkama saada, siis võib-olla EMile pääseda.

Mäletate veel, millest noorena unistasite?
Siis vaatasin Kesktelevisioonist «Futbolnoje obozrenijet» (iganädalane jalgpalliülevaade – P.P.) ja mõtlesin, et oi kui lahe oleks mängida, kui staadion oleks rahvast täis. Konkreetsemaks läksid soovid 16-18-aastaselt, kui tekkisid esimesed kontaktid välismaaga. Mind kutsuti ühte Rootsi noortevõistkonda ja siis, kui käisime Pärnu jalgpalliklubiga turniiril Austrias, kutsus New Yorgi osariigi ühe ülikooli treener, et kui keskkooli ära lõpetan, tulgu neile. Pidimegi minema Eesti noortekoondisega Dallasesse turniirile, kirjutasin talle, et tuleme. Kuid sõit jäi rahapuudusel ära ja nii jäi see kontakt ka pooleli.

Kui olete Eesti eest suurte meeskondade, nagu Italia või Hispaania vastu platsile jooksnud, siis mis mõttega? Ei ole ju lootust neile vastu saada.
Kodus ei ole enam ühtegi võistkonda, kelle vastu Eesti ei lähe mängu võitma. Meie mängijad on välisliigades arenenud, kindlustunne on aina suurenenud. Poistest on kasvanud mehed. Eelmise aasta Brasiilia mäng näitas seda – nibin-nabin kaotasime. Koduväljakul ei ole enam ühtegi vastast, keda Eesti peaks jalgade värinal vastu võtma. Siin peavad just eeldatavalt tugevamad värisema, et nad kaotusega minema ei lähe.

Aga välisväljakul?
Kui endast tunduvalt tugevamate vastu korralikult kaitsta ja mängu realistlikult suhtuda, siis näiteks Hispaania vastu tulla tagasi 0:0 viigiga oleks väga hea tulemus.

Üks meeldejäävamaid mänge oli 2001. aastal Hollandiga, kui viisite Eesti 2:1 ette, aga lõpuks tuli ikkagi 2:4 kaotus. Miks võit käest läks?
Võib-olla meie kogenematusest. Kui nüüd sellises edus oleksime, siis vaevalt laseksime endale kaheksa minutiga kaks väravat lüüa.

Tolles mängus rebisite pärast värava löömist särgi seljast ja saite selle eest kollase kaardi. Olete seda ka hiljem teinud. Miks?
Eks see emotsioonide pealt tuleb: mida rohkem rahvast ja pinglisem mäng, seda enam emotsioonid vallanduvad. Hollandi mängus ma isegi ei mõelnud [särgi seljast rebimise] peale. Koondisekarjääri viimases, Andorra mängus samamoodi.

Pärast Õhtuleht nöökis, et Zelinski lõpetas karjääri punase kaardiga.
Las nad kirjutavad. Olen endale nii paksu naha kasvatanud, et vahet pole.

Kas vahel on see vihaseks ka ajanud, mida teie kohta on kirjutatud?
Ei, sest lausvalet ju ei kirjutata. Võib-olla mõnedest asjadest on erinevad arusaamad.
Kriitika puhul on tähtis see, kes kritiseerib, kui asjatundlik ta on. Ja mida ajakirjandus tahab öelda sellega, mida ta kirjutab? Kas ainult skandaalse pealkirjaga lehte müüa?
Noorena oli küll nii, et kui andsin intervjuu, siis närviliselt ootasin järgmise päeva lehte, mis seal kirjutatakse, mis pilt seal on. Aga mida rohkem intervjuusid annad, seda immuunsemaks reaktsioonide suhtes muutud.

«Gladiaatori» filmis on stseen, kus enne areenile minekut teeb üks meestest püksid täis. Kas teil on vahel enne tähtsaid mänge sama tunne olnud?
Ei ole. Mäletan ainult ühte korda, kui jalg on enne avalööki värisenud. See oli siis, kui mängisin esimest korda Eesti noortekoondises. Oli sõprusmäng Pärnus lätlaste või leedukatega. Hetk enne avavilet tundsin, et põlved võbisevad all. Olin siis umbes 17.
Mäletan veel, kui käisime vanal Benfica staadionil Portugali vastu mängimas. Seal on hästi järsult tõusvad tribüünid, mahutasid 110 000 pealtvaatajat, kohal oli umbes 90 000. Kui läksime staadionile sooja tegema – tribüünid olid juba poolenisti rahvast täis –, siis küll osad meie poisid, kes olid esimest korda sellisel suurel välisstaadionil, jooksid enne väljakule minekut vetsu vahet. Kõhud olid korrast ära. Närvipinge oli nii suur. Kaotasime 0:5.

Mil määral see teid halvas, kui vastas seisid maailma ässad?
Kui on kogenud kaitsemängija, kes on heas füüsilises vormis, siis kasutab ta kohe mängu alguses sinu vastu paari räpast trikki. Võib varbale astuda või küünarnukki natuke kõrgele tõsta. Noorel mängijal on selle peale esimese 5-10 minutiga enesekindlus läinud. Kui tuleb järgmine kahevõitlus, siis ründaja juba kardab, et saab haiget, ja kaitsjal on kogu ülejäänud mäng rahulik. Aga kui on kogenud ründaja kogenud kaitsja vastu, siis käib kogu aeg nügimine ja togimine ja terroriseerimine.

Paluks nimesid: kes on jõhkramad kaitsjad?
Portugaallased ja šotlased mängivad jõulist jalgpalli. Kõige lootusetum tunne on mul olnud, kui mängisime 2001. aasta lõpus Hollandis. Nende kaitsja Jaap Stam oli siis tippvormis, mängis Manchester Unitedis. Ta on minust pea jagu pikem ja kaks korda laiem ka. Olin siis üksinda ees ründes, ja kõik pallid, mis ette tulid... mul oli küsimus, et mida küll teha. Ma ei mäleta, kui mitmes värav meile esimesel poolajal löödi, aga vaatasin varumeeste pingi poole, küsisin [peatreener Arno] Pijpersilt, et mis teeme. Pijpers laiutas ka käsi vastu, et midagi pole teha, edasi tuleb mängida.
Kui minusugune Stami vastu sattus, oli see talle poolik tööpäev.

Kui kõvade sõnadega vastast töödeldakse?
On lubatud maha tappa ja muud sellist. Aga see on ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ega keegi seda tõsiselt mõtle. See on psühholoogiline terroriseerimine, et su mõtted mujale viia, keskendumist segada. Ma ei ole vait, ütlen vastu ka, muidu võibki kaitsjale jääda mulje, et jään teda uskuma. Saadad mehe pikalt ja mäng läheb edasi.

Kuidas teie omakorda kaitsjaid olete püüdnud töödelda?
Olen püüdnud rohkem kaval olla ja neid kogemuse pealt ära petta. Dirty player [räpane mängija] ma ei ole olnud, see on rohkem kaitsjate pärusmaa.

Ega te ometi taha öelda, et ei ole kunagi kellelegi sihilikul haiget teinud?
Muidugi olen! See käib asja juurde. Kui tunned, et sulle tehti ebaõiglaselt haiget, siis mõnikord ei pea närvid vastu ja lähed tagasi tegema. Mõnikord see õnnesub, mõnikord mitte.

Sellegipoolest olen kuulnud, et teid peetakse Eesti kõige viisakamaks ja intelligentsemaks jalgpalluriks.
Ma tänan. See on seotud koduse kasvatusega, lastetoaga. Et austa vanemaid ja kui võõras sind teretab, siis tereta vastu. See on ju loomulik. Aga kindlasti on see Eestis probleem, et noored ei ole need, kes nad olid 20 aastat tagasi. Igasugused õigused ja muu selline läheb juba üle igasuguse normaalse mõistuse piiride.

Olete tundnud end seetõttu jalgpallurite seltskonnas pisut teistsugusena, sest teistega te kaarte ei tao, nendega kõva häälega kaasa ei aasi, vaid istute vaikselt omaette ja loete lehti?
Kaardimäng ei paku mulle tõesti midagi. Noorena sai laagrites ikka mängitud, aga tüdisin kiiresti ära. Pigem loen sõidu ajal lehti ja ajakirju, et midagi kasulikku teha.

Mil määral on jalgpallurid teistmoodi kui ülejäänud mehed, näiteks agressiivsemad, jõhkramad, matšolikumad?
Ei usu, et on. Põhiline on see, et iseloomu peab olema. Meeste kollektiivis pead võitlema oma koha eest, aga samas pead nende samade mängijatega, kellega sa oma koha eest võitled, hästi läbi saama. Sa pead suutma end kehtestada selles väikses ühiskonnamudelis, aga sa ei tohi olla nii suur ego, et sead oma mina teiste omast ettepoole, nii et võistkonna huvid jäävad tagaplaanile. Siis ei ole pikka pidu võistkonnas.

Te elukaaslane on samuti jalgpallur, järelikult on teilt hea küsida, kas jalgpall on ka naiste mäng.
Muidugi on! Ja ärge alahinnake Eesti naisjalgpallurite taset. Võib juhtuda, et Eesti naiste koondis saab enne EM-turniirile kui meeste koondis. Naiste jalgpallis on meie vahe maailmaga väiksem kui meestel ja seetõttu on seda kergem tasa teha.

Kas jalgpall pole naiste jaoks liiga primitiivne ja robustne mäng?
Jalgpall ei ole üldse primitiivne. Jah, meil ei ole kahekordset ja jooksu [nagu korvpallis], see teeb asja lihtsaks. Aga sööta diagonaalis trahvikasti nurgast teise äärde – pane tavakodanik seda tegema ja tal on kümne minutiga hüppeliiges ära väänatud. Pane tavainimene korvpallis vabaviskeid viskama – kümnest kolm saab ikka sisse, usun. Inimesed teevad peaaegu kõiki asju kätega. Jalgadega... ainult sõidavad rattaga.

Kas teate, kes sõitis eelmine aasta 300 000 USA dollarit maksnud Ferrari katki?
Ei tea ja ei huvita ka. Pakun, et [Portugali ründaja Cristiano] Ronaldo.

Õige! Küsisin seepärast, et kui tema võis niisuguse auto katki sõita ja pole hullu midagi, siis kui palju teie jõudsite karjääri jooksul kapitali koguda?
Kapitali ei kogunud. Kapitali eest, mis teenisin, õnnestus osta kodu. 130 ruutmeetrit Tallinnas Nõmmel Pääsküla jõe ääres. Tupiktänav, vaikne koht.

Miks teie rahvusvaheline karjäär piidrus ainult põhjamaadega?
Eks füüsiliste iseärasuste tõttu. Mul on punaseid vereliblesid ja lühikesi lihaskiude vähem kui lõunaeurooplastel. Ehk plahvatuslikkust ja stardikiirust on vähe. Kompenseerisin seda vastupidavuse, mängu lugemise ja vaistuga.

Teil oli hea peaga mängu oskus. Kas pea mõnikord seepärast valutab ka?
Ptüi-ptüi-ptüi, siiamaani mitte.
Õhuvõitluses võib ikka juhtuda, et pead lähevad kokku ja verd on palju. Mul on korra noorteklassis olnud ajupõrutus: kaitsemängija üritas palli lüüa, aga lõi mulle meelekohta. Siis küsisin iga viie minuti tagant meeskonnakaaslastelt, mis seis on. Pärast mängu said treener ja teised ka aru, et midagi on valesti. Meeskonnakaaslane saatis mind rattaga koju. Ema ja isa kutsusid arsti. Arst vaatas mu üle, käskis emal-isal silma peal hoida, et kui tuleb oksendamine. Õnneks seda ei juhtunud. Järgmine päev, kui hommikul üles tõusin, oli selline mõte, kas nägin öösel und või oli see päriselt. Mäluauk oli täielik. Paar nädalat ei tohtinud sporti teha. Aga ega sellises vanuses saa arsti kuulata, ikka lähed trenni.

Vaatan, et teil on näos mitu armi. Kui palju neid kokku tuleb?
Siin (parema silma ääres) on kaks ja Soomes sain jalaga silma alla, sarnaluu oli sees.

Kas muud luud ja liigesed annavad samuti tunda?
Praegu küll mitte. Lihased annavad tunda siis, kui päevad mööduvad kontoris ja õhtul müdistad aias, niidad muru, ning trenni teha ei jää aega, aga nädalavahetusel on kolmanda liiga mängud. Kummalisel kombel oleme pidevalt vähemuses – me ei saa meeste töökohustuste tõttu võistkonda kokku. Kuna olen kõige hilisem liituja ja viimase aasta jooksul kõige intensiivsemalt trenni teinud, pean kahe eest rügama.

Kas kavatsetegi jääda elu lõpuni jalgpalli juurde?
Kunagi ei tea, mis elu toob. Seni olen pool elu sellega tegelenud, olen 35 – ehk natuke vähem kui pool elu (naerab) –, aga nagu moodne sõna ütleb: arenguruumi on. Võtta õppust lähinaabritest, võtta õppust Euroopast.

Olete mõelnud ka edasiõppimisele?
Pärast keskkooli tegin sisseastumiseksamid TTÜsse ja sain sisse ka. Läksin inseneriks õppima. Esimesel poolaastal käisin ilusti kuni jaanuarini ülikoolis, siis tuli treeninglaager Portugalis mägedes, kus olime kolm-neli nädalat. Seejärel tulime kolmeks-neljaks päevaks koju, siis järgnes sõit Küprosele kuuks ajaks. Kaks ja pool kuud jäi ülikoolis vahele. Siis oli selge, et koolis ma enam järje peale ei saa. Jäi ainult üks variant: jalgpalli mängida ja katsuda profileiba teenida niivõrd kaua ja hästi kui võimalik.
Mõnikord, kui läheb lõõpimiseks ja mõni ütleb, et tal on lõpetamata kõrgharidus, siis ütlen, et minu kohta seda öelda ei saa. Mul on alustatud kõrgharidus.

Kas kunagi kavatsete lõpetada?
Sellel alal kindlasti mitte. Sain üsna ruttu aru, et see ei ole minu ala. Ma ei oska põhjendadagi, miks ma üldse TTÜsse sisseastumiseksamid tegin. Osad klassivennad, kes läksid samuti inseneriks või majandust õppima, jätsid kooli pooleli või läksid teise kõrgkooli üle. Eks elu teeb ikka oma korrektiivid.

Mida armastate vabal ajal teha?
Koduaias nikerdada ja pusida. Eelmise pühapäeva hommikul tegin seal grillinurka. Mõtlesin, et teeks palkidest seina juurde, ja kuna õues ei ole prügikasti, hakkasin puidust prügikasti nikerdama. Olen elu aeg muru peal jooksnud, seetõttu armastan muru niita, ja kui naabrimehe käest saan mururulli ja viitsimist on, siis rullin ka. Professionaalne kretinism (naerab).
Oma aia eest hoolitsmine on mõnus, omaette toimetad. Muru niita on üldse kihvt – ega Forrest Gump ka niisama muru läinud niitma. Niidad ja näed kohe oma töö tulemust.

Forrest Gump läks jooksma ka. Teie läksite eelmine aasta maratoni suustama.
Jah, sõitsin läbi Tallinna maratoni, 42 km 2:55ga. Tahtsin saada aja alla kolme tunni ja jõuda esimese 500 sekka. (Zelinski sai 498. koha – P.P.) Alustasin ettevaatlikult, sest mul polnud õrna aimugi, mis see rada endast kujutab, ja ma ei teadnud enda võimeid. Ma ei teadnud, kuidas 42 km mõjub, millal haamri saan. Aga ei saanudki. Alustasin õige tempoga. Lõbus oli, sai kaassuusatajatega juttu rääkida ja lõpus juurde panna. Kui mäed tulid, läksin eest ära.
Kui talvel tuli lumi maha, siis kukkusin Nõmmel uhama, kõige rohkem suusatasin järjest poolteist tundi, 23 km. Kui samamoodi järgmisel talvel trenni teen...

...siis panete endisele koondisekaaslasele Marek Lemsalule suusatamises ära?
Ei pane! Võimatu. Mul ei ole vaja kellegagi võidu sõita. Olen elu aeg väljakul võidelnud. Vahelduseks on hea kolmandas liigas mängida ja rahulikult suusatada. Hästi mõnus oli talvel: tuled koju, kui väljas on juba pime, sööd kõhu täis, võtad suusa, lähed valgustatud Nõmme metsa, sõidad tund-poolteist, rahvas sõidab, mõtled esimesed 10-15 minutit oma mõtteid, siis hakkad metsa vaatama ja suusatamist nautima, mõtted lähevad ära. Kui olin professionaalse trenni lõpetanud, tundsin, kuidas organism vajab just sellist liikumist. Trenni ei tahtnud kusagile minna, jooksma talvel libedaga ka kusagile ei lähe – suusatamine on kõige parem alternatiiv, saad pikalt koormust, pulss on 130-140; alguses oli muidugi rohkem. Hästi mõnus! Mul kogunes enne maratoni umbes 200 km – hätta ma ei jäänud.

Kellele MMil pöialt hoiate?
Argentinale. Mäletan lapsepõlvest kõige esimesena 1986. aasta MMi. Sellest peale on mul jäänud Argentina lemmikuks, võib-olla tänu Maradona kultusele. Tahan, et Argentina võidaks, kuigi kahtlen nende võidus. Võidab kas Brasiilia või Hispaania. Saksamaa... ei usu hästi. Itaalia võib ka võita – keegi neist midagi ei arva, nad mängivad konservatiivselt, aga lähevad jälle oma 0:0 viikide ja penaltitega edasi.

Kas 20 aasta jooksul võib teie arvates Eesti jõuda EM- või MM-finaalturniirile?
20 aasta jooksul? Muidugi. Kui asi areneb samamoodi edasi ja noored on tublid, saavad nad aastas juba 6-7 sellist mängu, millist mina sain 15 aastat tagasi üks-kaks. Usun, et 20 aasta pärast on meil päris reaalne EMil osaleda. See ei ole sugugi utoopia.

Pakun teile kihlvedu: järgmise 20 aasta jooksul Eesti meeste koondis EM- ega MM-finaalturniirile ei pääse, ja panen tuhat krooni selle peale. Kas võtate pakkumise vastu?
Ei, raha peale ma ei pane. Pigem panen mingi asja peale. Aga üldiselt ma kihla ei vea. Me võime niisama kokku leppida.

Ma ka ei ole kihlvedude sõlmija, aga teen praegu mängu ilu huvides erandi. Ja muide, olen nõus oma summa 3000 krooni peale tõstma. Võtate vastu?
Ei, põhimõtteliselt ma raha peale kihla ei vea.

Olgu, küsin: kas julgete vastu võtta mu pakkumise 3000 krooni peale?
Julgeksin küll. Ma arvan, et 20 aasta pärast on Eesti osalenud vähemalt ühel EM-võistluste põhiturniiril.

Ja mis roll võiks teil selles olla?
Kui ma korraldan lastele suvelaagreid, siis võib-olla mõni poiss, kes saab seal vutipisiku külge, on 20 aasta pärast koondise liige.
******Wire Pass Wash, Paria Canyon-Vermilion Cliffs Wilderness Area, Utah. 25. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Indrek Zelinski A. Le Coq Arenal. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Indrek Zelinski treenimas Eesti koondisega Lilleküla staadionil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Indrek Zelinski pidamas 2001. aastal heitlust Hollandi mängumehe Frank de Boeriga. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Indrek Zelinski kolm suve tagasi EM-võistluste valikmängus Andorraga. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Indrek Zelinski pildistamas Londonis Wembley staadionil. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Narva Transi väravavaht Sergei Ussoltsev on löönud Indrek Zelinskit jalaga tagumikku. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Indrek Zelinski näitamas 2003. aastal tollaste auhindade suurust. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 8: Indrek Zelinski kommenteerimas koos Ivar Jurtšenkoga 2005. aastal kohtumist Bosnia-Hertsegoviinaga. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 9: Indrek Zelinski ja Ford 2007. aasta sügisel. Foto autor: Stanislav Moshkov, Autoleht/Scanpix
Foto 10: Indrek Zelinski A. Le Coq Arenal klaasi taga. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 11: Indrek Zelinski juhatamas A. Le Coq Arenal noorte jalgpallurite väge. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 12: Indrek Zelinski 2005. aastal Vanilla Ninja kontserdil tütrega. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 13: Indrek Zelinski juhatamas A. Le Coq Arenal noorte jalgpallurite väge. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas üks mees pikal võistlusel peaaegu otsad andis?

LISATUD DRAMAATILINE LÕPP!

Ma ei teadnud Xdreami nimelisest ekstreemvõistlusest mitte midagi, ja ei tahtnudki teada. Olin kuulnud, et mõned on fanaatikud, aga kuna tegemist pole olümpiaalaga, siis pole vaevunud sellesse süüvima. Kuni ühel päeval sain Tõnis Ermilt osavõtukutse Tamsalu etapile.

Vana kamraad Art Soonets (Scanpixi pealik) õnnestus mul nõusse rääkida kahel tingimusel: esiteks läheme lühemale ehk B-rajale ja teiseks pärakut me välja rebima ei lähe, asja tuleb mönuga vötta. Kolmanda liikmena tõi Soonets kaasa äsja kaitseväest tulema saanud 22-aastase Viljar Kannimäe, kes on spetsiaalse rattatrennita sõitnud Tartu rattarallil esisaja piirile.

Aga mul oli veel üks tingimus: mina orienteerumise kaarti oma kätte ei võta ega ürita sellega mingit suhet tekitada. Selleks on ju Soonets, kes koolipõlves mütanud metsas üksjagu arvestataval tasemel. Kuid nüüd tuli välja, et tal polnud kompassigi. Õnneks sai selle osta enne starti.

Stardi eel anti veel üks tihedat teksti täis paber, kuhu kästi alla kirjutada. Huvitav, kas keegi seda kunagi läbi ka on lugenud? Tõenäoliselt on seal kirjas, et kui surma saan, siis ise olin loll ja korraldajatel, kes tegelikult surma toonud ürituse organiseerisid, pole selles vähimatki süüd. Postimehe juristid avaldasid arvamust (tõsi, seda paberit nägemata), et vilunud advokaatide abil saab tõestada säärase paberi õiguskehtetust.

Paraku tuli kohe stardis selle neetud kaardiga ise hakkama saada. Ja juhtuski see, mis juhtuma pidi: 30 meetri järel olin eksinud. Mitte ei saanud neist kärbselaiba suurustest piltidest ja seosest tekstiga (PAREMALE. Kaduv jalgrada) aru: kumba tuleb lugeda enne ja kumba pärast. Aga õnneks oli minusuguseid segadusse sattunuid hulganisti teisigi, ja siis tegin seda, mida kriisiolukordades peab tegema: keegi peab ohjad enda kätte võtma. Ei, selleks ei pea olema kõige targem; peab olema keegi, kes stiihilist massi juhib ning laseb veidigi teadlikel häältel maksvusele pääseda. Korra panime ühiselt veel valesti, aga kolmandal katsel leidsin kahe abimehe toel lõpuks padrikust kontrollpunkti üles. Ja suur rodu osalejaid koos meiega.

Kuid seejärel tekkis kaardi pildi arusaamisest taas segadus: mis suunas minna? Arvamused läksid lahku nagu KP neli rada. Siis vaatasin legendi lõpuni - tuleb jõuda suusatunneli juurde. Selge! Kuradile see kaart, ütlesin teistele, ma tean Estoloppeti maratonidest küll, kuhu poole see tunnel jääb, hakkame minema. Nii vedasingi oma kamba põllu veerde, sealt edasi maantee äärde ja lõpuks suusatunnelisse. Kaardi järgi liikudes pidanuks mu individuaaletapp olema 1,27 km. Ja teate, kui kaua mul selle läbimiseks kulus? Peaegu 25 minutit. Kannimäe, meie nobedaim, ütles, et ootas mind kokkusaamiskohas 15 minutit. Küsisin seejärel, ega rohkem individuaallõike tule. Ei tule, vastas Soonets. Siis voltisin oma kaardi kokku ja toppisin tasku. Et seda sealt enam mitte kordagi välja võtta.

Soonets, tundus, et teab, mida teeb. Eriti siis, kui keeras esimest ühist KPd otsides metsateel võssa sissetallatud rajale ja seletas mulle targa näoga, et näe, seda kutsutakse lohaks. Aga mida sügavamale võpsikusse me sukeldusime, seda rohkem neid lohasid tekkis. Ja neil lohadel käis siia-sinna vilgas Browni liikumine. Enam polnud ma üldse kindel, et Soonets teab, mida teeb. Muutusime samasugusteks Browni osakesteks nagu teised tiimid. Kuni lõpuks sattusime mingis augus vajaliku KP peale. Kulunud oli veel 18 minutit, aga vähemasti tõusime B-rajale registreeritud 173 võistkonna konkurentsis 124. kohalt 108ndaks. Edenemine seegi.

Edasi läks asi pisut rõõmsamaks. Vähemasti, kui aeg-ajalt Soonetsilt ikka kontrollisin, kas ta teab, kuhu läheb, andis ta kõhklemata vastuse, et teab-teab. Kuna leidsime järgnevad KPd ilma üleliigsete seiklusteta, siis võisin veenduda, et ega ta bluffinud. Kui viimaks metsast välja pääsesime, olime 86. kohal. Koos individuaallõiguga kulus kaardijärgse 5,3 km läbimiseks seitse minutit üle tunni - pöörane tempo, kas pole?

Ratta seljas hakkas hoopis meeldivam tunne. Soonets oli kodunt üles leidnud isegi kaardialuse, mis veeretas kogu vastutuse õige suuna leidmise eest veelgi tugevamini tema kanda. Liiati võis sadulas olla enam-vähem kindel, et enam metsa ragistama ei küüditata. Aga kahjuks ei lubatud rattaga õiget hoogugi sisse saada, kui need kästi põllu servas maha jätta. Ja siis, kujutage ette, tuli viis minutit järjekorras seista.

Seesugused sunnitud pausid tekitasidki kõige rohkem küsimärke. Et mis mõtet on üldse pisutki pingutada, kui kogu pingutuse nullivad igasugused seisakud; või kui ajad metsas mitu minutit mingit tobedat KPd taga, tammud sinna-tänna nagu karuott. Kui on kestussport, olgu kestussport: pauk käis, anna minna, finišis näeme. Aga vahepealne jokutamine...

Järjekord tekkis selleks, et puuklotside järgi puuliike määrata. Ütlesin tiimikaaslastele kohe, et ei ole mõtet mõistatama hakata, paneme huupi, sest tõenäosus pihta saada sellest ei muutu. Kuid Soonets ja Kannimäe tahtsid nii väga tõestada, et nad pole loodusest veel väga võõrdunud. Ja mis te arvate, kui palju puuliike nad õigesti määrasid? Ühe! Kujutage ette - ainult üheainsa. Jooksime siis vihmast libedaks muutunud rajal viis 250-meetrist trahviringi. Aga see polnud veel kõik.

Asjatu oli mu lootus, et nüüd saab uuesti ratta selga. Ei, nüüd saadeti uuesti metsa. Jutt käis mingist joonorienteerumisest. Mis see veel on? Aga ma ei hakanud oma pead vaevama, sest polnudki ju millegagi vaevata - kaart oli taskus ja tasku kindlalt lukus. Igatahes müttasime taas tükk aega lohasid pidi. Mingi ime läbi leidis Soonets kuskilt mingid KPd. Aga viimast ei tahtnud ega tahtnud leida. Ja nagu selgus, paljud teised olid samas seisus. Keegi teadis öelda, et kui punkti võtmata jätad, saad 45 minutit trahvi. Otsime ikka edasi, käisin peale. Kuni järsku Soonets viipaski - siia! Mul pole aimugi, mida ta nägi, aga paarkümmend meetrit eemal leidis ta risu seest joonorienteerumise viimase KP.

Kui viimaks tagasi rataste juurde jõudsime, paistis, et neid ei ole seal enam kuigi palju järel. Protokoll näitab siiski, et olime esisajas - 99. kohal.

Seejärel otsustas Soonets, et keerame ratastega lõunasse, sõidame mööda kruusateed Uudekülla ja sealt mööda asfalti Porkuni järve äärde. Kruusateel läksime rahulikult matkates, aga asfaldil hakkasid mu sitketest rattameestest kaaslased järsku pressima, nii et tõstsid kiiruse 41-43 km/h peale. Mu naise vana Optima kiiruse maksimum peaks olema ca 35 km/h peal. Andis üksjagu nikerdada, et Kannimäel täpselt tuules püsida. Ent kujutage ette - hoolimata sellest kiirusest saime etapil alles 106. koha. Kuidas nii?

Aga vaat, miks nii. Sest me ei tormanud jalgsi läbi vee hüppetorni jalamile KPd võtma. Panime esmalt päästevestid selga, istusime kannuusse ja sõitsime ikka enam-vähem kuiva jalaga kohale. Kui mõttetuks see osutus, selgus poole tunni pärast.

Positiivne üllatus oli see, et elu teisel kanuusõidul (esimene oli aastaid tagasi kadunud Urmas Praakliga Ahja või Võhandu jõel) ei tikkunudki alus ümber minema. Kuna Kannimäe istus kõige ees, jäi tema ülesandeks KPde võtmine. Kahe esimesega sai ta hästi hakkama, kolmandaga tekkis probleeme.

Kolmas KP asus saarel. Seal oli veetaimestikus ummistanud randumiskoha umbes kaks tosinat kanuud. Kuidas maale pääseda? Kuigi ise olin meie võistkonnas põhimõtteliselt tarbetu ballast (mu ainus kasutegur oli metsajooksul joogipudelit kanda, ja seda ei läinud seal vajagi, sest vett tuli ülevalt muudkui juurde), jagus mul vähemasti väärt mõtteid (ajakirjaniku asi... suuga leiba teenida). Ütlesin Kannimäele, et kasutagu meie ees seisvaid kanuusid randumissillana. Seda ta tegigi ja pääseski saarele.

Aga siis otsustas Soonets, kes luges minu seljale päästevesti vöö vahele kinnitatud kaarti, samuti näidata, et temalgi leidub väärt mõtteid. Ta nimelt avastas, et järgmine KP asub sama saare teises otsas. Ja otsustas minna Kannimäele järele, et utsitada teda korraga ka teist KPd võtma.

Muidugi jätsid nad mõlemad kaardi maha. Tulemuseks oli see, et passisin neid kanuus umbes veerand tundi. Teine punkt jäi saarepealses võsas leidmata. Kannimäe ütles, et oleks võinud kohe edasi sõita, sest erinevalt enamikust teistest, kes saarel müttasid, oli ta õnne kombel leidnud esimese punkti kümne sekundiga.

Teise saarepealse KPga ei läinud lugu ainult dramaatiliseks, vaid otsa pidi suisa traagiliseks.

Randusime. Kitsalt maaribalt hüppas Kannimäe seejärel kohe põlvini vette. Seejärel kadus taimestiku keskele. Ootasime Soonetsiga. Üks mees tühjendas kalda ääres põit. Üks naine tammus kannatamatult kanuu ninas, et kuhu küll kaaslane on jäänud. Aeg kulus ja kulus. Üle kümne kanuu oli passimas, aga kedagi saarelt tagasi ei tulnud ega tulnud.

Siis üks naine tuli. Ta olemus väljendas meeleheidet ja lootusetust. Ta mainis midagi sellest, et kui teised mehed ei aita, siis KPni ei jõua. Asi pidi ikka hull olema. KP olla keset vett üksiku kase küljes.

Järsku vaatasime, et Kannimäe tuleb. Lõdisedes. Kui ta kanuuni jõudis, saime aru, et ta tilkus veest. Lugu olnud päris dramaatiline.

Nimelt üritanud ta KPni jõudmiseks toetuda mingile 2x2 m saarekesele, aga see vajunud tema alt ära. Siis ei jäänud muud üle, kui kaseni jõudmiseks üleni vette minna. Vesi oli üle pea. Väljas vaevalt 10 kraadi sooja. Taevas tumehall. Tuul puhumas. Vihma tibutamas. Tahaksite sellistes tingimustes riietega vette minna?

Mina küll ei tahaks. Aga Kannimäe läks. Võttis KP ära. Aga see, mis järgnes, tegi mind hirmus murelikuks.

Kui Kannimäe kanuusse istus, vappus ta külmast. Ei, ärge saage minust valesti aru - ta ei lõdisenud, vaid vappus. Külm oli tal luudeni tunginud. Tegelikult ta lausa tõmbles. Mul oli hirm, et ta paneb pildi tasku. Ütlesin talle, et paneme nüüd käed tööle, siis saab sooja. Ta üritas panna, aga sooja ei saanud. Ta oli üleni nii kange. Vahepeal ta isegi loobus mõlaga tõmbamast. Hüüdsin, et ärgu jäägu seisma, et isegi kui ta tõmmata ei jõua - küll me Soonetsiga aerutame -, siis vähemasti liigutagu oma aeru sümboolselt. Ta proovis, aga muudkui vappus.

Küsisin Soonetsilt, kas tema oleks ka vette ujuma läinud, kui oleks Kannimäe asemel olnud. Ta vastas, et oleks küll. Tunnistan ausalt, et mina nii vapper pole. Oleksin tagasi tulnud ja öelnud, et lähme kanuuga tiiruga kohale, mina niisugused külmas ujuma ei hakka.

Ja siis ütles teise lisaülesande kohtunik, et ehitage kümnest sinisest õllekastist torn ja üks meist ronigu selle otsa. Kuna mina olin kolmest kõige kuivem, jäi akrobaatika minu teha. Aga mis moel suudab Kannimäe, kel oli tegu enda keha taltsutamisega, talitseda kümnekastilist torni, nii et ma selle otsast alla ei saja? Selleks ilmselt tuligi algul allkiri anda, et kui ennast sandiks kukun, siis saavad korraldajad käed puhtaks pühkida: olin ju nad vastutusest vabastanud. (Huvitav, kas seesugusele ekstreemsusele pannakse ka piir, arvestades seda, mis juhtus nädalavahetusel Põhja-Eesti süstamaratonil?)

Suutsin kastihunniku otsa ronida vaid seetõttu, et usaldasin sada protsenti Soonetsit. Seni kui nägin, et ta käsi hoiab tugevasti kinni kõrgeimast kastist, olin veendunud, et ohtu pole. Ei olnudki.

Ja siis tuli uuesti veele minna. Kahes kohas kanuu üle kuiva maa vedada. Veel kaks KPd võtta. Kui lõpuks randa jõudsime, oli Kannimäe omadega minu arust täitsa läbi. Poolsurnuks külmunud. Mõtlesin, et annan talle järgnevaks rattaetapiks kilejope selga, et ajab end pedaalides soojaks ja siis peab kile sooja kinni. Paraku oli kile nii läbi vettinud, et seda poleks isegi tahtnud peale tõmmata. Õnneks oli Soonets oma kile paremini ära pakkinud. Ajasime selle kahekesi Kannimäele selga, sest temast endast polnud ajajat.

Temast polnud õieti ratta selgagi istujat. Ihuliikmed lihtsalt ei paindunud. Hoidsin tema kõrvale, kui liikuma hakkasime, et julgestada, kui ta ümber peaks kukkuma. Maanteel ajasin keha nii püsti, kui sain, et Kannimäed kõva vastutuule eest kaitsta.

Tasapisi hakkas tal elu sisse tulema. Rattasõit ju tema ala - see andis sooja. Peagi märkasin, et hakkame eespool kulgejaile järele jõudma. Siis koguni neist mööduma. Ja siis möödus minust ka Kannimäe - ta tundis end juba palju paremini. Kriitiline aeg paistis möödas olevat.

Pärast karjääriäärse KP võtmist tegime oma arust päris korralikku sõitu. Möödusime 7-8 tiimist. Sellal kui teiste tiimid olid lagunenud, säilitasime meie ilusasti tuulessõidu formatsiooni. Paraku jooksis rattasõidu normaalne töö peagi vett vedama.

Viimane ülesanne oli leida üles individuaallõigu see KP, kus lehvis Salomoni lipp. No kes seda enam mäletas? Otsisime üles ühe KP - pagan, seal on Swedbanki lipp. Siis teise - seal oli Nike' lipp. Keegi väitis, et tema oli käinud ka kolmandas punktis, ja vandus, et seal küll Salomoni lippu pole. Ei, ta ei teinud tünga, sest ta otsis oma tiimiga ka toda Salomoni plagu.

Lõpuks otsustasime, et vaatame oma pilguga tolle kolmanda lipu siiski üle. Ja mis me leidsime - muidugi oli seal Salomoni lipp. Soonets oli väga kuri, ütles, et see ülesanne oli sama hea kui sada meetrit enne 50 km suusamaratoni lõppu öeldaks, et nüüd minge ja otsige üles see raja punkt, kus seisis kollane buss, vaadake ära tolle number ja tulge siis uuesti finišisse.

Protokoll näitab, et saime 5:24.05ga 101. koha. Võitjaile kaotasime 1:55ga. Meeste tiimide arvestuses olime 64ndad. Kuraditosin naiste võistkonda jõudsid meist varem kohale.

Kriitiline analüüs: kuhu kadus tulemus? 15 minutit kadus minu tõttu esimeses KPs. Ligi 10 minutit kadus teises KPs. 5 minutit kadus lisaülesande järjekorras. Umbes 10 minutit kadus joonorienteerumise viimases punktis. Ilmselt kadus umbes 5 minutit ka pikal rattasõidul, kui valisime järve äärde pikema marsruudi? 15 minutit kadus saarel pärast esimese KP leidmist teist KPd asjatult otsides. Usun, et 10 minutit läks kaotsi tänu sellele, et Kannimäe oli pärast suplust ja eriti rattasõidu, oma trumpala algul alajahtumas. Ja 15 minutit kulus toda Salomoni lippu otsides. See teeb kokku 1:25. Järele jääb neli tundi. Tolle ajaga oleksime saanud 22. koha.

Ja-jah, see on kõik oleks. Oleks teistel paremini läinud, oleks nad veelgi kiiremad olnud. Aga vähemasti näitab see ajaarvestus, et reservi oleks meil küll ja küll. Või vaidleb keegi vastu?

Iseasi, et praegu ei näe keegi meie kolmikust mingit vajadust seda üritust uuesti kaasa teha. Aga kes teab, mis tulevik toob - kõik oleneb sellest, millised on meile tehtavad pakkumised.

Vaadake ka Viljo Pettineni (Fotoluks) pilte: http://www.fotoluks.ee/?op=body&id=7&art=570
******
Wire Pass Wash, Paria Canyon-Vermilion Cliffs Wilderness Area, Utah. 25. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Xdreami start Tamsalus. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 2: Xdreami Tamsalu etapi algus. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 3: Xdreami Tamsalu etapi osalejad ootamas avalõigu järel kaaslasi suusatunneli juures. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 4: Xdreami Tamsalu etapi algul on rahvast murdu koos. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 5: Enne kanuuetapi algust tuli võtta kontrollpunkt hüppetorni jalamil. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 6: Kanuud Porkuni järvel, taamal saar, millel asus kaks kontrollpunkti. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 7: Kanuud Porkuni järvel. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 8: Teine lisaülesanne: ehitada õllekastidest torn ja ronida selle otsa. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 9: Midagi sellist, mida vähemasti B-rajal tegema ei pidanud. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 10: Lõpp hea, kõik hea. Jääb vaid muda maha küürida. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks

Pullerits: Miks teatud spordiala esindajail püksid jalas ei püsi?

Pühapäeval osalesin viie ja poole tunnisel baasvastupidavust arendaval võistlusel. Nüüd on vaja seal kogetut pisut seedida - nii et sellest homme. Kiired asjad ikka eelisjärjekorras. Ja kiiresti tuleb selgeks teha see, mis hullu on lahti maailma jalgpalluritega, kelle poole enamik nüüd ammuli sui vahivad. See, et üksjagu neist on petised - võiks lausa öelda, et päevavargad, sest nad ei häbene oma tobedaid trikke tegemast avalikult kõigi nähes -, võis veenduda eilses Saksamaa-Austraalia mängus, kus kaks mittesakslasest Saksa esindajat näitasid sellist ohvrikunsti, et kohtunik ei jätnud neid teesklemise eest karistamata. Paras neile!

Aga naistel ei maksa arvata, et see meeste mäng neid ei puuduta. Oi, kuidas puudutab! Näiteks Itaalias, nagu võis hiljuti veenduda ETVs linastunud tõiselufilmist «Videokraatia», on paljude noorte tüdrukute unistus pääseda teleekraanile ja abielluda seal saadud kuulsuse najal jalgpalluriga. Jalgpallurid on omakorda pea alati valmis amüsantseteks seiklusteks. Ja sugugi mitte ainult Itaalias.

Ei pidurda jalgpallureid kõrvalehüpetelt isegi nende kaunid naised. Kuus aastat tagasi jahmatas maailma Hollandi modell ja lauljatar Rebecca Loos, kes väitis, et tal oli nelja kuu pikkune afäär maailma üheks seksikamaks meessportlaseks peetava David Beckhamiga. Loos, kes tollal tegutses Beckhami abina, ei olnud meedias ülemuse kiitmisega kitsi, andes talle teatud esituste eest 8,5 punkti kümnest. Beckhami naine Victoria, endise tüdrukutebändi Spice Girls Poshi-nimeline liige, püsib aga meelekindlalt eitusfaasis: ta kinnitab, et mees on olnud talle alati truu.

Teine Inglise jalgpallistaar Wayne Rooney näitas samal ajal, kui Loos ajas liini Beckhamiga, et ka vanemad prouad ei pea meeste mängu distantsilt vaatama. 19-aastase imelapsena armastas ta külastada Liverpooli lõbumaja, kus tema võõrustajate sekka kuulusid nii 52-aastane kuue lapse ema kui 48-aastane vanaema, kes armastas kanda nahast kassikostüümi. Rooney õnneks on ka tema tüsaatud naine Colleen ilmutanud Poshi kombel suuremeelsust: tunamullu, pärast kuut aastat kooselu, ütles ta mehe abieluettepanekule «jah».

Seni pole üleaisa löömine löönud rivist ka Prantsusmaa meeskonna võtmemängijat Franck Ribéryd. Kuigi ta ostis intiimteenuseid alaealiselt Zahia Deharilt, mille eest võib teda süüdimõistmise korral ähvardada kuni kolmeaastane vangistus, sõitis ta ikkagi LAVi MM-turniirile. Seevastu inglane John Terry, kes tõmbas ringi endise klubikaaslase, hea sõbra Wayne Bridge’i modellist pruudiga, jäi karistuseks siiski kaptenipaelast ilma. Hiljem lekkis meediasse, et tegelikult oli ta skoorinud ühtekokku umbes kümne naisega, kellest üks olnud päris plikaohtu autogrammikütt. Vähemasti ei ole Ribéry ja Terry naine kumbki oma mehele selga pööranud.

Aga jalgpallurite naiste kannatlikkus pole päris lõputu. Inglise koondislase Ashley Cole’i abikaasa Cheryl, tüdrukutebändi Girls Aloud liige, andis mehe mitmed petmised korduvalt andeks. Aga kui selle aasta algul tuli välja, et abikaasa on teinud talle sarvi veel viie naisega, sai Cherylil mõõt täis. Möödunud kuu lõpus andis ta sisse lahutuse.

Kõige innukamad naistekütid, paistab, et leiduvadki jalgpallurite hulgas Inglismaal. Mõistagi on oma roll nende paljastamisel Briti agressiivsel ajakirjandusel. Seal ei jäta meedia kahe silma vahele, kui koondisse kandideeriv Ashley Young koorib end veebikaamera ees paljaks, et avaldada muljet äsja netis kohatud tüdrukule. Ega maga maha seda, kui Dwight Yorke, kurikuulsa glamuurimodelli Jordani kunagine elukaaslane, ja Mark Bosnich, kokaiinisõltuvusse langenud modelli Sophie Andertoni elukaaslane, korraldavad nelja naisega oi-oi-oi kui avameelse lõbuürituse. Ega jäta avaldamata lõike videolindilt, millel EM-koondisest välja jäänud Frank Lampard, Rio Ferdinand ja Kieron Dyer korjavad Küprosel kiirsöögikohast endaga kaasa mõned õrnema soo esindajad ning korraldavad nendega lõõgastava ajaveetmise.

Hoopis omapärase meelelahutuse leidis endale Stan Collymore, kelle hind möödunud kümnendil kerkis Inglismaa tollase rekordi, 8,5 miljoni naelani. Ta armastas naisi oma autosse rääkida, sõitis siis nendega mõnda parklasse ja ajas seal nondega asja ära. Vaid mõni aasta varem oli Collymore sattunud teise skandaali, kui tema elukaaslane, rootslannast telesaatejuht Ulrika Jonsson süüdistas teda koduvägivallas. Kuid Jonsson võttis süüdistuse tagasi, sest vastasel juhul ähvardas Collymore paisata sensatsiooninäljas rahva ette nende Küprosel tehtud intiimvideo.

Ega Jonsson ka just ingel olnud. Paar aastat hiljem tekkis tal tormiline, ehkki lühiajaline afäär Inglismaa koondise rootslasest peatreeneri Sven-Göran Erikssoniga. Kuid Eriksson jäi truuks oma elukaaslasele, ameerika-itaalia advokaadile Nancy Dell’Oliole. Ent mitte kauaks. Kõigest kaks aastat pärast lõpparvet Jonssoniga tekkis Erikssonil romaan Bangladeshi moselmiperest pärit Faria Alami, Inglise jalgpalliliidu sekretäriga. Paraku ei tekkinud suhe Alamiga ainult tal, vaid ka jalgpalliliidu juhil Mark Paliosel.

Kas see suhtepundar meenutab teile juba seebiooperit? Aga jalgpall ongi kombinatsioonirohke mäng. Ja naistel, nagu näha, on seal vägagi kandev roll.
******Zion National Park, Utah. 25. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Xdreami etapp 2008. aasta oktoobris Viitnal. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Rebecca Loos. Foto autor: National Pictures / TopFoto / Scanpix
Foto 3: Wayne ja Colleen Rooney tütre Kaiga. Foto autor: EMPICS Entertainment / Scanpix
Foto 4: Ashley ja Cheryl Cole neli aastat tagasi. Foto autor: TopFoto/Scanpix
Foto 5: Sophie Anderton. Foto autor: EMPICS Entertainment / Scanpix
Foto 6: Ulrika Jonsson. Foto autor: Scanpix Sweden / Scanpix

Pullerits: Kes söandab mulle jalgpallis vastu tulla?

Nagu lubatud, vaatame nüüd, kui isegi spordikauged inimesed on jäämas lapsikusse jalgpallihaigusesse, mida te tegelikult jalgpallist teate. Näis, kui mitme tunniga saan kätte õiged vastused. Muidugi oleks aus, kui te vastamisel wikipediat ja muid kahtlasi allikaid ei kasuta. Ärge spikerdage!

1. Kõige rohkem kordi on tulnud jalgpallis maailmameistriks Brasiilia, aga millise maa koondis on mänginud finaalis sama palju kordi nagu Brasiilia?

2. Kui mitu korda rohkem inimesi vaatas eelmise jalgpalli MMi finaali, kui vaatab Super Bowli?

3. Kes kuulsatest jalgpalluritest sõitis hiljuti katki punase 300 000 USA dollarit maksnud auto?

4. Kuidas lahendati 1930. aasta MMi finaali eel küsimus, millise palliga mängida?

5. Kui mitu maad osales selle MMi kvalifikatsiooniturniiril rohkem, kui on ÜROs liikmeid?

6. Milline suur jalgpalliriik ei osalenud kuni 1950. aastani MM-turniiril seetõttu, et seal valitses oht minna vastakuti Saksamaaga?

7. Kes Euroopa koondise väravavahtidest on tuntud oma tugevate parempoolsete vaadete poolest?

8. Kes Brasiilia jalgpalluritest on evangeelse Kristuse taassünni kiriku liige?

9. Kes on see MMil osalev jalgpallur, kelle ema nimi on Dolores Aveiro?

10. Kes on see jalgpallur, kes on löönud välja vastase kaitsemängijal hamba, murdnud peaaegu tema lõualuu ning vajanud pärast ühte heitlust temaga õmblemist?

11. Ja kui olete eelmised kümme küsimust ära vastanud, siis eks proovige katki hammustada see:
Briti kirjanik, kes kasutab eesnime ja keskmise nime asemel kahte ühesugust vokaali, on kirjutanud, et jalgpallist sai maailmaala samal ajal, kui tekkisid nüüdisaegsed sõltumatud rahvusriigid. Ta on märkinud, et kõigepealt võtsid nood riigid omale lipu, seejärel hümni ning neljandas järjekorras ehitasid jalgpallistaadioni. Aga mida tegid need riigid viidatud kirjaniku väitel kolmandas järjekorras?

Nii, kell on reedel 12:30 - aeg läks!
******Utah State Route 9 (Zion-Mt. Carmel Highway), Zion National Park, Utah. 25. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Boston Celticsi tantsutüdrukud. Jalgpallis selliseid juba ei näe. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Kas keegi teab, kas Paris Hilton ka jalgpalli vaatab ja kellele ta pöialt hoiab? Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Saksamaa meeskonna poolehoidjad Münchenis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Shakira esinemas MMi avapidustusel. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma küll nii ette pääsesin?

Kas olete juba kiiganud nelikürituse pingerida? Eile vaatasin ja mis ma leidsin - olen 623 inimesest, kel seni kolme ala tulemus kirjas, 22. kohal. Öelge mis tahate, aga ütlen üht: see on paganama hea tulemus. Minust tagapool on sellised tegijad, nagu Raido Kodanipork, Alar Savastver, Rivo Subi, Priit Rooden, Jaak Teppan, Aivar Veri, Sulev Kraam (tema on see, kes lubanud mulle siin ja seal ikka ära teha, kommenteerib saatanliku numbri 666 all). Kõiki ei jõua siin üles lugeda. Ja parim naine, Signe Parm, on alles 70. Hea sõber Art Soonets mahub ka õnneks saja sisse - ta on 99.

Nüüd muidugi hakkab osa mehi kadeduseussist puretuna kohe targutama, et 21 meest on ju ikkagi eespool. Aga sellest rääkigu ainult need, kes ise eespool on, nagu Tarmo Mõttus alias Vigurivänt, kes on ebaõnnearvu tähistaval 13. kohal. Peabki olema (eespool, ma mõtlen, mitte ebaõnnearvuga kohal) - ta tundub sel aastal eriti tugev, lisaks on ta kuus aastat minust noorem. Mis eriti rõõmustav - minust vanemaid mehi on eespool ainult kolm. Sa-sa bloody hell: pole ju sugugi paha tulemus, või mis? Nii on vist lootust kokkuvõttes esisajasse püsima jääda, kui rattamaratonil midagi hullu ei juhtu.

Praegu püsib nelikürituse viimasel pjedestaalikohal minu talvine suusanõustaja Raul Olle. Need, kes lõpuks esikolmikusse pääsevad, peavad aga arvestama sellega, et Eestis ei osata parimaid autasustada. Sellele juhtis tähelepanu fotograaf, kes juhtus kõrvalt nägema Tartu rattaralli parimate autasustamist. Mida siis tema väitel valesti tehakse?

Sponsorid panevad autasudena teinekord suuri summasid mängu. Näiteks Hawaii Express kümneid tuhandeid kroone. Aga siis sammuvad sponsorite esindajad püünele, pistavad oma käe võidumeestele kuidagi pihku ja asetavad suure võidutšeki kuidagimoodi pjedestaali jalamile.

Aga kuidas asjad kultuurriikides käivad, kus sponsorid tahavad selle eest, et nad oma kaugast tuulutavad, ka publicityt vastu saada? Nad sätivad ennast autasustatava kõrvale, mõlemad võtavad suure tšeki äärest kinni, tõstavad selle nähtavalt enda vahele, naeratavad pikalt kaamerasse, välklambid sähvivad - ja tulemuseks on korralik pilt nii sponsorile kui sportlasele kui kellele iganes. Normaalne publicity sealhulgas.

Nojah, kui kõik sponsorid niimoodi endast pilti hakkavad tegema, siis venib igasuguste massi- ja rahvaürituste autasustamine küll ligi tunni pikkuseks vähemalt. Ilmselt on vaja see tühine asi nagu autasustamine ikkagi kiiresti kraest ja kaelast ära saada?

Aga homme? Kui algab jalgpalli MM? Siis korraldan siin ühe ürituse, mille nimi võiks olla Priit Pullerits siinse blogi kõigi lugejate vastu: kes keda ehk kes teab mida? Näis siis, kes peale jääb. Stay tuned! And keep calm.
******
Zion National Park, Utah. 25. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Raido Kodanipork püsib nelikürituse arvestuses kolme ala järel 27. kohal. Pildil osaleb ta rattasõiduvõistlusel Viljandis kaks aastat tagasi. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Signe Parm püsib nelikürituse arvestuses parima naisena kolme ala järel 70. kohal. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jaan Kirsipuu valmistub Tallinna-Tartu GP autasustamisel vahuveini pritsima. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Mehed on sõitnud Tartu rattarallil 133 km võidu ja kõik, mis nad selle eest on saanud - vähemalt nii pjedestaalilt paistab -, on teineteist ja teisi vahuveiniga üle kasta. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix