esmaspäev, märts 31, 2008

Pullerits: Kuidas saab naistele kaotada?

Kurikuulus ja ränkraske Viru maraton kergitas mitu huvitavat küsimust. Näiteks selle, kuidas suudab laskesuusataja Roland Lessing võita kõiki paljaid suusatajaid (mäletate ju küll seda uut mõistet?). Või selle, kuidas jaksab Algo Kärp, kes kõigest päev varem oli Eesti meistrivõistlustel kaotanud 50 km distantsil Jaak Maele kõigest minutiga, taas nii kõvasti sõita, et jõuab pjedestaalile teisena.

Trikk on selles, et tegelikult on need lihtsad küsimused. Lessing on ilmselgelt heas vormis ja harjunud ainult uisku sõitma ning ega Eesti paremikust peale Kärbi tal Virus keegi vastas polnud. Ja tippude hõreda osaluse tõttu pole ka ime, et Kärp suutis teiseks tulla.

Hoopis intrigeerivam on see, kui vaatame naiste tulemusi. Tatjana Mannima oli Virus seitsmes, kaotust Lessingule 7.39, ent edestas Risto Roonetit (9.) ja Ulvar Pavlovit (10.). Liiati oli ta eelmisel päeval võitnud Haanjas Eesti naiste meistritiitli 30 km sõidus. Naiste teine ja kokku 13. oli Virus laskesuusataja Kadri Lehtla, kaotust võitjale napilt alla 11 minuti, ning naiste kolmas (kokku 16.) Kaili Sirge, kes jäi Lessingust maha 13.22, kuid edestas näiteks Peep Koidut.

Naised tegid Viru maratonil kõva sõidu, sest näiteks Haanja maratonil oli nende arvestuses parim Silja Suija, kes üldpingereas oli alles 29., kaotust võitnud Kärbile 14.15. Kohe tema järel lõpetas naiste teine Laura Rohtla ja temast omakorda kolm kohta tagapool naiste kolmas Kaija Udras.

Kui nüüd ennast naistega ühte ritta seada, siis mõlemal juhul tuli leppida neljanda kohaga, kusjuures kaotust kolmandale kohale kogunes Virus kogunisti 20 ja pool minutit ja Haanjas pisut üle üheksa minuti. Arvestades seda, et oma arust tegin Virus täiesti talutava sõidu, lisaks võimete piiril, siis on mahajäämus naiste kolmandast ikkagi kolossaalne.

Ärge nüüd arvake jälle, et siin on mingi kompleksivärk. Ei, seda küll mitte. Lihtsalt veidi nõutuks teeb, kui arvestada, et treenitud ju on, et üldjoontes peaks mehed olema sitkemad kui naised, et kehalised eeldused (pikkus ning pikkuse ja kaalu suhe ehk peaaegu olematu rasvaprotsent, tselluliit 0,0 näiteks) peaks olema minu kasuks (Mannima pikkus on 158 cm ja Lehtlal ka minu teada selgelt alla 160), et varustus on mul ka normaalne ja korralikult ette valmistatud - no mitte ei saa aru, kust tuleb 36 km peale 20-minutiline kaotus. Okei, viis minutit, kuus minutit, ka seitse minutit oleks mõistetav, aga 20 minutit tähendab umbes 6 km ehk Viru maratonil poolt ringi.

Aga ühte ma ütlen: pange need naised minuga võidu jooksma ja nad kaotavad, kindla peale. Kusjuures jooksus ei ole ma sugugi tulemuste poolest parem kui suusatamises. Kuidas siis on võimalik, et suusatamises neile kohe üldse vastu ei saa?

Kõige lõpuks huvilistele Viru maratoni raja profiil, mis pärineb Alar Savastverilt ja mille edastas mulle Emeri Lepp, kes paraku katkestas - ajas enda sõnul pulsi nii tumepunasesse, et ei suutnud lausikul ja laskumistel kuidagi taastuda. Kahju. Aga rada oli ka hirmus karm, nagu jooniselt näha.
Foto 1: Haanja maratoni stardis nr 14 naiste hilisem võitja Silja Suija ja nr 72 üldarvestuses 74. koha saanud Priit Pullerits. Foto autor: Harry Veide
Foto 2: Tatjana Mannima Jõulumäel Skandinaavia karikaetapil. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits Haanja maratoni rajal. Foto autor: Harry Veide

laupäev, märts 29, 2008

Pullerits: Ränkraske lahing Viru maratonil

NB: Täiendatud paremas veerus värskete fotodega!
Arusaamatu, millega ma Viru maratoni korraldajate silmis küll seesuguse suhtumise ära teenisin - kui läksin stardinumbrit välja võtma, selgus, et sellele on trükitud number 37. Vabandust, aga ma pole ühelgi Estoloppeti sõidul isegi mitte 50 hulka mahtunud (parim mullune Tallinna maratoni 51. koht). Numbri väljastaja ütles mu imestust nähes: "Ärge alahinnake end."

Aga ülehindamiseks polnud ka põhjust. Haanja maraton kaks nädalat tagasi lõppes alles 74. kohaga, mis kuulutati Eesti suusahuviliste mitteametliku ühisarvamusavalduse põhjal tolle võistluse kõige suuremat pettumust valmistanud tulemuseks. "No Tartu maratoni esisaja mehe sõit see küll ei olnud," kõlasid vaoshoitumad kommentaarid. Ega seekordki midagi paremat olnud loota, sest esiteks pole ma Estoloppeti uisusõitudel isegi mitte esisaja sisse pääsenud ning teiseks on viimase nelja nädala treeningrežiim olnud nõrk ja kaootiline.

Sellest hoolimata sättisin end kolmandasse ritta, sest eks tahapoole õnnestu alati kukkuda. Nagu õpetas Aivar Rehemaa enne Torino olümpia 50 km uisumaratoni ühisstarti, tuleb alguses ikka ette trügida, sest ei ole mõtet grupi sees passides mitukümmend sekundit ära anda.

Haanja maratoni avatud raja sõit oli õpetanud, et tark ei torma, vähemasti mitte üleliia. Tookord kulus pärast liiga kiiret algust oma kuraditosin kilomeetrit, et taastuda. Nüüd jälgisin, et mitte üleliia rabeleda ja rapsida ning et hingamine kui enesetunde esmane indikaator püsiks rahulik. Seega pole imestada, kui juba esimesel laskumisel tuli tagant Jaak Teppan ja kihutas tervitusi saates nagu mürsk mööda.

Lubage tutvustada mu tõusude taktikat: üritan sõita Wassbergi ehk tempovarianti nii palju, kui suudan. Pikalt ja rahulikult libistades kulub mu kogemuste põhjal jõudu palju vähem, kui ühe kepitõuke kohta kahte sammu raiudes (on sel stiilil ka nimi?). Nagu veendusin, sain sedamoodi enda ees moodustunud pikale rongile, mille sabas Teppan liugu lasi, tõusudel üksjagu lähemale.

Ütleme otse: teada oli, et see tuleb raske maraton, aga et nii raske, seda ei osanud ette arvata. Pärast 2-3 km metsavahelisi tõuse-laskumisi tuli suunduda põllule, kus tutvustas end jalgratturite väidetavalt suurim sõber - vastutuul. Number seljas muutus lausa purjeks. Ja nagu kiuste ei juhtunud ühelgi ringil ka kedagi otse ees sõitma, nii et kogu aeg tuli ise loodusstiihiaga rinda pista. Ei ole kindel, kas tuules püsimisest suusasõidus mingit kasu on, ehkki pärast finišis juhtusin kuulma, et need, kes teistel tihedalt sappa said, olid saanud kergema vaevaga edasi.

Veelgi ärevamaks läks siis, kui umbes 6-7 km enne 12-kilomeetrise ringi lõppu algasid Viru maratoni kurikuulsad tõusud. Kusjuures korraldajad olid seekord toiminud eriliselt suurte sadistidena.

Pärast 7. km joogipunkti tuli kahes järgus pikk Võlumäe tõus, mille vahel on lühike tasasem lõik. Mäletan, et eelmisel Viru maratonil jäi mul esimese tõusunuki lõpus süda peaaegu seisma - ausõna, ilma naljata -, aga õnneks keeras tookord rada vasakule laskumise peale. Aga nüüd, oh üllatust, tuli ka teisest tõusunukist üles ronida, ja see oli üksjagu järsem kui alumine nukk.

Kuid see polnud veel kõik. Umbes kilomeeter hiljem tekkis teele vaat et samasugune sein, nagu Haanja maratonil 5 km enne lõppu. No olgu, Viru raja sein oli siiski mingil määral sõidetav. Aga kui sellest üles sai, tuli varsti veel üks ränk, 34-meetrise kõrguste vahega Kivimäe tõus, mis ei lõppenud ega lõppenud, vaid kulges kolmes järgus muudkui ülespoole ja ülespoole, ning siis veel üks karm ronimistõus. Ainus positiivne avastus oli see, et pärast nn pettesõitu suusastaadioni külje alla järgnenud kõige viimane tõus viimasel kilomeetril ei olnud mu meelest nii metsik nagu varem - või üksnes tundus see võrdlemisi kerge eelmiste valusate katsumuste järel?

Enne esimese ringi lõppu sain Teppani kätte ja läksin mööda. Aga see polnud ainus sõjasaak. Teise ringi algul läksin mööda Viru maratoni kahekordsest võitjast naiste arvestuses Jaanika Kalevist. Ja üleüldse tekkis uus hingamine, et ohoo, kannatab sõita küll. Staadionidiktorilt kuulsin, et esimene ring sai läbitud umbes 41-42 minutiga.

Ausalt öeldes ei mäleta teisest ringist suurt midagi. Sest ega seal midagi erilist juhtunud. Pilk nii ette kui selja taha näitas, et vahed olid üksjagu suured, mingeid gruppe silma ei hakanud. Igaüks võitles iseenda eest. Joogipunktis pigistasin suhu Dexali geeli - ja selle kiireks kättesaamiseks on mul oma nipp. Lubage tutvustada: nimelt kinnitan geelid kleeplindiga numbri tagaküljele allserva ja lõikan avamiskoha suuremaks, nii et geeli numbri küljest lahti rebides saan selle kohe ka avatud. Varem panin geele varrukasse ja siis oli igavene tegu, et neid sealt kätte saada (vööd ma ei kanna - milleks raskust kaasa vedada; ja raskus on suur: kui teise ringi järel teise geeli suhu pigistasin, tundsin paugupealt, kuidas numbri all olin olulisest raskusest lahti saanud.)

Teise ringi teise poole tõusud alistusid küll mõnevõrra raskemalt kui avaringil, aga astuma igatahes need ei võtnud. Kilomeeter enne lõppu nägin, et Teppan jääb maha juba 200 meetrit. Siis ma veel ei teadnud, et ta oli Viru maratonile tulnud ainuüksi selleks, et Haanja maratonil saadud kaotuse eest revanš võtta. Vähemasti nii ta pärast tunnistas.

Aga et viimane ring läheb raskeks - sellest sain kohe alguses aru. Staadionilt väljuvat tõusu olin sõitnud kahel eelmisel ringil muretult tempovariandis, aga nüüd pidin raiuma hakkama. Samamoodi tuli toimida staadionilt metsa viival tõusul. Ja edaspidi läks seisund aina hullemaks.

Need ringi esimese poole tõusud hakkasid mind jõudsasti küpsetama. Jah, laskumistel suutsin küll parajalt taastuda, kuid tõuse ikkagi lõpuni ei kestnud. Kuulsin, kuidas tõusudel tekkis selja taha mehi ja vaat et igal teisel-kolmandal tõusul läks keegi ka mööda. Tuulistele väljadele jäin täiesti üksinda ja seal oli tunne, et mina ei murra tuult, vaid tuul mind. Olin psühholoogiliselt end valmis pannud, et nüüd hakkab ridamisi tagant ronge tulema, kes mind alla neelavad. Ja püüdsin end lohutada, et isegi kui päris ära peaksin kustuma, siis esisajast ei tohiks isegi jalutama hakates välja kukkuda.

Seal, kus tuulistele väljadele järgnes metsa vahel kolme tõusu-laskumisega lainetus, andis üks mees, kes oli jupp aega selja taga passinud, järsku jõuliselt tuld. See oli Teppan. Ta läks nagu rakett. Ja ta andis tuld kohas, kus saabus mu kõige rohkem surnud punkt. Igatahes järgnenud laugest tõusust avatud väljal, mis oli lisaks vasakule kaldu, suutsin hädavaevu end üles ajada. See polnud igatahes enam suusatamine, vaid kangutamine ja komberdamine. Kuid kõige raskemad tõusud olid veel ees.

Nende võtmist alustasin ettevaatlikult. Taktika tuli seada nii, et ennast mitte lõpuni läbi küpsetada, vaid hoida jõudu nii palju, kui seda veel jäänud on. Parem kaotada paar kohta, kui end ülemäära pingutades ribadeks tõmmata. Sest siis kaotaks veel rohkem kohti.

Aga üllatuseks ei olnudki tagantpoolt hagejaid enam tulemas. Ju oli teistel minu tasemega sõitjatel ka toss väljas ja hing paelaga kaelas. Sattusin kokku nr 412, Kaido Mätlikuga. Tal libisesid suusad hirmus hästi, laskumistel ei olnud mul talle midagi vastu panna. Aga tõusudel, ütles ta avameelselt, jaksu pole. Ega mul ka eriti olnud. Sellest seinatõusust tuli üles astuda käärsammuga. Seal polnud minust enam sõitjat. Lakumisel libises Mätlik mööda ja sai niiviisi järgmisele, kõige pikemale tõusule enne mind. Küll ta alles pingutas - iga hingetõmme tuli suure puhkimise ja kõrinaga. Ergutasin teda tagant, et tubli, hästi läheb - sest eks taga ole vist tõesti lihtsam ja siis tekib isegi kurnatuna tunne, et tahaks mööda põrutada. Viimasel, kolmandal tõusulõigul paningi sammu juurde ja mulje jäi, et Mätlik andis alla. Jäi vist korraks peaaegu seisma. Arvan, et ta polnud sugugi ainus, kes Viru maratonil hinge pidi tõmbama.

Edasi tuli vaid edu hoida, sest lõpuni jäi kõigest 3 km - ja selle peab ikka vastu pidama. Kilomeeter enne lõppu nägin, et edu jälitajate ees peaks olema turvaline, kuid sellegipoolest otsustasin viimasel 500 meetril pisut sammu lisada. Pisut, mitte palju, sest paljut polnud kuskilt võtta.

Ütlen ausalt: kui üle lõpujoone sain, oli tunne, nagu oleksin midagi võitnud. Õigemini, kedagi. Iseennast. See pani heameelest rusikaga läbi õhu rapsama.

Protokoll teatas: 53. koht Priit Pullerits, aeg 2:17.10,8, kaotus võitjale Roland Lessingule 34.02,9, koht vanuseklassis M40 - 15.

Kaotus võitjale on muidugi megasuur. Iga kilomeetriga kaotasin Lessingule peaaegu minuti. Seda on hiiglama palju. Seevastu 53. koht on kõva edasiminek mullusega, kui Viru maraton lõppes alles 132. kohaga. Too oligi siiani mu uisumaratonide parim saavutus. Ja 53. koht on Estoloppeti sarjas mu kõigi aegade paremuselt teine tulemus. Aga et M40 klassis olid 14 meest kiiremad, see näitab, et keskealiste harrastajate tase läheb üha kõvemaks.

Võrdlusi: Teppan kasvatas viimase 7 kilomeetriga vahe minu ees kahele ja veerandile minutile ning oli 48. Otse mu selja taha jäid endised kahevõistlejad vennad Rauno ja Tambet Pikkor, kes kaotasid vastavalt 23 ja 33 sekundit. Vahe Mätlikuga kärises lõpuks 42 sekundile. Olavi Israel Harku vanglast (mitte trellide tagant), kes oli uisusõitudel alati minust selgelt jagu saanud, pidi seekord minuti ja kolmveerandiga alla vanduma ning oli 62. Kahekordne Viru võitja Jaanika Kalev kaotas ligi kolm minutit ja oli 65. Saaremaa mees Riho Mõtlep, kes viimasel Tartu maratonil mind pika lõpuspurdiga lõi, jäi seekord maha üle nelja minuti ja oli 72. Pärnu mees Eero Antons, siinse blogi aktiivne kommenteerija, kes mind Haanjas ligi viie minutiga edestas, kaotas nüüd kümme sekundit vähem kui kuus minutit ja oli 75. (Ta arvas, et hakkab vihma sadama ja tuli sõitma mingite imelühikeste Evo-suuskadega. Mitte ei saa aru, mis tobedaid ilmaprognoose ta kuulab.) Minu seekordne autojuht Kalle Kiiranen tegi M50 klassis kõva sõidu ning oli 79., kaotust mulle 7.20.

Finišis astus ligi Risto Roonet, kes tegi mulle Haanja maratoniks suurepärased suusad (ja jäi Viru maratonil üheksandaks, kaotust võitjale kaheksa ja pool minutit, mille kohta ta ütles iseendale: "Tere tulemast harrastajate sekka!"), et uurida, mis imemääret Tartu Silja Spordi mehed mu sõiduvahendeile alla panid. Silja-mehed olid ju saanud lahinguülesande valmistada mulle ette suusad, mida nähes Roonet tummaks jääb ja oskab vaid pärida, kust küll Pullerits nii head suusad sai (ilma tema abita). Ta vaatas põhjasid ja nentis pikema sissejuhatuseta, et sooned on puudu. Neid aga tulnuks Viru sõidul kindlasti vaja, sest need aidanuks vett põhja alt paremini ära juhtida, väitis Roonet. Aga ma ei saa Silja Spordi meestele soonte puudumist ette heita, sest nad olid alla pannud nagunii rohkem, kui olin tellinud. Soovisin vaid kõrgfloori, aga nemad olid ka pulbrit sekka pannud (vähemasti seda nad väitsid, minu silm selle olemasolu või puudumist kahjuks tuvastada ei oska).

Roonet kinnitas mulle seda, mida olin arvanud ja kahtlustanud: seekordne Viru maraton oli läbi aegade Estoloppeti kõige kurnavamal rajal. Tõusumeetreid kogunes kolme ringi peale 628 (vt kommentaarid). Ja et sõit oli ränk, kinnitab kas või see, et Rannar Raantsel, kes tuli Haanja maratonil kolmanda kümne algusse, sai sedapuhku jaks sootuks otsa. Ta tuli rajalt ära. Mis siis, et ta oli sel hetkel umbes 40. kohal. Õigeid sõidumehi selline koht loomulikult ei rahulda.

Siiski, Raivo Reisenbuk, kes saatis seda sissekannet illustreerivad fotod, seadis kahtluse alla väite, et seekordne Viru maraton oli kõige aegade raskeim. Ta kirjutab nii:
Nimelt aastal 1992 sõideti Viru maratonil samuti kolm
ringi, aga siis ainult 10 km ringil ja peaaegu nii,
nagu see tavaliselt on. St et ka nüüd välja jäänud
kaks suurt tõusu ja väga kiiret laskumist tuli läbida,
välja oli jäänud küll üks tõus, mida aga tänavugi sõita
ei tulnud (nn Kasemäe tõus). Temperatuur oli siis
+2 kraadi ja võitja Peip Reedi aeg oli 1:34.07.
Kui nii, siis hea, et seekord kergemalt pääsesime.

Foto 1: Nii sõideti Viru maratonil neli talve tagasi. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Võistlejate rivi suusastaadionil, kõige ees hallis kombinesoonis peaks olema Kaido Mätlik, tema järel rivis neljas arvatavasti Jaak Teppan. Foto autor: Raivo Reisenbuk
Foto 3: 2004. aasta Viru maratoni stardieelsed hetked. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Viiendaks tulnud Siim Sellis Kivimäe tõusu alguses.
Foto autor: Raivo Reisenbuk
Foto 5: Mõedaku spordibaas, mille ees algab ja lõpeb Viru maraton. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Võistlejad kõige pikemal, Kivimäe tõusul.
Foto autor: Raivo Reisenbuk
Foto 7: Nii liikusid kõvad sõidumehed 2004. aasta Viru maratonil. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 8: 37. kohaga lõpetanud Kaarel Toss viimase tõusu lõpus, tema kannul 36. kohaga lõpetanud Kaidar Hussar, 41. kohale tulnud Timo Sild ja 43. kohale jäänud Alar Reiska.
Foto autor: Raivo Reisenbuk
Foto 9: Rajameister Hannes vaatamas Võlumäe tõusu tipus, kuidas võistlejad piinlevad. Foto autor: Raivo Reisenbuk
Foto 10: 34. kohaga lõpetanud Alar Just viimase tõusu lõpus. Foto autor: Raivo Reisenbuk

reede, märts 28, 2008

Pullerits: Tuleb tappev katsumus

Pikalt keerutamata: homme tuleb ilmselt Eesti kõigi aegade üks rängemaid maratone. Uurisin Viru maratoni peakorraldajalt Anu Kilkilt ja vaat, mida teada sain.

Ringi pikkus on 12 km, seda tuleb läbida kolm korda. 36 km kokku pole ju palju? Aga milline ring see on! Neid hullumaja-tõuse, mis tavaliselt jäävad viimasele 5 kilomeetrile, tuleb nüüd võtta tervelt kolm korda.

Eile käisin Tartu dendropargis 4-5 km ringil sõitmas, tegin kaks tiiru, seal sees oli kokku umbes kümme tõusu (võrreldes Viru rajaga on need muidugi künkad) - ja küll oli raske. Peaegu et astud üles. Košmaar! Nii et need, kes kahtlevad, kas Virusse minna - ma ikka mõtleksin nende asemel kõvasti järele. Arvan, et need, kes homme üldse lõpuni jaksavad sõita, on sooritanud inimvõimete piiril balansseeriva kangelasteo.

Matkajaile on lohutus see, et korraldajad loodavad Kilki sõnul täna öösel ka klassikajälje sisse tõmmata, aga kas kogu distantsi pikkuses seda teha õnnestub, pole veel kindel.

Rajal saab olema kaks joogipunkti: üks staadionil ja teine ringi 7. kilomeetril. Nii et pikale rajale minejad saavad end vähemasti võistluse jooksul viis korda turgutust.

Eile õhtuks oli end kirja pannud peaaegu 500 suusatajat, neist pisut vähem kui 400 pikale distantsile. Startijate nimekirjast leiab näiteks Meelis Aasmäe ja Tatjana Mannima.

Arvestades ees ootavaid karme olusid ja ränki katsumusi, viisin oma uisu-Atomicud täna Tartu Lõunakeskuse Silja Sporti ja andsin lahinguülesande: määrida need nii, et Risto Roonetil jääks Viru maratonil suu ammuli, et kust küll Pullerits nõnda head suusad sai. Ja aeg läks! - lõin stopperi tööle ja lubasin poole tunni pärast tagasi tulla.

Nagu siis selgus, olid mehed kõvasti nuputanud. Ma ei saa öelda, mis nad sinna alla panid, sest ütlen ausalt, et ega nad ise ka tahtnud oma sõjasaladust reeta, kuid nii palju sain aru, et vähemalt viis minutit pidin tänu nende pingutustele ja panustamistele kindlalt aega vähemaks võitma. No näis!

Aga võitu Viru maratonil vaevalt sellegipoolest tuleb, kas või iseenda üle. Me koer, kääbusšnautser Morgensilber Cherry Blossom võitis eile õhtul oma debüütetteastel agility võistluse ja on äärmiselt kaheldav, et kaks võitu järjest ühte peresse satuks. Mis siis, et see teine võit, nagu öeldud, oleks kõigest võit iseenda üle.

Või on võit juba see, kui end homme üldse välja ajada ja ränkraske raja stardijoonele sättida?

Foto 1: Laskesuusatamine on tõesti kuum ala: Albina Ahhatova (vasakul) suudlemas Andrea Henkeliga. Foto autor: Marianne Loorents, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Morgensilber Cherry Blossom kogu oma ilus ja uhkuses. Foto autor: Priit Pullerits

neljapäev, märts 27, 2008

Pullerits: Oi-oi-oi, mis küll Virus saab?

Trenni ikka teete või lähete Viru maratonile külmalt peale? Üritasin eile asja tõsiselt käsile võtta. Pärast seda, kui aktiivne suusahooaeg Haanja maratoni avatud raja sõiduga iseseisvuspäeval läbi sai, on treenimine segaste olude tõttu väga sporaadiline olnud. Ja mis seal salata, eks motivatsioon ole ka olematu olnud.

Teoreetiliselt oleks asi pidanud välja nägema nii (tean, sest Kalmer Tramm õpetas): tulnuks ratta selga hüpata ning teha pikki rahulikke sõite, nii umbes kaks tundi, nädalavahetuel isegi kolm. Aga kuidas sa sõidad rattaga, kui tööpäevad venivad kuue-seitsmeni - siis on väljas juba eluohtlikult pime. Liiati ei kujuta ette, et jahedas tuules pedaalimine väga tervistav oleks.

Päris niisama pole ma ka lakke sülitanud ja kahe kontsaga p***e tagunud. Aeg-ajalt on mõned tahtnud teada, kuidas harjutan. Palun väga - siin on ülevaade.

9. nädal: 21 km jooksu ja 6 km suusatamist (Tartu suusasprint)
10. nädal: 24 km jooksu ja 36 km suusatamist (Haanja maraton)
11. nädal: 21 km jooksu
12. nädal: 27 km jooksu ja 4,5 km suusatamist (Haanja laskesuusavõistlus)

Kokku nelja nädalaga 93 km jooksu ja 46,5 km suusatamist. Pole vist liialdus väita, et sedasi kaugele ei jõua.

Nõnda siis võtsingi asja sel nädalal pisut tõsisemalt käsile. Esmaspäeval tegin 12 km jooksu, teisipäevase trenni otsustasin tervise säästmiseks lumetormi tõttu ära jätta, aga seda innukamalt rügasin eile. Lõuna ajal 8,5 km jooksu ja pärastlõunal 18 km vabastiilis suusatamist. Esimest korda sel aastal oli ka Tartu dendropargis rada sisse aetud, umbes 4 km ring viie tõusuga, isegi klassikajälg jooksis kõrval. Kokku kulus trennile eile ligi kaks tundi ja kümme minutit. Ei tea, kas vähe sai? (Õhtul oli kavas veel 5 km jooksu, aga perekondlikud asjaajamised tõmbasid sellele kriipsu peale.)

Täna tegin kerge tunnise treeningu, 50 minutiga umbes 12 km suusatamist ja 2 km jooksu lõdvestuseks otsa. Tunnistan ausalt, ega kerge olnud, andis ikka ponnistada, aga loodetavasti tasakaalu sai enam-vähem paika. Rohkemat ei julge loota. Homme igatahes puhkan.

Eks siis laupäeval näe, kelle vorm on üle talve kõige paremini säilinud. Ei tea, kas saja hulka õnnestub tulla? See oleks juba väike saavutus, sest uisus pole ma kunagi nii ees veel olnud.

Aga seekord ma end liiga kergelt igatahes kätte ei anna: ärge lootkegi mind Virus näha traditsioonilises endises Eesti koondise läikivsinises vormis.

Fotod 1 ja 2: Kääbusšnautser Morgensilber Cherry Blossom tegemas kiirustrenni tänaseks debüüdiks koerte võistlusel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Morgensilber Cherry Blossom pistab kase tagant välja pea - ainult korra, rohkem ei (Bläck Rokit). Foto autor: Priit Pullerits

kolmapäev, märts 26, 2008

Pullerits: Küll nüüd läks tõmblemiseks!

Teeme esmalt vanad sotid selgeks. Mäletate Mari-Liis Mõttust, kes vasturääkivatel asjaoludel viimasel ETV-Hansapanga suusasarja etapil N11 vanuseklassis diskvalifitseeriti? Ja kelle kohta läksid kuuldavasti ETV vahendusel hiljem liikvele väited, et ta olla koguni rajal lõiganud.

Nüüd on lugu nii, et pärast asja avalikkuse ette toomist, sellest nii Postimehes (nädala loetuim lugu internetis!) kui siin blogis kirjutamist, vaatas Eesti Suusaliidu murdmaakomitee võistluse žürii otsuse ümber. Ma ei ole paberit näinud, sest murdmaajuht Paavo Nael pidi täna pidama suusaliidu peasekretäriga arenguvestlust, aga tüdruku isa Tarmo Mõttus oli saatnud mu vanale konkurendile Art Soonetsile sõnumi, et tema vastuprotest rahuldati ja Mari-Liisi tulemus ennistati. Hurraa!

Hurraa sellepärast, et õiglus siiski võidutses. Kuigi ESL otsustas tüdruku klubile määrata siiski 500 krooni trahvi, mille isa oli enda sõnul valmis, kui klubi soovib, oma taskust kinni maksma. Ja jutud rajal lõikamisest olid seega ilmselge ning alatu vale.

Kõigile edasiseks kõrva taha panemiseks: ärge eales teile tehtud ülekohtuga leppige, ärge eales arvake, et parem on asi ise unustada, mitte protestida ja lugu mitte avalikkuse ette tuua. Ei maksa alahinnata üldsuses tekkiva surve jõudu. Selles (erinevalt Hiinast, ja te teate küll, millele vihjan) peitubki vaba kodanikuühiskonna suur võlu.

Aga jätkame veel pisut heal lainel, enne kui karmidele radadele siirdume. Siit tuleb hea uudis tartlastele: reede õhtul peetakse Tähtvere spordipargis tillu- ja minimaraton ning just sain teada, et traktor, mis oli vahepeal juba n-ö juppideks võetud ja suvekorterisse pakitud, läks välja suusarada pressima. Nii et täna õhtul saab enne laupäevast Viru maratoni ilmselt trenni minna. Jälle hurraa!

Ja veel üks hea uudis: Viru maratoni peakorraldaja Anu Kilki rääkis mulle telefonis - kuigi kuuldavus oli kohutav; äkki seetõttu, et nad olevat seal lumevangis, nagu ta väitis? -, et ilmselt ei valmi siiski pelgalt 10 km, vaid 12-13 km pikkune rada, mida tuleb kolm korda läbida. Hea, sest mida pikem, seda parem. Lisaks, kui lumeolud vähegi võimaldavad rada siledamatele lõikudele viia, jäävad sealsed rasked tõusud välja. Jälle hästi, sest ega ole saanud neid treenida, mis andis juba tunda Haanja maratonil. Ja tagatipuks: raja põhi olla Kilki sõnul tugev, sest vahepeal on valitsenud sealkandis jäised olud. Taas hästi, sest nii ei tule jõumeeste sõitu ega ka füüsiliselt liiga kurnavat sõitu.

Aga nüüd, olgu hoiatatud, läheb edasi asi teravaks.

Millegipärast võtavad minuga muudkui ühendust ETV-Hansapanga noortesarjas osalevate laste vanemad, kes pahandavad korraldajate tõmblemise üle. Nimelt olla suusaliit saatnud juba 10. märtsi paiku klubidele teate, et viies etapp jääb ära ning soovinud kõigile head suvepuhkust. Sedasi otsustasid paljud erialase treenimise lõpetada, suusad sisse pakkida ja lastega koguni soojale maale puhkama sõita. Aga siis võeti ühtäkki teade, et viimast etappi ei toimu, suusaliidu kodulehelt maha. Kuid uut juhendit, mis ja kus ja millal toimub, ka koheselt asemele ei tekkinud. Tükk aega valitses infovaakum.

Teised olid rahulolematud jälle selle üle, et viimasel etapil nii paljudes vanuseklassides tulemused in corpore tühistati. Ühes vanuseklassis said kõik, kes kohale tulid, võrdselt ühe niruse punkti, mille peale lapsed olnud hirmus pettunud - nad sõitsid nädalavahetuseks teisest Eestimaa otsast kohale ega teinud oma arust võistlustel midagi valesti. Miks neid mitte millegi eest karistati? Kes selle eest vastutab, et nende pingutus tasumata jäi?

Harrastajad on jälle nõutud, miks ei korralda suusaliit enam nende sarja. Oli ju Isostari harrastajate suusasari, seejärel lihtsalt harrastajate sari, nüüd pole aga enam midagi. Peale Estoloppeti, muidugi, aga seda ei korralda ju suusaliit. Juba kõlavad hääled, et tuleks teha suusaliidu vastu protestiks Haanjas tuleval talvel oma jõududega harrastajate sari ja see suureks puššida. Kanaleid ju jagub.

Haanja on suusaliidust tõeliselt hüljatud koht. Piisas mul vaid eelmisel laupäeval laskesuusavõistluse aegu sinna nina pista, kui kohe viidi lahkelt kohalike oludega kurssi. Näiteks sel teemal, et Haanjas on rajatraktor, mis ei kannata võrdlust enamiku Eesti teiste suusakeskuste rajamasinatega. Pidi iga viie kilomeetri järel katki minema. Aga see-eest olla uus ja uhke ja kallis traktor Sakus, kohas, mille suusapotentsiaalist ei ole küll laiem üldsus suurt kuulnud. (Kas keegi on midagi kuulnud Haanja lumekahureist?)

Haanja mehed olla suusajuhtidelt toetust küsinud, et saaks ka varustust soetada, aga nende sõnul selgunud, et raha pole, sest Otepää neelab sellest enamiku. Jah, seesama end talvepealinnaks kuulutanud Otepää, kus on tippmeeste sõnul nii rasked rajad, et isegi neil ei kannata seal suurt treenida.

Ah et milleks ma nii väga Haanja mehi upitan? Aga sellepärast, et reedel korraldab suusaliit Haanjas Eesti meistrivõistlused maratonis, et laupäeval korraldab suusaliit seal ETV-Hansapanga sarja viienda etapi (kaks etappi on seal tänavu juba toimunud!) ja pühapäeval viib suusaliit seal läbi Eesti noorte meistrivõistlused teatesõitudes.

Las Haanja mehed pingutavad vere ninast välja, (talve)pealinnameestel on hea tulla ja seal loorbereid lõigata. On ju nii?

Foto 1: Viru maratoni start tunamullu. Foto autor: Margus Ott, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: 2004. aasta Viru maratoni stardi eel. Priit Pullerits stardib sel laupäeval konkurentide hulgas jälgede segamiseks samasuguses vormis, nagu on stardikanga ees olevast kolmest mehest keskmisel. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix

Foto 3: 2004. aasta Viru maratoni võitis Ilmar Udam (vasakul), teiseks tuli Erkki Jallai (paremal USA vormis), kolmandaks Jaan Kallak (keskel), neljandaks jäi Mihhail Lukertšenko (nr 3) ja viiendaks Priit Pulleritsu õpilane Pavo Raudsepp (Jallai taga). Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Väsinud Pavo Raudsepp pärast 2004. aasta Viru maratoni lõpetamist. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix

esmaspäev, märts 24, 2008

Pullerits: Paljas suusatamine sai kuulirahe

See võrdlus on jahmatav, aga kõnekas. Aastat kaks või kolm tagasi, kui Otepääl heitlesid Eesti meistri tiitli pärast nii Kristina Šmigun kui Jaak Mae ja Andrus Veerpalu, oli Tehvandi staadionil pealtvaatajaid ehk kümme, ja neistki pooled ajakirjanikud. Möödunud laupäevaks ajas aga Margus Ader Haanjasse laskesuusatama kokku üksteist kaheliikmelist tiimi, kusjuures ilmselt pooled osalejad polnud elus laskesuusapüssi palges hoidnudki, ja pealtvaatajaid oli murdu. No vähemalt ligi sada.

See, mis Haanjas toimus, võis kujuneda Eesti talispordi murdepunkti proloogiks.

Ausõna, ma ei osanud seni laskesuusatamisest eriti miskit arvata, aga nüüd, kus maitse suus - mis siis, et kuratlikult mõru maitse, aga sellest kibedast pillist allpool -, tuleb nentida, et paljas ehk ilma püssita suusatamine pole kaugeltki nii huvitav kui see suusatamine, kus saab vahelduseks ka tuld anda ja pauku teha. Nüüd saan aru, et ega ilmaasjata ole laskesuusatamine kõikjal maailmas populaarsem kui paljas suusatamine.

Tegelikult, jah, mis seal salata, oleks tulnud too laupäevane võistlus tulede valgel võita. Või vähemasti esikolmikusse jõuda. Aga nagu sel õnnetul hooajal juba tavaks saanud, lõppes asi fiaskoga. Jälle.

Esiteks, Margus Ader oli kokku pannud enam-vähem võrdsed võistkonnad, ainult et mulle millegipärast tundus, et minu võistkond oli põhimõtteliselt võiduvõimelisem kui enamik teisi. Ader, mu sala-era-tehnikaõpetaja, oli andnud mulle paariliseks olümpiakogemustega Kalju Ojaste. Ainult näitleja Veikko Täär ja endine tippmees Janno Prants tundusid ehk kahepeale pisut kõvemad. Tippsprinter Anti Saarepuu oli küll vaieldamatult kiireima jalaga osaleja, kuid tema paarimehest Juri Gotmansist, Haanja vallavanemast, ei osanud suurt konkurenti karta. Nagu ka Eesti laskesuusatajate presidendist Jalmar Künnapist ja veel ühest endisest tippmehest Aivo Udrasest. Ja ammugi mitte Art Soonetsist, kes tutvustamist ei vaja, ja tema sõbrast Ain-Ivar Tupist - sest oleks te nende varustust näinud... Soonets lubas algul, et nende suusad määrib Urmas Välbe ning selga tõmbavad nad Eesti koondise tuleva hooaja võistlusvormi.

Ei usu, et valges piirivalvevormis (Tupp) ja laigulises kaitseväevormis (Soonets) ning piirivalve poolplastikust (Soonets) ja iidsete puitsuuskadega (Tupp) Eesti koondis kuigi kaugele jõuab.

Hoopis rohkem kartsin, kas märklauale õnnestub üldse pihta saada. Aga Kalju Ojaste oli hea õpetaja. Nn proovivoorus sain teha tema juhendamisel neli seeriat, kusjuures kahes lasin viiest neli märki maha. Asi paistis ootamatult lihtne, ehkki selge oli see, et eks hingeldades ole pihtasaamine palju keerulisem.

Kuna stardikoridor oli kitsas, üritasin kohe eest minema saada - õnnestus. Aga järgnenud tõusu all tuli Veikko Täär tagant nagu rakett ja põrutas mööda. Tal oli nii muljetavaldav minek, et oleksin peaaegu püssi põõsasse visanud (õnneks tuli sõita püssita, see ootas tiirus). 300-meetriselt ringilt jõudsin tiiru Tääri järel teisena.

Lükkasin padrunisalve sisse ja heitsin kõhuli, kui käiski esimene kõmakas. Olin unustanud, et päästik on hirmus tundlik ja esimene kuul läks lendu kogemata, ilma sihtimata. Hea, et mõni jänes või karu pihta ei saanud (või sai, kes teab...). Aga siis läks asi järsku täitsa käest.

Teist kuuli ei tulnud välja. Vajutasin uuesti. Ikka ei tulnud. Ader, kes oli kommentaator, tuli appi, aga sellest polnud ikka mingit kasu. Niipea, kui uuesti laadisin, hüppas kuul plõksti välja. Ja nii ei tulnudki rohkem pauku.

See võistlus on nüüd läbi, sai selgeks.

Kui kõik olid tiirust juba lahkunud, otsustasin jätta püssi sinnapaika ja minna heaga trahviringidele. Viis korda 25-30 meetrit. Ring oli, muide, meestest umbes. See süstis lootust, et asi polegi ehk veel kõige hullem. Aga paraku tuli vähemalt kaks viimast ringi ihuüksinda läbida.

Ojaste kui vana laskesuusataja pidi koos teiste omasugustega endiste proffidega laskma püstiasendist. Sai kaks märki maha, tegi kolm trahviringi ja minu arust tõstis meid tagant kolmandaks. Teises vahetuses sain rajal omakorda kahest mehest mööda,
mis andis lootust, et äkki õnnestub veel midagi siiski korda saata.

Tiirus otsustasin anda kiirtuld, et saagu mis saab. Sai nii, et ühe märgi sain maha - aga neljast lasust, sest viimane kuul jäi jälle kuskile kinni. Nii et neli trahviringi.

Ojastel läks veelgi sandimalt. Tal ei õnnestunud ainsamatki pauku teha. Ta kõpitses püssi isegi suusakepiga, aga tolku polnud vähimatki. Siis loobus ja läks viiele trahviringile. Samal ajal jõudis Saarepuu võitjana finišisse.

Kokkuvõttes pidime leppima 11 võistkonna seas kümnenda kohaga. Kahe peale saime teha mina 1+4 ja Ojaste 5+0 lasku, maha saime kolm märki. Sõitsime 17 trahviringi. Selja taha jäid ainult Soonets ja Tupp. (No hea, et Soonetsistki jagu sai. Mis siis, et tema sai mahs 9 märki 10st; Täär tabas neli märki kümnest, Saarepuu vist kaheksa; Prantsul jäi viimases tiirus üles neli märki.)

Aga või sellest veel vähe olnuks. Ader suutis publiku segadusse ajada, väites, et loomulikult ei saanud püssist pauku tulla, kui Pullerits on padrunid valet pidi salve pandud. Ja kõik uskusid! Pärast pidin käima kõigile ükshaaval seletamas, et esiteks mina ei pannud padruneid salve, ja teiseks olid kõik padrunid õiget pidi, sest ümberlaadides oli selgelt näha, et kõik on tiptopp.

Ojaste uuris pärast püssi, mida ta enda sõnul polnud neli aastat korralikult kasutanud, ja tõepoolest, üks kuul oli rauda kinni jäänud. See seletab, miks tal viimases tiirus ühtegi pauku ei tulnud. Aga see ei seleta, miks mul esimeses tiirus pauke ei tulnud, aga pärast tuli küll.

Tulemused:
1. Juri Gotmans, Anti Saarepuu
2. Veikko Täär, Janno Prants
3. Urmas Piirsoo, Aivar Köök
4. Jaak Kokka, Indrek Klampe
5. Janar Tammjärv, Silja Suija
6. Jalmar Künnap, Aivo Udras
7. Aivar Nigol, Tiit Pruuli
8. Ülo Tulik, Georg Ruuda
9. Martin Roots, Ain Tarrend
10. Priit Pullerits, Kalju Ojaste
11. Art Soonets, Ivar Tupp
Niisiis, nagu öeldud, jälle üks fiasko. Meel oli päris mõru, sest võistlus oli ju kuratlikult põnev. Pealtvaatajate seas kiirkorras korraldatud küsitlus näitas, et laskesuusatamine on nende arvates palju põnevam kui paljas suusatamine. Sest seal on tiirus emotsionaalset kaasaelamist ning võistlus on väga muutuv. (Ehkki see teeb närvi ikka hirmus mustaks, kui püss alt veab.)

Igatahes sai Aderile edastatud nõudmine, et tuleval aastal ta seda võistlust kordaks. Ja Kalju Ojastega sai lepitud kokku, et järgmine aasta üritame revanši võtta. Kui enne laskmist pisut harjutada, et kõik liigutused käiks automaatselt ja relv loomulikumalt kätte istuks, peaks ikka kõva eelise saama. Lõppeks, ega ühtki sporti saa edukalt teha, kui seda elus esimest korda teha.

Ja loodetavasti on järgmine aasta stardis ka peaminister Andrus Ansip. Seekord oli ta Aderi sõnul emotsionaalses plaanis võistluskutsest küll innustunud, aga reaalses plaanis otsustanud loobuda, sest muidu satub ta suusatamisega liiga palju fookusesse. "Pealtnägijas" juba oli lõik tema sõidust Türgi maratonil. Ja viimases Postimehe Juurikas kurtis tema alter ego seoses munadepühaga, et Munaloppet on kahjuks ära jäänud.

Tühja sest Munalopetist - see on paljas suusatamine. Laske vahepeal ikka lasta ka!

Foto 1: Sakslane Michael Greis Holmenkolleni MK-etapil. Foto autor: Heiko Junge / Scanpix Foto 2: Eesti meeskond mullusel sõjaväelaste MMil Haanjas. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Norralane Ronny Hafsas pärast 13. kohaga lõpetamist Holmenkolleni MK-etapil. Foto autor: Björn Sigurdson / Scanpix

neljapäev, märts 20, 2008

Pullerits: Suusatajad saavad koolitunnistuse

Kui hooaja esimese kolmandiku järel kirjutasin, et suusa-aasta on alanud hullemini kui eales varem, soovitasid mõned kevad ära oodata, et lõplik hinnang anda. Nüüd on kevad käes – nii et andkem hindeid!

Andrus Veerpalu ütles hooaja eel, et eesmärk on pääseda MK-le võistlema, rohkemat ei tea ta lubada.

Pääses võitlema, ja võistles hästi. Ei jäänud ühelgi MK-etapil punktikohalt välja. Otepääl 4. ja Lahtis 7., lisaks südi sõit Bormios. Tubli, Veerpalu! Hinne: 5

Jaak Mae rääkis, et sihib MK-sarjas 15 km klassikasõidus esikolmikukohti ning lubas teha korraliku sõidu Tour de Skil, kus mullune esinemine jäi südamele kripeldama.

Otepääl liikuski ta nauditavalt võimsalt ja võidu rikkus ära ainult see, et Lukaš Bauer on tänavu olnud sama hästi kui löömatu. Nove Mestos oli Mae 15 km sõidus üheksas, mis pole meeste karmi konkurentsi arvestades paha, aga Kuusamo 15. ja Davosi 22. koht tema leivaalal pole küll hiilgavate kirjast. Tour de Skil ei sündinud ka midagi rõõmustavat.

Tunnistades puhtsüdamlikult suurt sümpaatiat Mae vastu ei paindu mu käsi talle kolme siiski välja kirjutama. Hinne: 4-

Aivar Rehemaa rääkis, et peab uuel hooajal rahuldavaks, kui jõuab MK-sarjas 30 parema hulka, ja heaks seda, kui pääseb 20. koha piirimaile.

Rehemaa jõudis kolmel korral 30 sekka ja kui arvestada Tour de Ski raames toimunud Asiago sprinti, kus tal õnnestus napsata 20. koht, siis sai ta eesmärkidest jagu. Lisaks jäi ta viiel korral napilt, ühe kuni kolme kohaga, punktikohalt ehk 30 seast välja. Ent samas sattus sekka ka kesiseid sõite, nagu Davosi 40., Rõbinski 47. ja Libereci 55. koht.

Vaatamata täidetud eesmärkidele, mis seal salata, lootsid paljud Rehemaalt siiski pisut suuremat arenguhüpet. Maksimumhinde andmine tähendaks, et tal polekski nagu kuskile enam püüelda. Hinne: 4

Kaspar Kokk teatas, et tahab üle sõita eelmise hooaja parima tulemuse, Sapporo MMil 50 km sõidus saadud 11. koha.

Kokk on nii mõistlik mees, et ega ta solvu, kui otse öelda, et see hooaeg läks tal täitsa metsa. Pärast ainsat poolsähvatust, 26. kohta Otepääl, oli ta küll näost rõõmus ja ütles, et sai pinged maha, aga ülejäänud sõidud olid lausa lootusetud. Nii mõnigi kolleeg Postimehes on avaldanud arvamust, et Kokk ilmselt loobub. Loodan, et ta sellist otsust siiski veel vastu ei võta, sest eelmistel hooaegadel on ta teinud väga tublisid sõite, mille väärtust on tuhmistanud vaid see, et ikka on mõni Eesti mees temast pisut parem olnud ja kogu aupaiste endale krabanud.

Tunnistades ausalt, et Kokk on mulle kaugelt sugulane, ei saa lasta verel siiski veest paksemaks muutuda. Hinne: 2

Priit Narusk seadis sihiks jõuda hooaja lõpuks sprindi MK-arvestuses kuuma gruppi ehk 30 parema hulka, mis tema sõnul eeldas, et paar korda tuleb etappidel sõita kümne hulka. Tavadistantsidel tahtis ta pääseda korra vähemalt 20 parema sekka.

Narusk lõpetas sprinterite arvestuses MK-sarja 31 punktiga 58. kohal. Parimaks jäi Stockholmi linnasprindi 11. koht (kvalifikatsioonist pääses ta edasi viimasena). Teine nn punktisõit toimus Otepääl, kus ta tuli 24. kohale. Tavadistantsidel jäi parimaks Kuusamo 15 km 34. koht.

Üksvahe tundus mulle, et probleem peitub äkki selles, et Narusk ei saa kvalifikatsioonis piisavalt kiirust üles, aga kui sealt õnnestuks läbi murda, siis küll ta väljalangemissõitudes võhma pealt teisi «karistaks». Ent Skandinaavia karikaetapp Riias näitas, et nii see siiski vist pole: seal oli ta mitme välejala ees ajasõitude kiireim.

Kahju, aga Naruski eesmärgid jäid talle ka sel hooajal selgelt kättesaamatuks. Hinne: 2

Anti Saarepuu rääkis, et tahab sprindi MK-arvestuses kuuma gruppi tagasi pääseda, ja kui positsioon 30 parema seas õnnestub aastavahetuseks välja võidelda, tahaks ta hooaja teisel poolel pääseda MK-etappidel paar korda esikümnesse.

Need olid suured unistused, sest Saarepuu ainsaks õnnestumiseks jäi 16. koht Rõbinskis. Paremuselt järgmine tulemus oli Stockholmi 38. koht. Sprinterite koondarvestuses oli ta 15 punktiga 82. mees.

Nagu peatreener Mati Alaver on öelnud, seisneb Saarepuu häda selles, et ta ei kannata koormusi. Mis teha, kergendava asjaoluna seda paraku arvestada ei saa. Hinne: 2

Peeter Kümmel rääkis hooaja künnisel, et soovib olla kiirem kui mullu ning noppida vähemalt punkti ka tavadistantside MK-etappidelt. Tour de Skil võimalikult kõrge koha eest võitlemine mahtus samuti tema tänavustesse plaanidesse. (Alaver ei välistanud koguni, et Kümmel võiks jõuda sprindis pjedestaalile.)

Kümmel, tunnistan, on mu silmis kõvas kirjas, sest tean, millisest lootusetust olukorrast ja milliste raskuste kiuste on ta ennast üldse suurde sporti võidelnud, liiati on ta jõudnud õpijärjega minustki juba ette, doktorantuuri, nii et müts maha tema ees. Aga see hooaeg ei saanud ega saanud ta liikuma. Too viies kohtki Otepääl tuli õnnega pooleks, tänu konkurendi diskvalifitseerimisele. Drammeni võistluse 29. ja Asiago sprindi 27. koht (kus paljud sprinterid olid mängust väljas) pole kindlasti tulemused, mis teda lohutavad. Sprinterite koondprotokollis leiab ta nime 47 punktiga 48. realt. Ka tavadistantsidel jäi loodetud tulemus tegemata. Touril liikus ta peamiselt neljandas kuni seitsmendas kümnes.

Tubli noore teadlasena oskab Kümmel kindlasti fakte kiretult hinnata ja saab aru, et kolme siit kuidagi kokku ei tule. Hinne: 2

Timo Simonlatser seadis eesmärgiks koguda MK-sarjas võimalikult palju punkte ning vaadata, kui kaugel siis kuuma gruppi pääsemise lootused on.

Ega neid punkte eriti palju Simonlatseril koguda õnnestunud – 28. Sprinterite pingereas annab see 61. koha. Tema parimaks jäi 12. koht Otepääl, mis oli tegelikult tema võimete lagi. Seitsmes koht Touri raames peetud Praha linnasprindis oli siiski ebaharilik võistlus, põhimõtteliselt nagu 800 meetri jooks, mis erines üksjagu tüüpilisest suusasprindist, nii et seda saavutust ületähtsustada ei maksa. Aga 25. koht Rõbinskis ja 22. koht Asiago Touri-sprindis võib siiski pigem aktiva kui passiva poolele kanda.

Kuigi hooaja üks põhistarte, U23 MM, läks Simonlatseril aia taha, tegi ta Eesti sprinteritest siiski kõige rohkem arvestatavaid sõite. Hinne: 3

Niisiis, kokku üks hinne viis, kaks nelja ja üks kolm, ülejäänud kahed. Kas siit kokku pigistab suusakoondisele kolme välja?

Foto 1: Andrus Veerpalu sel esmaspäeval Tallinna lennujaamas. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Jaak Mae sel esmaspäeval Tallinna lennujaamas. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Aivar Rehemaa Otepää MK-etapil. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4. Priit Narusk Otepää MK-etapil.
Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Peeter Kümmel Otepää MK-etapil. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix

teisipäev, märts 18, 2008

Pullerits: Košmaar Eesti suusatamises

Sensatsiooni teate? Milline lugu oli eelmine nädal Postimehes kõige loetum (kui lähtuda internetis lugejate arvust, sest lehelugejate arvu on võimatu kindlaks teha)?

Vihje: selle loo leiab laupäevase lehe tagaotsast, liiati veel vasakpoolselt küljelt (mis on teadupoolest vähem märgatav kui parempoolne külg).

Õige vastus: see oli lugu "Tüdruku võit asendus pisaratega", mille algversioon ilmus paar päeva varem siin blogis pealkirja "Kuidas suusatamises käru keerata" all. (Tõe huvides olgu lisatud, et sellest loost kogus rohkem klikke Küllike Roovälja "Varisenud Pakri pank linnulennult", kuid seal on tegu pelgalt fotodega.) Suusatüdruku diskvalifitseerimise loo populaarsusest jäid kaugele maha lood sellest, kuidas pankrotihaamer kolksub kinnisvarafirmade kohal, jätkulugu Vabadussõja võidusambast ja isegi mitte sellest, kuidas vägistajatest vennad varastasid Ämari vanglast elektriauto.

Järelikult tuleb unustada Andrus Veerpalu kihutamine ja Eesti tippsuusatajate kesine hooaeg ning kaevuda sellesse, mis toimub Eesti suusatamise järelkasvu hulgas. Ja ärge pange pahaks - no mõned hakkavad mind nüüd muidugi odava sensatsiooni otsimises sõimama, aga eks selliste alusetute anonüümsete süüdistuste väljakannatamine käi paratamatult asja juurde -, aga see, mis noortevõistlustel toimub, on ikka košmaar. Kaugel sellest paraadpildist, mida ETV "Suusaajakiri" näitab.

Kas keegi on vaadanud Haanjas vanuseklasside M11, N13 ja N14 tulemusi? Seal on vastavalt 3, 4 ja 14 diskvalifitseeritut. Kui see ei ole kellegi arust skandaalne, siis mis seda üldse on? Aga ärge piirduge vaid etapi ametlike tulemuste vaatamisega - kiigake ka koondprotokolli. Ja seal näeme, et M11 klassis on kõigile märgitud ühtemoodi 30. koht, et N13 klassis on kõigil kirjas 24. koht ja N14 klassis 16. koht.

Paha Pullerits otsib jälle intriigi, jah? Arvake mis tahate, aga asjalood on järgmised.

Nimelt valitses Haanjas ETV-Hansapanga noortesarja 4. etapil nii suur segadus, et selles ei õnnestunudki korda luua, mistõttu kõigi tulemused on ühtmoodi tühistatud ja punkte jagatud võrdselt lõpetanute arvu järgi. Millest selline tohuvabohu?

Aga sellest, et paljud noored sõitsid metsa. Ehk valesti. Miks? Kui nii paljud kihutavad rappa, siis järelikult oli rada halvasti tähistatud. Küll oli rajal kohtunikke, kes "varastanute" numbreid kirja panid, selle asemel et aidata neil õiget rada leida.

Seega sõitsid kolmes vanuseklassis lapsed Haanjasse ega saanud isegi normaalselt võistelda. Ei saanud hoolimata oma suurest pingutusest tulemustki kirja. Kujutage ette, milline mõttetu rahaline väljaminek neile innukaile suusaperedele, kes kuskilt teisest Eesti otsast nädalavahetuseks Haanjasse sõitsid. 2000 krooni saavad nad raudselt korstnasse kirjutada.

Kuid see pole veel kõik. Lisame tragöödiale ka koomuskit. Nimelt sõitis üks ema oma lapsel peaaegu terve distantsi taga, aga kuna tal oli rajal kaks last, kes startisid väga väikse vahega, ei suutnud kohtunikud kindlaks teha, kummal lapsel ta siiski taga sõitis. (Huvitav, miks küll võistlejatel numbrid on?) Nii said mõlemad lapsed tulemuse kirja, ehkki üks oleks pidanud diskvalifitseeritama, nagu diskvalifitseeriti Mari-Liis Mõttus, tänu kelle juhtumi avalikuks tulekule ongi hakanud kangelasoreool ETV-Hansapanga suusasarja kohalt rebenema.

Kuidas sellised asjad välja tulevad? Samamoodi nagu tänu sellele, miks on liikluses näha, kui mõni kuulus suusataja kihutab - neil on ju nimi suurelt otsa ette märgitud. Nimelt oli kaasasõitjate hulgas olnud ka kõigile tuntud Anti Saarepuu ja sealt need niidiotsad hargnema hakkasid.

Või teine koomiline näide. Noorte konkurents on nii verine, et ühe klubi üks treener esitas protesti sama klubi teise treeneri õpilase vastu. Seega käib armutu ärapanemine - vend ei tunne isegi venda mitte.

Kaasasõitmine, mille pärast väike Mõttuse-tüdruk maha võeti, ei ole läbi aegade olnud midagi erandlikku. Miks ei ole varem ühegi võistluse kohtunik karistanud Andreas Veerpalu, kelle ema eelmine aasta tal sageli taga sõitis ja teda ergutas, kilomeetrite kaupa? Ju on ühed võrdsemad kui teised.

Hädasid, ja mastaapseid hädasid, on teisigi. Sel aastal, nagu olen kuulnud, said klubid mitmel korral etapi toimumisest või ärajäämisest teada alles reede õhtul kella kuue ajal. Eriti hull, kui info tuli etapi mittetoimumise kohta. Sest bussid on selleks ajaks juba tellitud, treenerid osa suuskigi palehigis ette valmistanud. Saan aru, et tänavune talv oli niru, aga ta ei saanud olla nii niru, et alles õhtul vastu stardihommikut teada anda, kas võistlus üldse toimub või mitte.

Vaatame ka noorte auhinnalauale. Ilmselt nii mõnegi võistluse korraldaja ei vaata, sest lapsed on võistluste sponsoritelt preemiaks saanud limonaade ja šokolaade, milles realiseerimistähtaeg on kuu või kaks üle. Viimati oli see juhtunud nädal tagasi ühel suurel suusasõidul, kus suusatamise asemel siiski kepikõndi tuli teha.

Kui eelmisel nädalal Eesti Suusaliitu pöördusin ja murdmaajuhilt Paavo Naelalt Haanjas juhtunu kohta pärisin, ei olnud ta hääletooni ja sõnade järgi otsustades pehmelt öeldes just rõõmus. "Jätkuvalt olen seisukohal, et see on suusaliidu ja juhtumiga seotud inimeste asi," ütles ta. "Aga ma ei saa takistada, kui leiate, et see on hea teema ajakirjanduses kirjutada. Te peate lehte müüma." Ta lisas, et tema arvates on teema pigem see, et suusaliidul õnnestus sellise viletsa talvega siiski neli etappi korraldada, mitte aga vahejuhtum, mis on seotud ühe sportlasega 460st.

See ei olnud siiski ühe sportlasega seotud probleem, nagu just siin ülalpool näitasin. Ja Paavo Nael ei peaks Haanja problemaatikat liiga isiklikult võtma, sest tegemist on ikkagi kauaaegsete väärilmingutega, mis ei ole tema tekitatud, vaid möödanikust kaasa tulnud. Liiati, nagu aru saan, on peaasjalikult vaid tippmurdmaasuusatamisele pühendunud suusaliit jätnud oma kurikuulsaks kippuva noorte massilise suusasarja pea täielikult üksnes Paavo Naela õlgadele, mida on ühe inimese jaoks ilmselgelt liiga palju ohjata.

Olen kindel, et ETV-Hansapanga noortesarja probleemide väljatoomine aitab nende lahendamisele rohkem kaasa kui ükskõik milline ETV propagandistlik suusalõik. Siin on nüüd selgelt ära märgitud, kus on sarja nõrgad kohad, nii et organiseerijad saaksid neid lappima hakata, sest ega nad ju taha, et kõik uuel aastal korduks. Aga seni, kui nendele puudustele laia tähelepanu pole tõmmatud, on olnud lootusetu nendest lahti saada - mida kinnitab see, et probleemid on aastast aastasse muudkui kordunud.

Kui nüüd keegi teataks noortele suusatajatele ka seda, kus ja millal nad oma hooaja auhinnad kätte saavad.

Foto 1: ETV-Hansapanga noorte suusasarja startijad Nõmme spordikeskuses kaks talve tagasi. Foto autor: Lembit Peegel, Scanpix
Foto 2: Mari-Liis Mõttus harjutamas Sloveenias. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 3: Õnnetu kukkumine finišijoone eel ETV-Hansapanga noorte suusasarja võistlusel Nõmme spordikeskuses kaks talve tagasi. Foto autor: Lembit Peegel, Scanpix
Foto 4: Haanjas diskvalifitseeritud 10-aastane Mari-Liis Mõttus. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 5: Andreas Veerpalu kaks talve tagasi ETV-Hansapanga noorte suusasarja etapi finišis. Foto autor: Lembit Peegel, Scanpix
Foto 6: Eesti Suusaliidu murdmaasuusatamise juht Paavo Nael. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix

pühapäev, märts 16, 2008

Pullerits: Kriitiline analüüs

Analüüs, kus on analüüs, on mõned küsinud. Ja õigustatult. Aga mida sa analüüsid, kui materjali pole? Suhtekorraldaja Raul Kalev saatis mulle nädalavahetusel paar oma tehtud pilti viimaselt Haanja maratonilt, mis lõppes mulle 74. kohaga. Siin on nüüd kõigile võrdselt ja värviliselt näha, kus peituvad varjatud reservid.See pilt annab lootust. Siin näeb võistleja nr 72 mu meelest päris suusataja moodi välja. Taha sirutuv käsi on kepiga ühel joonel, etteliikuv käsi on ka küünarnukist piisavalt tõstetud. Ei tea, kas kepi alumine ots võiks jalgadele lähemalt liikuda või pole sel tähtsust? Keha ja pea hoius ei näe ka suuri viltupanekuid. Hea töö... fotograafilt.
Võrreldes eelmise pildiga on fotograaf siin oma tasemes väikseid järeleandmisi teinud. Midagi siin ei klapi, aga aru ei saa, mis. Kas küür on liiga seljas? Kas tugijalg on liiga sirge? Tarmo Mõttuse asend (nr 46) on igatahes palju loogilisem.
Muide, laupäevases Postimehes ilmunud lugu sellest, kuidas viimasel ETV-Hansapanga karikaetapil žürii oma diskvalifitseerimisotsusega Mõttuse 10-aastasele tütrele liiga tegi ("Tüdruku võit asendus pisaratega"), oli nädalavahetuse lehes internetilugejate arvult suveräänselt kõige menukam. Paavo Naelal, Eesti Suusaliidu murdmaajuhil, oli järelikult õigus - kuid ainult üksjagu, mitte täielikult -, kui ta mulle pahaselt ütles, et seda ülekohtuteemat kergitades tahan ma vaid lehte müüa. Ei, mina lehe müügi peale ei mõtle. Selleks on meil leviosakond. Küll aga mõtlen ma selle peale, kuidas mu kirjutised võimalikult paljudele lugejatele korda võiksid minna ja neid kõnetaksid. See lugu seda suutis, ja selle üle on mul hea meel. Lugejate teenimine on ju ajakirjaniku olulisim ülesanne.
See on ausalt öeldes tüüpiline pilt Haanja maratonilt, nagu Raul Kalev mulle teatas. Nimelt, kui tekkisid grupid, siis olla ma tema sõnul olnud ikka alati grupi peas tööd tegemas, mitte selle sabas loksumas. Aga häda on selles, lisasin Kalevile omalt poolt, et kui osa gruppi või kogu grupp mööda otsustas minna, polnud minust pahatihti kaasaminejat.
See pilt on vist suhteliselt talutava käärsammuasendiga. Mulje võib jääda, justkui oleksid kepid lühikesed. Nii see siiski pole. Pikkust on mul 186,5-187 cm, keppide pikkus on 162,5 cm. Nii et keppidel peaks pikkust isegi ülearu olema.
Siin tundub tugijalg võrreldes eelmise pildiga jälle mõnevõrra pehme. Või on tegu kombinesooni mustri optilise pettega? Ja kas jälle liiga kummargil?
Nagu taas pildilt näha, passis Mõttus enamiku distantsist mul taga. Ega see keelatud ole. Tark sõit temalt. Aga mu taktika on pigem see, et teha ees julgelt tööd ja võib-olla maksta selle eest lõivu, kui et viljeleda tagapool mugavussõitu (või halastussõitu, kui nüüdset uut moesõna pruukida). Tudengipõlves 800 meetri jooksu harrastades armastasin ka alati ees tempot tegema minna - saad omas rütmis liikuda ega pea teistega "kaklema".
Aga kehaasend on siin küll paigast ära. Oletan, et küürakuse probleem algab sellest, et käed on küünarnukkidest läbi vajunud. Kui küünarnukid rohkem üles tõsta, läheks ka asend vist loogilisemaks. Kuid nr 31 kõrval tõukab veelgi lootusetumast asendist: lööb tikkpüstise kehaga paralleelselt kepid lumme, küünarnukid onn veelgi rohkem longus. Ehk kui nr 72 võiks saada hindeks kolme, siis 31 peaks saama küll kahe.
Sellelt pildilt ei anna muud välja lugeda, kui et tahtmine on suur ja keskendumine fokusseeritud, kuid keha ei tule normaalselt järele. No näis, sel nädalal pidi veel lund tulema, ehk annab vigu veel parandada.

reede, märts 14, 2008

Pullerits: Kas kihutamisprobleem kaob koos lumega?

Mõni aeg tagasi süüdistas lugupeetud suusaõppejõud Kaarel Zilmer mind selles, ET «[k]ui oleksite tõeliselt uuriv ja tõtt taga ajav ajakirjanik, siis miks ei leia [Andrus Veerpalu] toimunud kihutamist takistada püüdnud inimeste hulgas Teid».

Hea meelega oleks takistanud, kui oleksin peale sattunud. Aga mind on ainult üks ja ma ei saa olla korraga kõikjal. Küll aga on Eestis inimesi tuhandeid ja neid jätkub peaaegu kõikjale. Siin on valik nende nähtust, mille olen Veerpalu intsidendi järgsetest avalikest aruteludest korjanud. Möönan, et ega neid kõiki sada protsenti uskuda saa, kuid päris lambist võetuna need ka ei tundu. Mõtteainet igatahes jagub.

Haanja maratonil kostis mu kõrvu arvamusavaldusi, et koos suusahooaja lõpu ja kevade tulekuga ei saa lasta kihutamisteemal vaikselt taanduda, sest tegemist on kroonilise probleemiga. Järgnev viitab, et ju tõepoolest on.

«...olin see paha inimene, kes politseile hullust kihutajast [jutt käib Veerpalust] teada andis. Kiirus kurvis oli 150 vähemasti ning pikal sirgel kadus silmist nagu UFO... pakun kiiruseks pealt 200 km/h!!!
Helistasin tõepoolest ja andsin teada üliohtlikust kiirustajast. Tärkas kodanikutunne ja mure kaasliiklejate elude pärast. Tänasin liikluspolitseid, et hull tormaja kinni peeti. Vihastab aga tõeliselt järgnev infosulg. Tegelik k
iirus, mida A.V. arendas, võis tipphetkedel olla 160+80 km/h!!!! Olen 30-aastase juhikogemusega igal päeval roolis… ent nii räiget ja häbematult riskantset sõitu nagu seda produtseeris kodanik Veerpalu... pole varem kohanud!!!!»

«Otepää-Tartu vahel näen teda pidevalt kimamas, ikka nii 130-140 rauas, lihtsalt seekord jäi vahele. Ja kahjuks/õnneks on tema auto ju nii hästi äratuntav.»

«Suusaringkondades pole see mingi saladus, et see härra, olgugi et OM-võitja, on autoroolis täiesti segane ja terroriseerib Otepää inimesi asulateel Colin McRae'd mängides juba aastaid.x

«Ütleme nii, et elan temaga suht ühes kandis ja see, et ta vahele jäi, ei üllata mitte üks põrm - see neil perekonnaviga. Nii Andrus kui ka ta abikaasa on suht raske jalaga, aga mis teha, mootorid on suured autodel.»

«Sõidan päris sageli mööda Otepää maanteed, aegajalt ikka juhtub, et mõni suusaliidu logodega mersu tuiskab mööda nagu lennuk. Paar korda olen roolis nende kuulsa treeneri M.A. ära tundnud. Viimane parkis ükskord ka karuotilinna Konsumi ees täitsa rahumeeli oma liikuri otse poe trepi ette, kollaseks võõbatud äärekiri taha. Nad tüübid vist mõtlevad, et neid ei märgata ega tunta ära, aga nad eksivad. Aga Kiku on tubli. Laseb jalutaja ilusti üle tee ja ükskord isegi lehvitas, kui sai aru, et jalakäijad ta ära tundsivad.»

«Need kaskadöritrikid, mida ta Tartu-Otepää maateel pidevalt teeb, seavad ohtu mitte ainult tema, vaid ka väga paljud kaasliklejad - sellele mehele pole miski püha, ta ei tunnista ühtegi pidevat joont ja sõidab kaasliiklejatest üle nagu ei kellestki, kivide ja kruusa lennates. Ja seda juba nii aastaid.»

«Andrus sõitis eila ka Tartus mööda Turu tänavat selgelt kiiremini kui 50 km/tunnis.»

«Iga päev kihutab, minust paneb nagu postist mööda, ikka kõvasti rohkem kui 100 rauas.»

«29.02. sõitsin Tartust Tallinna ja siis Veerpalu kirjadega auto sõelus nagu hull ja tegi ohtlikke möödasõite.»

«Ise liigun tihti Tallinna-Tartu vahel ja kordades näinud, kuidas ta vägagi ebameeldivaid liigutusi tee peal teeb.»

«Nii mõnedki korrad Tartust Otepääle või vastupidi sõites on Veerpalu see, kes kihutab mööda 90 km/h sõitjatest kui rakett. Lihtsalt oma kandi joped ei puutu omasid poisse, seekord kahjuks kihutas valel ajal ja vales kohas!
Kord, kui helistasin suusaliitu, et kaua selline kihutamine kestab (Veerpalu auto on ju hästi äratundatv), siis sain sõimata, et mis see minu asi on...»

«Kahjuks on Andrus Veerpalu kihutamine nii Otepääl kui Eesti teedel vähemalt suusaringkondades tuntud avalik saladus. Oleme isegi lapsega suusavõistlusele sõites pidanud äärepealt kraavi sõitma, kui olümpiavõitja oma perega suure kiirusega halbades teeoludes mööda kihutas ilma vastutulevat autot arvestamata.»

«Ta teeb, mis tahab. Otepääl ei kehti tema jaoks ükski liikluseeskiri. Linnas kimab sajaga, kus on viiskümmend, Otepää Konsumi juures pargib oma auto parkimiskeelu märgi alasse.»

«Eelmise aasta lõpus või selle aasta algul nägin, kuidas Veerpalu parkis Tartus Rimi ees oma auto invaliidi sinisele kohale. Siiski vaid paariks minutiks, siis sõitis minema. Mõtlesin, et kui ta autost välja tuleb, lähen ja teen talle viisaka märkuse.»

«Jah, tuleb tunnistada, et isegi olen Veerpalut näinud nii mitmelgi korral mööda kimamas või, õigem oleks öelda, mööda lendamas, ja seda mitte suuskadega, ikka autoga. Samas olen mõelnud, et huvitav, millal tema kihutamised lõpevad, kas siis, kui vahele jääb või siis, kui auto katusele keerab?»

«See tippsuusataja on Tatra orus isegi kraavis ära käinud.»

«Isegi lastega ETV võistlustele minnes lausa imestasime, kuidas AV pani meeletu kiirusega libedal teel kõigist mööda!! Vaadata-arutleda tasub ka teemal, kuidas AV suht ülbelt Tartus TÜ Puusepa polikliiniku parklas ei pea miskiks norm parkimist, vaid sõidab oma mersuga kõnniteele, peaaegu peaukse ette!»

«Minu kogemus on selline, kus AV kihutas Kääriku-Sihva vahelisel künklikul ning kurvilisel teelõigul nagu pimestatult mööda. Kui ma poleks oma pisikest autot parajalt «laiaks» teinud tema esimesel katsel, siis oleks ta ühe vastutuleva sõidukiga kindlasti avarii põhjustanud.x

«Tegemist on süstemaatilise kiiruse ületajaga. See ei ole mingi saladus. Ka SL Õhtulehe spordiajakirjanikud tunnistasid eile saates «Mehed ei nuta», et kodanik Veerpalu raske jala probleem on ammu teada asi spordiringkondades, kuid kuna talle on selline kangelase imidž külge maalitud, siis on seda lihtsalt siiamaani maha vaikitud. Eriti masendav on see, et Otepää kandi pollarid on aastaid silmi kinni pigistanud Veerpalu suhtes. Nüüd siis lendas vales maakonnas radarisse ja üllatus suur, kuidas temasugune «suusakunn» maha võetakse ja veel lehes ka kirjutatakse.»

SL Õhtuleht küsis, kuidas suhtub Veerpalu kihutamisse koondise peatreener Mati Alaver. Ta vastas: «Kõik me oleme inimesed. Kahjuks on mul infot liiga vähe, et seisukohta võtta. Aga minu sõnum suusatajatele on: tuleb käituda seaduskuuleka kodanikuna.»

Alaveril on vähe infot!? No nüüd on siin talle küll piisavalt infoviiteid, et vähemasti hakata kahtlema, et äkki polnudki ta lemmikõpilase vahele jäämine ühekordne juhuslik eksitus.

Kuid mis peaasi, ma ei usu kriipsugi, et Alaveril on vähe infot Veerpalu ja ka teiste suusatajate kihutamiste kohta, et seisukohta võtta. Sest Kaarel Zilmer teatas mulle mõni päev tagasi nii: «Kui spekuleerite, et peatreener hoiab n-ö helladest teemadest kõrvale, siis tean, mitte ei oleta, et jutuajamisi on erinevatel aegadel olnud üsna tõsiseid. Ka kiirustamisest.»

No kurat, järelikult käib jälle suusaliidust vassimine ja puru silma ajamine. Nagu pisut rohkem kui aasta tagasi seoses Savisaare kurikuulsa jõulukaardiga. Et nad seal ka ei õpi oma vigadest… (Aitäh Kaarel Zilmerile ausa ülestunnistuse eest.)

Fotod 1-3: Andrus Veerpalu Otepää MK-etapi sprindivõistlusel. Fotode autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix

kolmapäev, märts 12, 2008

Pullerits: Kuidas suusatamises käru keerata?

Siin on üks õpetlik lugu, kuidas andekates lastes võidakse juba varakult suusaarmastus tappa.

Möödunud nädalavahetusel enne Haanja maratoni startis Hansapanga noorte suusasarjas N11 vanuseklassis favoriidina Mari-Liis Mõttus, kes mullu saavutas sel jõuproovil üldarvestuses Anette Veerpalu järel teise koha, olles ise alles üheksane. Tänavu tuli tal teine koht vastu võtta vaid esimesel etapil Otepääl, ülejäänud sõidud oli õnnestunud võita.

Laupäevane klassikasõit algaski 10-aastasele Mari-Liis Mõttusele hästi. Juba peale esimest kilomeetrit oli ta kinni püüdnud mitmed varem startinud kaasvõistlejad. Edasise kohta rääkis ta isa Tarmo Mõttus nii:

«Olin suuskadega raja ääres, kuna juhend keelas jalgsi seal viibida ja ergutasin tütart. Mingit õpetust isegi ei pidanud jagama, vaid ergutasin. Korra küll soovitasin tal rada küsida, kui ta juba teist korda sellel lühikesel osal, kus mina teda nägin, kaasvõistlejatest mööda rabeledes kõhuli kukkus.

Sain kõrval asuval rajal kaasa kulgeda umbes 100 meetrit, kui keegi naisterahvas märkuse tegi, et kaasa ei tohi sõita. Rajal ma ei viibinud, ei tõuganud, ei vedanud, vaid ergutasin. Plaan oli teist rada mööda ette sõita ja teises kohas ka ergutada, aga tütar oli nii nobe olnud, et kohale ma ei jõudnudki. Kusagilt otse lõigates jõudsin vähemalt finiši ära näha, aeg oli super. Järgmine võistleja kaotas 57 sekundit. Loomulikult olime õnnelikud.»

Õnne ei jätkunud kauaks. Teinud sõpradega 10-kilomeetrise suusamatka, jõudis Tarmo Mõttus parajasti autasustamise ajaks staadionile tagasi. (Ta rääkis, et kas N13 või N14 vanuseklassis oli hulk tüdrukuid rajal eksinud ja seetõttu lühema maa läbinud, mispärast oli kohtunikel tegemist, et õiged otsused langetada.) Ta vaatas, kuidas tütar sättis end juba poodiumile lähemale, kui pjedestaali kõrgeimale astmele kutsuti hoopis teine tüdruk.

«Olin kindel, et [staadioniteadustaja] Riho Järveläinen on nimede lugemisega eksinud,» lausus ta. «Igaks juhuks tormasin stendi juurde, kus ilutses esikohal ikka veel esikohal Mari-Liis Mõttus. Seejärel tahtsin kommentaatori ruumi ütlema minna, aga uks oli lukus ja prõmmima ka ei tahtnud hakata.»

Kui Tarmo Mõttus oli helistanud tütre treenerile Asko Saarepuule, sai ta tolle vahendusel teada, et laps on diskvalifitseeritud, kuna tema olevat kogu raja jooksul ees sõitnud ja lapsi eest kamandanud.

Edasi kulgesid sündmused Mõttuse sõnul nii: «Läksin selgitasin olukorda, et olin küll raja kõrval, aga vaid 150 meetrit. Mulle näidati võistlusmäärustiku punkti, mis määratleb ala, mille ulatuses tohib suusatajaga kaasa liikuda, ja see oli 30 meetrit joostes. Olin nii löödud ja kuna ise neid seaduseid näinud ei olnud, siis arvasin, et olengi tütrele karuteene teinud. Seda, et ma tõesti vaid 150 meetrit kaasa liikusin, nad küll uskusid, aga see ületas lõdvalt selle 30 meetrit, mis oli lubatud. Mis mul üle jäi, läksin teatasin uudist ja viisin nutva tütre Haanjast ära.»

Aga isa hing ei saanud rahu. Öösel ei olnud und ja hommikul Haanja maratonile minnes mõtles ta, et läheb ja sõidab end tühjaks – ehk aitab see mõtted mujale viia. «Tühjaks sõitsin küll, isegi õnnestus mõned konkurendid seljataha jätta, aga rahu ei saabunud,» tunnistas ta. (Tarmo Mõttus lõpetas 73. kohaga, üks koht enne selle blogi pidajat.)

Esmaspäeva hommikul leidis ta netist Eesti Suusaliidu võistlusmäärustiku ja avastas, et talle tütrele ülekohtuselt liiga tehtud. Nimelt sisaldab punkt 53.1.2., mille alusel teda süüdistati, veel lauseid. «Üks nendest lubas suuskadega liikuda vaid raja servas, aga ma liikusin hoopis eraldi rajal, kus võistlejaid polnud,» tõi Mõttus näite.

Siis kiikas ta, millised on karistused, ja avastas, et punkt 62.1. lubab sportlase hoopis karistamata jätta, kui ta ei saanud sellest otsest abi. «Küll on võimalik karistada rikkujat, see tähendab mind, ja punktis 62.2. on ka karistused olemas,» sõnas Mõttus. «Antud määrustiku alusel täitis Mari-Liis täielikult punkti 52.1.1. nõudeid, aga sai ikkagi karistada.»

Aga see pole veel kõik. «Veel on kogu asja juures jube, kuidas seda kõike serveeriti,» rääkis Mõttus. «Võistlusmäärustik kohustab protesti esitama ühe tunni jooksul peale esialgsete tulemuste avaldamist ja protesti saabudes teavitama koheselt klubi. Tulemused olid stendil neli tundi, kedagi ei teavitatud.»

Mõttus on tütre diskvalifitseerimise otsuse edasi kaevanud. «Selge, et emalõvi instinkt sunnib oma maimukesi kaitsma, aga antud juhtumis sai peaosalist vaid kiires sõidus süüdistada, mille üle võidurõõmu tunda ei lubatud,» lausus ta. «Kui see asi tagantjärgi laheneb, mida ma sügavalt loodan, siis mõru maik jääb ikka juurde.»

Kui asjad on tõesti nii, nagu Mõttus seda kirjeldas, siis siin on soovitus kõigile lapsevanemaile, kes poja-tütre konkurente edaspidi seaduslikult kõrvaldada tahavad. Sõitke või jooske oma lapse rivaalil tükk aega, vähemalt üle 30 meetri, kõrval ning karjuge ja õpetage täiesti kõrist ning loomulikult hoolitsege selle eest, et oleks pealtnägijaid-tunnistajaid, kes ergutatu (mitte ergutaja!) peale kaebavad ja saategi konkurentidest hõlpsalt lahti. Ja kogu au ja kuulsus on teie ja teie lapse päralt. Hurraa!

Hurraa?

Foto 1: 6. noorte suusamaraton Pala 2004 Pala põhikooli staadionil, kus sõideti 5 km rajal. Pildil on joogipunktis topsi haaramas Andre Tämm (nr 313). Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix
Foto 2: Sandra Savvest (vasakult), Anette Veerpalu ja Maribel Tamm 2006. aastal Hansapanga suusasarja võistluse autasustamisel. Foto autor: Lembit Peegel / Scanpix
Foto 3: Noorsuusatajad neli aastat tagasi murdmaasuusatamise MK- etapil Tehvandi suusastaadionil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

esmaspäev, märts 10, 2008

Pullerits: Haanja maraton - ei laksu, ei pauku

Risto Roonet oli Haanja maratonil üleplatsimees. Nii kui mõned tugevamad konkurendid (Rannar Raantse, Priit Rooden jt) kuulsid, et just Roonet mu suusad määrib, hakkasid nad pead vangutama - kindel märk, et paremat meest kui tema eile Haanjas võtta polnud. Isegi Priit Narusk, kui õigesti tähele panin, lasi oma suusad Roonetil ette valmistada.

Arvestades seda, et mullusel Haanja maratonil tabas mu suuski täielik fiasko (null-pidamine, niru libisemine), siis eile näitasid juba esimesed soojendusliigutused Rooneti töö viljadega, et sedakorda viletsa suusa taha pugeda ei anna, kui jälle ei peaks tulemust tulema. Pidas nagu kännu taga - nii vist öeldakse. Vähemalt üks mure vähem.

Teine mure oli stardis paslik koht saada. Esimesse kahte ritte ei hakanud mõistagi ronima, aga neljandast reast tõstsin oma suusad siiski ümber kolmandasse. Loogika oli lihtne: tahapoole jõuad alati kukkuda, aga katsu tagantpoolt ette trügida. Pealegi, eks see ole taganttulijate asi, kuidas nad mööda saavad.

Üllatav oli see, et peaminister Andrus Ansipil oli parem stardinumber kui mul - 69 versus 72. Mõni Võrumaa uurivajakirjanik võiks seda uurida võtta, mis moodi sai selline asi võimalikuks,
sest ei tule meelde, millal viimati Ansipile suusarajal kaotasin. Juhtisin sellele tähelepanu ka telekaamerate ees, mis kohe jaole ilmusid, kui oma stardinumbreid võrdlesime - nii et juhtum on dokumenteeritud. (Pärast avaldati kuluaarides arvamusi, et ju oli Ansipi ootamatult hea stardinumber seletatav sellega, et Haanja-mehed tahavad ka valitsuselt tuge saada.)

Otse mu ees võttis stardis koha sisse Margus Ader, mu tehnika-privaatõpetaja, kes oli nii powerit täis, et oli oma uue Björn Daehlie kombinesooni käsivarrelt lõhki käristanud. Ütlesin, et kui ta tahab tõepoolest mu tehnikat sättida, siis ta peaks end ikka mu taha seadma, millele ta vist vastas (täpselt ei mäleta), et kas ootab mind järele või sõidan rajal nagunii temast mööda.

Stardipauk kõmatas väga äkitse, eelhoiatuseta. Olin vaevalt suusad alla ja kepirihmad kinni saanud, kui oligi minek. Onkoarst Ain Kaare, kes oli sedapuhku kaksikrollis - nii ihuarst (Haanja määrderuum oli jälle kahtlasi aure paksult täis) kui autojuht -, startis 354. numbri alt ja rääkis pärast, et vähemalt kaks paari suuski jäigi sõitjata stardikoridori.

Eks alguses minek pisut kiire oli, aga vähemasti kinni ei tõmmanud. Esmased jõuvahekorrad pandi kähku paika ja edasi kulges kulgemine üksjagu stabiilselt. Ainult üks väike probleem tekkis. Kuna tõusude võtmist pole sel talvel õnnestunud harjutada (v.a kolm korda Otepääl), tekkis küsimus, kas joosta üles või sõita libisemisega. Jooks tundus kiirem, aga lõi pulsi kohe üles. Vaatasin, et enamik teisi mehi sõidab, aga see näis jooksust aeglasem. Nii ma siis katsetasin kord ühte, siis jälle teist varianti, ega suutnudki ära otsustada.

Umbes 5 km järel loeti kohaks 57. Siis sai selgeks, et sel aastal on konkurents ikka palju tugevam kui mullu. Eelmine aasta poleks täiesti võitlusvõimelise suusaga ja pealtnäha normaalse sõiduga küll nii taha jäänud.

Haanja rada on siiski hoopis midagi muud kui Tartu Tähtvere spordipargi sile ring. Seal on trikk selles, seletas mulle hiljem treener Kalmer Tramm, kuidas laskumistel tõusudest taastuda. Ta lisas, et kui seda harjutanud pole, siis annab see kindlalt tunda. Ja kuna Haanja oma-mees Tarmo Mõttus oli mulle pärast mullust Tallinna maratoni öelnud, et sõidan liiga jõudu raiskavalt, siis püüdsin tema remargist õppust võttes liikuda võimalikult ökonoomselt: tõusudel mitte ülemäära rabeleda ning laskumistel maksimaalselt pikalt libiseda ning vahelduvtõukelõikudel lasta lihased lõdvalt pika amplituudiga liikuma.

Üldiselt sõideti minust mööda. Mitte väga sageli, aga aeg-ajalt. Mõnda aega istuti sabas, siis mindi. Püüdsin küll kannul hoida, aga kui ikka eest ära libiseti, polnud mõtet end ribadeks piitsutada. Pikal metsavahelisel teelõigul tuli Eero Antons ja libises kergelt mööda - avaldas kahtlust, kas Tallinna mehed on mind kinni määrinud. Ei, ei olnud. Lihtsalt tase oli selline, nagu see eile oli, ja kogu lugu.

Ainus ebameeldiv üllatus tuli teise ringi valgustatud raja lõigul, kui Tarmo Mõttus, kellest olin avatud raja sõidul lõpus hõlpsalt jagu saanud, ilmus ühel tõusunukil mu kõrvale ja läks korraks möödagi. Aga õnneks korraks. Igatahes mõjus ta ergastavalt, nii et järgmiste kilomeetritega sõitisin temaga võrreldes sisse väidetavalt ligi 200-meetrise edumaa. Mõttus ütles - ja see üllatas -, et vahe oli tekkinud just kiiretel keerulistel lõikudel.

Aga Mõttusel oli üks trump veel varuks. Ta oli saanud hiljuti õpetust, kuidas sõita ühesammulist paaristõuget. Ja just selle abil, nagu Mõttus mulle kinnitas, oli ta vahemaad tasapisi kinni sõitnud. 3 km enne lõppu, kui mättalisel lagendikul tuli kerge pehme tõus, läks ta mööda ja vajuski eest.

Edasi jäin üksi, ent ega selle üle kurta maksa. Pärast viimast järsku tõusu veel mõtlesin, et vaat kui tore, et tagant kedagi tulemas pole, mitte ei tahaks hakata finiši eel kellegagi maid jagama ja keelt ripakile ponnistama. Sai rahulikult lõpuni sõita.

Aeg 2:06.08,6 andis 74. koha, M40 vanuseklassis olin 11. Mõttusele, kes kuus aastat noorem, kaotasin 30 sekundit, Antonsile, kes 13 aastat noorem, 4.18. Aga vähemasti jäid selja taha Alar Savastver (-18), Jaak Teppan (-21), endine keskmaajooksja arst Madis Tiik (-1.46), paremuselt neljas naine Jaanika Kalev (-3.01), Tähtvere spordiringi alaline treeningkaaslane Kalle Kiiranen (-3.21), Mart Kajari (-3.29), mullusel Tartu maratonil lõpu eel mööda tuisanud Riho Mõtlep (-4.51), viimatisel Tartu sprindivõistlustel mind selgelt edestanud Rein Kullamaa (-6.21), Ain Kaare (-9.40), tubli noororienteeruja Timo Sild (-18.20), Kongo suusakoondist esindanud Ain-Ivar Tupp (-24.30; Kongo eest olnukski patt kiiremini sõita) ja peaminister Andrus Ansip (-31.15). Kokku jäi selja taha 386 suusatajat 460 lõpetanust, mis iseenesest pole ju paha.

Nüüd tahavad kõik kuulda analüüsi. Siin see on, kaine ja objektiivne. Kõigepealt positiivsest. Tulemusele aitasid kaasa Risto Rooneti ettevalmistatud head suusad. Kindlasti ka see, et vahepealsest väsimusest, mis veebruari teiseks pooleks kuhjus, sai välja puhata. Enesetunne oli igati normaalne ja distantsil ei tekkinud kordagi sellist mõtet, nagu mitmel varasemal korral, et mis mõte sel võidusõidul küll on. Ja juua sai rajal väga hästi: nii Kalmer Trammilt, Toko tiimi abimehelt kui ametlikest joogipunktidest. Aga geelid jäid küll söömata - ei olnud aega neid välja õngitseda.

Ja nüüd sellest, mis takistas saavutamast paremat tulemust. Puudus tõusude sõitmise kogemus, ei leidnud selleks õiget rütmi ning ka taastumine võinuks loodetavasti olla parem, kui oleksin seda treeninud. Liiga pikk treeningpaus - viimane suusasõit oli täpselt kaks nädalat tagasi Haanja avatud rajal, edasi tuli vaid viis jooksutreeningut kogukilometraažiga 45 - tõi kahtlemata kaasa erialase võimekuse languse. Seda on tunda ka täna hommikul, kui reite sisepinnad on pisut valusad ja õlavarres on ka tunda väsimust. Vormitipp oli seatud Tartu maratoniks kolm nädalat tagasi, ja kui seda olude tõttu hoida ei õnnestu, pole loota, et vorm ka kaua kestaks. Ja lõppeks ei
pääsenud maksvusele terve talve treenitud trump - paaristõuge. Esiteks polnud kohti, kus paaristõuget pikalt rakendada saanuks, ja teiseks polnud vahepealse pausi tõttu paaristõuge enam kaugeltki see, mis kaks-kolm nädalat tagasi.

Üks asi on siiski seletamatu. Eelmine aasta kaotasin 4 km pikemal võistlusmaal oma absoluutselt kõlbmatu suusaga võitjale Algo Kärbile 18 minutit. See aasta oli suusk suurepärane ja enesetunne tundus ka normaalne, aga kaotust tuli 25 minutit. Koht, 74., oli laias laastus sama, mis mullu - 70. Kes oskab seda paradoksi seletada?

Kokkuvõttes paneksin hindeks nelja. Hale-heledat laksu ei tulnud, aga mega-giga superpauku ka mitte. Selline oli eile objektiivne seis. Palju õnne kõigile, kes tulid rajale mõttega mind võita ja sellega hakkama said. Aga fakt on see, et terve bussitäis tallinlasi siiski must jagu ei saanud. Asi seegi.

Foto 1: Haanja maratoni võitja Algo Kärp võistlemas tänavu Jõulumäel Scandinavian Cupil. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Risto Roonet lõpetamas 2006. aasta Tartu maratoni kolmandana. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Haanja maratonil teiseks tulnud Priit Narusk Otepää MK-etapi eel. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Haanja maratonil kuuendaks jäänud Anti Saarepuu kaks aastat tagasi Haanjas Eesti meistrivõistluste finišis. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Haanja suusrajad. Foto autor: Raivo Tasso, Maaleht / Scanpix
Foto 6: Haanja maratoni naiste arvestuses võitnud Silja Suija kaks aastat tagasi Haanjas Eesti meistrivõistluste stardis. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix