neljapäev, september 27, 2007

Pullerits: Hurraa, sain sponsori!

See juhtus augustikuise Saku Suverulli lõpus, kui Mati Alaver, Eesti suusakoondise peatreener, oli mind kõigi teiste spordiajakirjanike ja möödujate-pealtnägijate kuuldes-nähes ühe väga vana asja eest taas läbi nahutanud. Aga: no hard feelings! Ega ma sellepärast pahane ole ega pikka viha pea, sest seesugused verbaalsed aktsioonid käivad selle mängu juurde, mida nimetatakse meediaks ehk ajakirjanduseks, konkreetsemalt Eesti ajakirjanduse ja suustajaskonna läbisaamiseks.

Tookord ma siis astusingi, Alaveri ootamatust, täiesti provotseerimata rünnakust pisut jahmunud, laskesuusastaadionilt uue tunneli poole, kui sattusin kõrvuti Aivo Pärnaga.

Pärn, Eesti Suusaliidu juhatuse liige, on hea mees. Pärn oli see mees, kes talvel, kui kõik olid Savisaare kurikuulsa jõulukaardi teemal oma naha päästmiseks hämanud ja vassinud ja pooltõdesid levitanud (nende hulgas oli mulle kärbseid pähe ajanud ka Alaver, kes pajatas teemat kommenteerides isegi midagi Lenini Razlivi onnikesest), rääkis mulle ausalt kõik ära. Et asjaosalised teadsid algusest peale, et ei tehta niisama pilti ja filmi, vaid tehakse Savisaare jõulukaart ja jõuluklippi.

Ja siis Pärn küsiski, endal mingid rullikud näpus, kas mul rullsuusad on. No ega ma hakka mehele, kes on mulle tõde rääkinud, ometi valetama. Ütlesin, et ei ole. Ma ei mäleta enam seda lühikest vestlust, mis meil arenes, aga ega see üle paari sekundi kestnud - misjärel Pärn ütles, et milles asi, lähme ja võtame mulle ka rullsuusad.

Ma veel ütlesin, et ohh, ei tea, kas maksab, tal kindlasti muudki teha, kui mulle rullsuuski kuskilt telgist tuua, aga Pärn ütles, et pole probleemi, lähme aga. Läksimegi siis.

Valik oli hiiglaslik. Võta, milliseid suuski tahad. Kõik äsja suverullil võistelnute rullikud. Nii ma siis ei osanudki valida ega võtta. Kuni Pärn haaras näppu suusad numbriga 22.

Need olid norralase Frode Estili klassikarullsuusad. Estil on Andrus Veerpalu järel olnud viimastel aastatel maailma paremaid klassikasõitjaid. "Need sobivad?" küsis Pärn.

Eks ikka, vastasin tagasihoidlikult. Ega ma siis hakka ometi pirtsutama, et ei, tooge mulle kuskilt Veerpalu suusad.

Pärn ütles telgipidajaile muuseas ja vaikselt, et pangu need suusad tema arvele. (Summa suuruse esimene number võrdus koolipoisi hindega.) Ma ei osanud selle peale kohe midagi kosta. Kui üritasin juttu teha maksmisest, ütles Pärn, et ohh, mis ma väiksest asjast nüüd probleemi teen, tema abistab mind lihtsalt Eesti suusaspordi hüvanguks.

Kujutate nüüd ette, millise vastutuskoorma ma nende suuskadega endale kaela sain? Nüüd olen lausa kohustatud oma ponnistusi õigustama. Kohustatud tulemust tegema.

Üleeile käisin Tähtvere spordipargi ringil oma uusi Estili suuski proovimas. Võrreldes mullusega, mil esimest korda rullikuile (laenatuile) asusin, oli seekord tunne hoopis kindlam. Toona oleksin juba teisel sammul vaat et selili lennanud. Aga sellega on vist nagu jalgrattasõidugagi: kui kord selgeks saad, ega siis enam ära unusta.

Kalmer Trammi plaanide järgi pidin tegema 1:15 klassikasõitu, neist 10 minutit keppideta. Tegin keppideta kolm ringi, läks 12-13 minutit. Aga ega ma tormanud, peamine oli jälgida tehnikat ja tasakaalu. Tramm oli öelnud, et kui suudan sõita ringi kordagi koperdamata, on väga hästi. Ega ma väga koperdanudki, kuid päris korralik ja veatu sõit see ka polnud. Rütm ja koordinatsioon nõuavad veel harjutamist. Kokku läbisin 20 ringi ehk 17 km, aega kulus 1:19.

Kui lõpetasin, nägin, et veel üks klassikasõitja oli rajale tulnud. Oi, küll tal on ilus minek, imestasin ja imetlesin.

See, kui pimedas silmanurgast õigesti nägin, oli Ain Kaare, Tartu tuntud onkoloog. Tõotab vist tulla ägeda konkurentsiga hooaeg.

Foto: Mati Alaver õnnitleb möödunud hooaja lõpetamisel Kristina Šmiguni. Foto autor: Kristjan Lepp, Kroonika / Scanpix
Foto 2: Aivo Pärn (paremal) ja Keith Toots Kanal 2 vana-aastaõhtu programmis. Foto autor: Viktor Burkivski, Kroonika / Scanpix
Foto 3: Frode Estil Albus Jaak Mae karikavõistlustel fänniga. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix

teisipäev, september 25, 2007

Pullerits: Nüüd läks lahti!

Eile hommikul, nagu loota oligi, leidsin meilikastist pika saadetise. Õigemini kohe kaks saadetist. Need tulid Kalmer Trammilt, Eesti naiste suusakoondise peatreenerilt, ja esimene erutus, mis neid silmates tekkis, asendus peagi vajadusega kukalt kratsida ja elu üle tõsiselt järele mõelda.

Neist esimene saadetis oli suur tabel, kus järgmise 20 nädala koormused olid jaotatud blokkidesse tundide kaupa. Tramm soovitas, et peaksin endaga aru, kas mul on võimalik ikka niimoodi harjutada. "Mõned nädalad, nagu näed, läheb koormus ajaliselt ikka päris suureks," lisas ta. Jah, nägin seda küll. Arvud olid päris karmid.

Teine saadetis sisaldas esimese bloki treeningplaani. Suurimad muutused võrreldes eelmise aastaga seisnevad selles, selgitas Tramm, et treeningkorra kestus on suurem ning nädalate koormus muutub laineliselt põhimõttel kolm nädalat järk-järgult suurenev koormus ning seejärel üks nädal väiksem koormus.

Hiljem seletas Tramm mulle üle: "Nädalate lainelisuse juures ongi oluline, et sa ka ise saad aru, et üks on kerge, teine on keskmine ja kolmas on raske. Väga rasked nädalad algavad treeningkoormustest 20 tundi ja enam ning nädala intensiivsusega 7 % ja enam üle 150 l/min."

Uhhh... Jahh...

Bloody hell, aga ega miskit muud moodi ka saa. Näiteid on ju küllaga siitsamast enda kõrvalt leida, mis juhtub, kui mitteteaduslikult ehk ebateaduslikult ehk suvaliselt trenni teha. Võtame kas või teada-tuntud Art Soonetsi ja tema kõrbemise Tartu rattamaratonil, millest ta ise ka aru ei saanud. Helistasin Wise Manile ehk Targale Mehele, kes, olles lugenud siin blogis Soonetsi kurvast saatusest, nentis, et tal on lausa kahju Soonetsist, kes eksis võistluseelsel nädalal paari lihtsa asja vastu, ajas sellega organismi segadusse - ja oligi karistus käes. Vaat siis, miks on vaja asjatundlikku treenerit, kes su tegevust ikkagi planeerida oskab ja isetegevuslikud lollused ära hoiab.

Minu suvise ettevalmistuse põhiline eesmärk, nagu mu jooksutreener mulle igaks juhuks üle seletas, oli asetada mind talvist põhiala ehk suusatamist silmas pidades õigele aeroobsele lähtejoonele. Seetõttu pole tema väitel ka midagi imestada, et mu taastumispulsid - mis ei ole küll kellaga mõõdetud, vaid ise fikseeritud, aga selle eest täpsed (näiteks kolm-neli aastat tagasi nägin oma silmaga, kuidas kas Raul Olle või Jaak Mae antud pulsikell mu randmel peast segi läks ja suvalisi numbreid hakkas näitama) - on suhteliselt head, sest olen treeninud tasakaalustatud koormustega. Just see oligi peamine: saada sisemise kindlusega jalad alla, nii et hiljem võiks sellele baasile lisada sammhaaval aeroobset võimsust. Ilma baasita, nagu iga algajagi teab, ei jaksa organism hapnikku transportida ega laktaati ümber töötada, et asuda järgmise tõhusama etapi - erialatreeningu juurde.

Selleks siis rahulik ja korralik suvine ettevalmistus, kust aitab nüüd edasi minna Kalmer Tramm. Muidugi oleks võinud jooksutreeningut forsseerida - nagu ma ise hirmsasti tahtsin, et joosta 10 km 35 minuti sisse, aga siin, nagu näha, ongi taas asjatundlikku juhendajat vaja, kes hoiaks emotsioone tagasi ega laseks end mõttetult raisata ja kulutada ning peaks silmas ikkagi põhieesmärki -, ent nagu treener ütleski, et tulnuks see üldkokkuvõttes mu arengule põrmugi kasuks. Liiati on tema treeningusüsteemi iva hoopis muus: optimaalne ja personaalne jooksutreening ning tasakaalustatud ea- ja jõukohased treeningukoormused.

Aga ei mu jooksutreener ega mina hakka siin kellelegi kuulutama, et selline lähenemine on ainuõige ja kõik peavad sellest juhinduma. Loomulikult on igaühe vaba valik, kas treeninguid üle forsseerida või neid hoopis vahele jätta või neid sootuks mitte teha. Olgu rõhutatud, et siin on jutt sellest, kuidas saavutada võimalikult targalt ja võimalikult efektiivselt võimalikult maksimaalne sportlik areng. Punkt.

Eile oli siis sügistalvise hooaja kõige esimene treening. Tõsi, veel üleeile, pühapäeval, tegin n-ö üleminekunädalal viimase jooksmise trenni, 15 km kergelt 1:10ga ehk 4.40/km tempos, pulsid olid 126-96-90. Eile alustasin rahmeldamist kell seitse õhtul: kõigepealt sõitsin rattaga Lõunakeskusse, kus lasin Silja Spordi meestel suusakeppidel järgnevaiks rullikutreeninguiks asfaldisõidu otsad panna, siis tagasi koju, sealt edasi kerge jooks, siis pool tundi Arena jõusaalis ja ligi veerand tundi hüppeid saepururajal ning takkaotsa 600 meetrit ujumist kah. Kui koju jõudsin, oli kell juba kümne peal.

Ja see oli kerge nädala alles esimene treening. Näis, mis saama hakkab.

Foto 1: Aivar Rehemaa ilus klassikasamm Saku Suverullil. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (vasakul, nr 1095) Tallinna sügisjooksu umbes 3. kilomeetril. Foto autor: MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi
Foto 3: Peeter Kümmel võtmas uisurullikutel
tõusu Saku Suverullil. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4:
Priit Pullerits (vasakult neljas, nr 1095) Tallinna sügisjooksu umbes 4. kilomeetril Russalka kandis. Foto autor: MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi
Foto 5: Priit Pullerits Tallinna sügisjooksu finišis. Foto autor: MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi

reede, september 21, 2007

Pullerits: Nüüd tuleb õppida kannatama

Juhtus see, mida eales poleks osanud arvata: Art Soonets, hea sõber ja verine konkurent, jäi Tartu maratoni nelikürituse arvestuses tahapoole. Sellest võiks ju õhku täis minna, kui kaks tõsiasja mind kibekähku maa peale ei tooks.

Esiteks see, et kui Soonets oleks Tartu rattamaratonil vähegi sõita jõudnud, poleks mul tema vastu mingit šanssi olnud, sest neliküritus, kus poole tulemusest annavad kaks rattasõitu, soosib ebaõiglaselt Soonetsi-suguseid rattamehi.

Teiseks see, et koht tuli mul alles 56. ja Soonetsil 58. Arvestades, et neliküritusel sai tulemuse kirja 415 inimest, ei mahtunud me isegi esimese kümnendiku sekka. Soonetsi hea sõber Tarmo Mõttus oli näiteks 16., minu endine koolikaaslane Miina Härma gümnaasiumist Aivar Veri 17. Ja ma parem ei hakka siin pikalt peatuma Hansapanga kinnisvaraosakonna analüütikul Rait Pallol, kes hoolimata ilmselt pingsast ja vastutusrikkast ametist tuli taas esimeseks, edastades isegi rattur Allan Orast, kes kevadel mulle tunnistas, et tahaks nelikürituse ära võita. Ja samuti ei maksa lohutust otsida faktist, et parim naine, Katrin Mauring, nii mulle kui Soonetsile alla jäi (62. koht).

Teine uudis on see, et Kalmer Tramm on Eesti koondisega Austria-laagrist tagasi ja lubas selgi hooajal mulle plaane teha. Ta ütles, et kui tahan tulemusi mullusega võrreldes parandada - jah-jah, muidagi tahan! -, tuleb treeningus olulisi muudatusi teha. Selleks, et neid teha, palus ta, et saadaksin möödunud sügistalve kokkuvõtte.

See kokkuvõte oleks ehk headele konkurentidele innustuseks huvitav siin ära tuua, et milline on lähteplatvorm. Arvestasin viie kuue, oktoobri 2006 kuni veebruari 2007 treeninguid. Jätsin välja septembri kaks viimast nädalat, mil treeningud tegelikult algasid (nii oli lihtsalt kergem viis kuud kokku saada).

Treeningpäevi ja ühtlasi treeningkordi: 102 (+4 suusavõistlust)

Treeningtunde: 136:35

Treeningkilomeetreid: 1372,5 (sh 4 võistlust)

Suusakilometraaž: 370,5 + 197 võistlustel, kokku 567,5 (mäletatavasti sadas lumi maha alles 21. jaanuaril)

Imitatsioon: 404,5 km

Rullsuusatamine: 124 km (6 korda, kõik klassika)

Jooks: 202 km

Ratas: 50 km (2 korda)

Ujumine: 24,5 km

Jõutreening: 21:20

"Imitatsiooni number on küll muljetavaldav," kirjutas Tramm mulle, lisades: "Aga ka mõistetav." Lund ju tükk aega ei olnud. Saatsin talle ka oma viimaste treeningute pulsinäitajad, mille kohta ta teatas: "Jooksutreeningute pulssidest tuleb välja üks oluline ja väga positiivne näitaja - kiire ja kohati isegi väga kiire taastumine." Mille kohta ise kahtlustan, et tegu võib olla mingi sünnipärase anomaaliaga, sest mäletan, kuidas tudengipõlves umbes 20 aastat tagasi imestas professor Ants Nurmekivi ühte testi korraldades samuti, et mu pulsi taastumine on hämmastavalt kiire. Sellegipoolest ei olnud ma Eestis mingi arvestatav tegija. (No eks ma õppisin ikka üksjagu rohkem, kui tegin sporti.)

Igatahes märkis Tramm pulsside põhjal järgmist:

"Siit võib öelda, et sinu piiravaks faktoriks ei ole enam nii palju põhivastupidavus (treeningkoormused pulsini kuni 150 l/min), vaid võime taluda koormusi vahemikus 150-170 l/min. Nii et selliste treeningute osakaal peab mõnevõrra tõusma."

Täitsa õige järeldus. Mu jooksutreener ka märkis Tallinna 10 km sügisjooksu pettumust valmistanud aja 37.23 järel, et ilmselt ei jätkunud aega (ettevalmistus vältas napilt kolm kuud) teha neid treeninguid, mis õpetaksid kannatama. Tramm hoiatas:

"Nagu sa ise aru saad, pole need eriti meeldivad pingutused, kuid ilma nendeta sa uut taset ei saa."

Nii et kes tahab ettevalmistust minuga kaasa teha, pange vaim ja keha valmis, ega muud midagi.

Viimane väike uudis on see, et Postimehe terviserubriik soostus eraldama mulle iga kolmapäev ühe veeru, et saaksin seal raporteerida, kuidas ettevalmistus sujub, ja anda konkurentidele ja muidu huvilistele aimu, mida nüüd treeningtsüklis teha tuleb. Ehk siis: üritame üheskoos teha sellest kõigest kokku ühe põneva ja kaasuliku ja tulemusliku ja tegusa suusahooaja, eks ole!

Fotod 1-5: Mägirataste ja traieli MM-võistlused septembri algul Šotimaal. Fotode autor: AFP / Scanpix

neljapäev, september 20, 2007

Pullerits: Tõsine analüüs versus sisetunne

Uhkuse ja rõõmuga saan teatada, et mu heade abiliste armee on veelgi täienenud. Koguni kahe tegelase võrra. Nemad on võtnud vabatahtlikult ülesande teha nimelt võistluste analüüsi. Ja vaat mis selgub!

Selgub see, et ega sisetunne eriti peta. Nii, nagu mineku headus või viletsus tundub endale subjektiivselt, nõnda kajastub see ka objektiivsetes arvudes.

Emeri Lepp Tallinnast, kes lõpetas Tartu rattamaratoni 712. kohaga (kaotus mulle [669. koht] pisut alla 2.20), saatis huvitava analüüsi, kus oli võrdlus nii võitja Jaan Kirsipuu kui naiste kiireima Laura Lepasaluga. Siin on lõigud etapiti: lõigul saavutatud aeg; edasi, kui mitmes tulemus see antud lõigul oli; ja lõpuks, milline oli lõigu järel koht jooksvas paremusjärjestuses.

Otepää-Matu, 12,3 km

Jaan 23.14 - 5.
Laura 26.31 - 152.
Priit 33.20 - 722. (kaotus Jaanile lõigul 10.06)

Matu-Ande, 10,9 km

Jaan 20.43 - 2., kokku 1.
Laura 24.04 - 226., kokku 165.
Priit 27.24 - 794., kokku 723. (kaotus Jaanile lõigul 7.41)

Ande-Puka, 13,8 km

Jaan 25.27 - 4., kokku 3.
Laura 29.50 - 198., kokku 172.
Priit 33.47 - 717., kokku 709. (kaotus Jaanile lõigul 8.20)

Puka-Miti, 14,5 km

Jaan 27.06 - 3., kokku 3.
Laura 31.09 - 131., kokku 153.
Priit 37.50 - 669., kokku 670. (kaotus Jaanile lõigul 10.44)

Miti-Palu, 15,8 km

Jaan 32.07 - 3., kokku 2.
Laura 37.54 - 117., kokku 137.
Priit 46.14 - 637., kokku 651. (kaotus Jaanile lõigul 14.07)

Palu-Hellenurme, 10,9 km

Jaan 22.27 - 3., kokku 2.
Laura 25.26 - 78., kokku 131.
Priit 31.55 - 721., kokku 650. (kaotus Jaanile lõigul 9.28)

Hellenurme-Elva, 8,9 km

Jaan 19.52 - 1., kokku 1.
Laura 21.55 - 102., kokku 125.
Priit 27.47 - 1050., kokku 669. (kaotus Jaanile lõigul 7.55)

Järeldused

Esimesel lõigul on selgelt näha, kui kallist hinda tuleb maksta tagumise stardikoha eest (mul koridor 701-1000) - kaotus parematele venib tosina kilomeetriga kohe kümneminutiliseks. Näiteks kolmandal, Ande-Puka lõigul, mis on poolteist kilomeetrit pikem, tuleb kaotus ligi kaks minutit väiksem kui avalõigul.

Kolmanda lõiguni on näha, et Laura Lepasalu sõidab alles kahesajanda kiirusega, ja hakkab alles seejärel hoogu üles saama. Ilmselt märk sellest, et paljud mehepojad on alguses kõvasti ja uljalt vajutanud. Alates neljandast lõigust hakkab Lepasalu tegema järjest paremaid lõiguaegu, sõites eelviimasel, Palu-Hellenurme etapil, välja koguni 78. aja. Küllap on ta osanud oma jõuvarusid targemini jaotada.

Mul on samuti näha, kuidas alates kolmandast lõigust (717. aeg) hakkavad lõikude ajad üha paremaks minema, küündides viiendas lõigus juba 637. tulemuseni, ehkki paradoksaalsel kombel on näha, et vahe Jaaniga on sel lõigul hoopistükkis kõige suurem - üle 14 minuti. Järelikult paljud minu tasemega mehed hakkasid ära vajuma, aga sealsetel, distantsi keskosa tehnilistel lõikudel, tegid profid omakorda harrastajatega võrreldes eriti suure vahe sisse.

Eelviimasel, Palu-Hellenurme lõigul, kus tundsin juba maratoni lõpu lähenemist (sest raskeimad maastikuosad olid läbi) ja sain raja kõrvalt hüütud 670. kohast tiivustust (tegelikult olin 651.), suutsin küll üldpingereas kohta hoida - hakkasin oma arust veidi kõvemini vajutama -, kuid ometi saavutasin eelviimasel lõigul alles 721. tulemuse, mis näitab, et tagantpoolt oli veel palju suurema hooga mehi tulemas. Seda poleks osanud arvata, sest ise sõitsin siis juba korralikult pingutades, erilisi reserve jätmata.

Aga et viimane lõik ära vajub, seda tajusin küll selgelt, kui tagant muudkui mööda sõideti ja ma möödujatega kaasa ei suutnud minna. Arvatavasti olin end liiga vara lõpukiirendusele häälestades läbi kulutanud, aga söandan ka pakkuda, et lõpulõigu kruusa- ja mullaradadel, kus oli oluline kiire veeremine, ei saanud minu Optima lihtsalt teistele ratastele vastu. Kuid alles 1050. lõiguaeg, kus kaotust Jaanile kogunes igal kilomeetril üle 50 sekundi, on ikka liiga ränk äravajumine. (Väike lohutus: Laura Lepasalu pidi ka lõpulõigul meestele palju ära andma.)

Kui avaldasin analüüsi teinud Emeri Lepale oma äravajumise kohta imestust, vastas ta:

Siin ei ole midagi imestada, ma ise olin samamoodi neis lõikudes tugev, sest rada oli seal pehme ja palju rolli mängis kopsu tugevus, mitte jalgade jõud, ja lõpus, kus kruusamehed näitasid võimu, olin ma kehva, ei olnud minust mingisugust saapahaakijat, sama oli ka lõigul Matu-Ande-Puka. Ja see tuleneb olematust rattatrennist, olin küll võistelnud kahel Elion Cupil ja teinud suvel 2 xdreami etappi (kus ka 30-35 km ratast), aga rattatrenni eraldi oli ainult 16 km. Samas kogunes rulluisu kilomeetreid suve kolme kuuga ligi 2000, just-just rulluisu kilomeetreid, mille pealt tahan talvel kõvasti sõita suuska.

Mu teine vabatahtlik analüütik-abimees on Margus Antson Sampo Pangast, kes võrdles mu sõitu verise pearivaali (suusas, mitte rattas), Tartu rattamaratonil kõrbenud Art Soonetsiga (loe eelmist sissekannet tema nurjumise kohta), kes lõpuks edestas mind kõigest 7.05,6-ga.

Vaatame siin lõikude vaheaegu ning kaotust Soonetsile (või võitu tema üle!):

Otepää-Matu, 12,3 km: Priit-Art +4.28,4

Matu-Ande, 10,9 km: Priit-Art +38,3

Ande-Puka, 13,8 km: Priit-Art -4,9

Puka-Miti, 14,5 km: Priit-Art -1.07,3

Miti-Palu, 15,8 km: Priit-Art +24,5

Palu-Hellenurme, 10,9 km: Priit-Art +1.23,9

Hellenurme-Elva, 8,9 km: Priit-Art +1.22,2

Järeldused

Taas on näha, kuidas Soonetsi eespoolne stardigrupp annab suure ajavõidu. Muidugi tuleb möönda, et eks esimene lõik, mil Soonets veel enam-vähem korralikult sõita jõudis, näitab ka meie tegelikku taseme vahet.

Juba teisest lõigust on näha, mida Soonets ise tajus: et ta enam ei jõua. Ligi 11 km peale vaevalt 40 edusekundit minuga võrreldes ei ole sisuliselt mitte midagi. Nüüd ma enam ei imesta, kui Postimehe fotograaf Margus Ansu mulle teises vaheajapunktis hõikas: "Soonets ei ole enam kaugel!" Tollal, rajal olles, mõtlesin, et ta blufib. Nüüd, aegu nähes, peab tunnistama, et ta rääkis õigust.

Eriti üllatav, et kolmandal ja neljandal lõigul olin Soonetsist koguni parem. Jah, mõistagi, selleks ajaks oli ta oma suutmatusest juba aru saanud ja võitles tahtmisega rajalt hoopis ära tulla, aga tuleb ikka möönda, et Soonetsi rahulik rattatempo nõuab minusuguselt tavaliselt karmi pingutust, et kannul püsida. Seega on ikka hämmastav küll, et neljandal lõigul olin Soonetsist üle minuti kiirem, nii et vahe kahanes kõigest 3.55-le.

Aga nagu eelmine analüüs näitas, siis lõpp hakkas mul ära vajuma. Seda tõestab ka vahede võrdlus Soonetsiga, mis oli eeleelviimases lõigus veel alla poole minuti tema kasuks, kuid kahel viimasel lõigul juba ligi pooleteise minuti kanti.

Kõik need arvud näitavad siiski sedasama, mida isegi tundsin: et algul sai normaalselt keskmise tempoga starditud, siis tasapisi kiirust juurde lisatud, aga lõpus, eriti ikka viimasel lõigul, palju kaotatud. Analüüs vaid kinnitas seda, mida isegi tundsin.

Siit siis küsimus: mis on analüüsi oluline lisaväärtus?

Foto 1: Jaan Kirsipuu vedamas Tartu rattamaratonil liidrite gruppi Taavi Selderi ja Allan Orase ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Laura Lepasalu lõpetab Tartu rattamaratoni naiste arvestuse võitjana. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits Tartu rattamaratoni kruusalõigul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Jaan Kirsipuu (paremal) paneb lõpuspurdiga oma paremuse Tartu maratonil teist aastat järjest maksma. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5: Martin Loo (vasakul) ja Alges Maasikmets maratonirajal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 6: Jaan Kirsipuu (vasakul) ja Allan Oras võistlusjärgsel kiirarutelul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

teisipäev, september 18, 2007

Soonets: Mis juhtus Art Soonetsiga ehk rattamehe surm*

Mis küll juhtus üleeile minuga, et terve öö ei saanud uinuda... Nii kõlavad ühe vana laulu sõnad. Ma ise ka vist juba vana, tekkis hetkeks mõte, kui pühapäeval lihtsalt ei saanudki Tartu rattamaratonil kuni lõpuni korralikult kiirust üles. Kuigi magasin enne ja ka pärast sõitu täitsa rahuldavalt.

Poolteist päeva analüüsiks on muidugi vähevõitu, kuid püüan üles loetleda tegurid, mis võisid mõjutada niivõrd masendavat (tegelikult on see lausa hellitusnimi mu kulgemisele TRMi trassil) esitust.

Oleks ma läinud teadlikult "tiksuma", poleks hullu midagi, kuid mõtetes plaanisin ikka oma tavapärast positsiooni saja ja kahesaja vahel säilitada.

Kui leidub mõni tark, kes kas kinnitab mu oletusi ja/või neid ümber lükkab, oleksin väga tänulik, kui nendest ka julgelt teada annab.

Niisiis, faktide-aspektide loetelu, millest võis nii masendav ärakukkumine põhjustatud olla.

* Olen teinud regulaarselt sporti (vastupidavusalad, alustades orienteerumisest) alates 11-12 eluaastast (tõsi, vahepeale jäi 7-8 aastane põlvetraumast ja hilisemast laiskusest ning varakapitalismi tekkimisest põhjustatud auk), kuid sinna on ligi kümme aastat tagasi, kui see läbi sai.

* Olen sel aastal kõikide töiste ja mittetöiste asjaolude kokkulangemisel saanud rattaga sõita 4800 km, umbes 10 protsenti vähem kui varasematel aastatel - ei peaks nagu põhjust äravajumiseks andma.

* Jah, kuna tänavu on harjutusregulaarsus peamiselt kiire tööaasta tõttu kannatanud, on ka muud rattasõidu tulemused veidi nigelamad võrreldes aastatagustega. Kuid ka üldine tase on eeldatavalt tõusnud ja väga suuri altminekuid pole olnud.

* Kaks nädalat tagasi Elion Cupi Rakvere etapil oli kõik korras ja koht ka harju keskmine 150-160 kandis - täiesti selle aasta treenituse peegeldaja.

* Pärast Rakvere etappi pole midagi hullu teinud, lihtsalt 3-4 rahulikumat harjutuskorda nädalas.

* TRMi eelsel nädalal sõitsin esmaspäeval koos Priit Pulleritsu ja Vigurivändaga (alias Tarmo Mõttus) TRMi kuiva ja kõva raja läbi rahulikult nelja tunniga, teisipäeval maanteel maastikurattaga maanteerataste taga grupis tiksudes umbes 70 km ja siis kaks (tegelikult pea lausa kolm) päeva "auku" treeningutes (tööasjad välispartneritega Tallinnas + üks õhtune-poolöine istumine nendega koos kerge alkoholiga). Reede õhtuks, jõudnud koju 21.30, ei andnud hing rahu ja käisin linnas rattaga veel poole öö ajal lihtsalt jalgu liigutamas umbes tunnikese + laupäeval ka ligi 25 km toonust hoidmas koos väikeste lahtisõidukiirendustega. Kõik tundus ok, tavaline olek, ei midagi erilist, kuid ka ei midagi halvasti.

* Jah, riietasin ennast maratonisõiduks tavapärasemalt soojemalt (kätised, sääred, lisaks sõiduvõrksärgile lühike eest tuuletõkkega särk sõiduvormi alla), ka kingakatted. Ah et miks? Uskusin ilmateadet, et sõidu ajal sajab (laus)vihma ja on ainult 8-10 soojakraadi.

* Jah, tegin ühe rattameeste mõistes totaalselt vale tehnilise liigutuse: vahetasin pühapäevaseks sõiduks laupäeval välja mind terve hooaja edasi aidanud jooksud ja rehvid (2007 XTR jooks DT Swiss pöiaga + Racing Ralph rehvid) ning asendasin need oma eelmise aasta võistlustel kasutatud (sh TRM) Mavic Crossland Tubeless jooksude ja mulle senikogematute Maxxis Crossmark UST rehvidega, millega olla Kana (alias hiljutine juubilar Sigvard Kukk) sõnul võidetud enim kruusa-MK-etappe maailmas. Aga nii ju ei tehta, eriti kui hooajal pole kordagi nendega sõitnud!

Et miks välja vahetasin? Olles sõitnud eelmine aasta koos Pulleritsu ja Bondiga (alias Meeme Jäe) samuti lausvihmas maratonirada ja kaks korda kuival-kõval rajal, hakkasin pelgama märjemaid ja mudasemaid kohti (loll olin, võin nüüd konstateerida). Racing Ralphid oli piisavalt kulunud mustriga juba, et nende pidamisele loota. Muidu vapustavalt hästi veerev rehv (neid väga hästi veerevaid on veel terve rida, muuseas).

Niisiis, tehnilised ja ettevalmistuslikud aspektid ei saanud tõenäoliselt määravaks TRMi pehmelt öeldes kesise tulemuse vormistamisel. Järelikult jääb üle veel toitumine eelneval nädalal ja vahetult enne starti.

Jah, ega ma mingit erimenüüd endale kunagi kehtestanud ole ja söön seda, mida parajasti pakutakse. Püüdsin küll süüa ka veidi rohkem pastatooteid eelnevatel päevadel, kuid seoses vastuvõttude jms-ga ajasin näost sisse ka muud "jama".

Sõidupäeva hommikul sai ilusti söödud ligi kolm tundi enne starti kaerahelbe putru, joodud klaas vett, kuhu segatud üks supilusikas soola (krampide ennetamiseks, kuna kehamassi mul veidi jagub) ja joodud ka teel stardipaika Cocat, millest gaasid välja "raputatud". Kõik need olid tavaprotseduurid ja siiani väga edukalt toiminud.

Igatahes pool rada mõtlesin, kas lähen "mineerin" metsa ära või teen seda finišis. Tegin finišis ja sellise mõnuga, et kui pärast Andras Laugametsale (TRMi meditsiiniteenistuse pealik) sellest rääkisin, ütles ta naljatamisi, et peaks vist selle tualeti laskma kohe ära teisaldada, see nüüd baktereid paksult täis.

Ma ei oska siiani öelda, miks ma lihtsalt ei suutnud kiirust üles saada, rääkimata selle hoidmisest. Enesetunne enne ja pärast sõitu paha ei olnud (eriti heaks läks peale mineerimist), kuid edasi ma ei liikunud.

Kas seedimine tegeles millegi-kellegi seedimisega ja/või vereringe bakteritega võitles, igatahes lisakütust (hapnikku) organism vastu võtma ei soostunud, et mootorit tööle panna. Nii ma siis tiksusingi neljasilindrilise mootoriga, millest vaid 2-3 töös olid, kuni lõpuni.

Võrdluseks pulsisagedused ka: kui tavaliselt võistlustel on mul keskmine ja maksimaalne vastavalt ca 152/170 ja eelmise aasta TRMil 151/169, siis sel aastal olid need numbrid 144/170.
Sõpradele on teada, et olen nn rahulik alustaja, kes ei saa kohe mootorit täispööretel tööle, kuid seekord ei saanud üldse tööle...

Eks lähen ja proovin Haanja sajal ka, kas TRM oli hetkeline siiani mulle arusaamatu tagasilöök ja/või... aga seda veel ennustama ei hakka.

Minu enda ja asjatundjate osalise analüüsi hetketulemus (see pole kindlasti veel lõplik) räägib siiski mingist võimalikust toitumise ja/või viiruseussi toimest organismile. Eks aeg näitab... Aga head soovitused abistamaks analüüsi jätkamisel on mõistagi teretulnud.

* Sissekande pealkiri, nagu te küllap juba taipasite, on tuletatud Eesti loomeklassikasse kuuluva "Mis juhtus Andres Lapeteusega" ja maailma näiteklassikasse kuuluva "Müügimehe surm" põhjal (P.P.).

Foto 1: Hapu näoga Art Soonets Tartu rattamaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Art Soonets püüab teha halva seisu juures head nägu. Foto autor: Silver Seesmaa, Haanja Rattaklubi
Foto 3: Art Soonets pressimas kruusateel umbes neljandiku raja läbimise järel.
Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits ratturite grupi eesotsas umbes poolel distantsil. Foto autor:
Silver Seesmaa, Haanja Rattaklubi
Foto 5: Art Soonets ponnistab hambad ristis Tartu maratoni finiši poole. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits (paremal) vahetamas sõidumuljeid Art Soonetsiga. Foto autor:
Silver Seesmaa, Haanja Rattaklubi

esmaspäev, september 17, 2007

Pullerits: Äraspidise loogikaga rattamaraton

Oi-oi-oi, millise vahe see teeb, kui üks mees jätab nädala keskel vihma tõttu rattatrenni vahele, aga teine ei jäta. Kohe on tulemustes mõju näha. Kolossaalne mõju, muide.

Trenni vahelejätja oli Art Soonets, hea sõber ja konkurent, kes eelmisel Tartu rattamaratonil võitis mind 41 minutit ja peaaegu 800 kohta (111. v. 908.). Eile oli vahe kõigest pisut üle seitsme minutit (3:51.12,6 v. 3:58.18,2) ja veidi rohkem kui sada kohta (566. v. 669). Kusjuures väliselt polnud midagi muutunud: Soonets sõitis oma kosmilise Nishikiga, mina endiselt naise 7-8 aasta vanuse 3700-kroonise Optimaga, mil pole klippegi. Ainus vahe oli selles, et ma ei jätnud nädala keskel vihma tõttu trenni vahele. Tänu sellele kogunes mul enne võistlust ikkagi kolm rattatrenni: kolm nädalat tagasi 1x30 km ja maratoninädalal 1x87 ja 1x30 km.

Kes lahendab nüüd mõistatuse "Rattamehe surm" (Arthur Milleri "Müügimehe surma" parafraseerides), see peaks küll Soonetsilt kõva auhinna saama. Kuidas on võimalik, et temasugune kõva sõidumees nii kõvasti ära kukub? (Loodan teda ärgitada, et ta oma kõrbemise analüüsi siin teistele õpetuseks üles riputaks.)

Usun, et nii nagu mitmed teisedki - ma kohe kartsin eilset sõitu. Muda ja libeduse pärast. Et rajal nalja pole, seda näitas juba esimene tõus vana lasketiiru taga: need, kes üles üritasid vändata, tallasid tühja. Targemini tegid need, kes ratta käe kõrvale haarasid ja üles jooksid: nii sai ikka mitukümmend kohta ettepoole. Ent asfaltrajale jõudes olid mu Adidase ketsid juba üksjagu niisked ja jalad porised.

Startisin grupist 701-1000 ja võtsin varakult platsi sisse, teise-kolmandasse ritta. Aivar Rehemaa oli Torino taliolümpial enne 50 km ühisstardist sõitu rääkinud, et kavatseb alguses kiiresti sõita, sest on rumal jääda grupi tagaotsa ja anda tõusude alguses ainuüksi seetõttu 20-30 sekundit ära. Too Rehemaa öeldu on mul siiamaani meeles ning olen tema sõnadest juhindudes talitanud kõigil massispordiüritustel stardikohta valides. Ainsad, kel kiiret ei paistnud olevat, olid Eesti edukaim eksrattaproff Jaan Kirsipuu ja peaminister Andrus Ansip. Veerand tundi jäi stardini, kui Ansip parklas alles riietust kohendas ja Kirsipuuga juttu vestis.

Järgmine prominent jäi teele Harimäe tõusul, kui rada metsa vahelt välja paremale keeras, umbes 300 meetrit enne tippu. Siis jäi paremal rajaservas silma Mati Alaver, kes kohaliku talumammiga väga elavalt vestlust arendas, nii et ei hakanud teda oma "terega" eksitamagi. Ausalt öeldes ei suutnud välja mõelda, mida ta seal keset eimiskit nii varasel kellaajal passida võis. Liiati olin tema ühte kõvemat hoolealust Jaak Maed näinud umbes tund enne starti hoopis Tehvandi staadioni ülaserval mööda sörkimas, kepid käes.

Peab tunnistama, et rajal ei toimunud midagi erilist. Sõit tundus meeldivalt mõnus ja ohutu. Ootamatult kuivgi. Järjekordselt sai veenduda, et jutud Harimäe karmist tõusust on ülepaisutatud. Üldine tähelepanek: tõusudel sain üksjagu ettepoole (kuigi oli loomulikult neidki, kes tõusudel veelgi kergemalt ja nobedamini läksid), aga kiiretel laskumistel jälle kaotasin. Massi viga (71 kg)?

Eriti pikalt kaotasin keerulistel laskumistel. Näiteks Meegaste mäelt. Pitsitasin ohtralt pidurit, et jalad ikka pedaalidel ja tagumik sadulal püsiks. Seetõttu lendas vähemalt kümme meest - enamik neist, kellest olin tõusudel mööda saanud - minust suure hooga mööda ja kadus silmist. Kuigi ühel libeda laskumisel nägin, kuidas üks sebravormis sõitja mudakallakul külili kõmatas, peab tunnistama, et kukkumisi oli hämmastavalt vähe. Endal oli vaid üks ohtlik moment, kui kõige esimese laskumise järel ühe mehega õlad-küünarvarred vastamisi läksid, aga ometi jäime mõlemad püsti. Ja umbes poolel maal oli kümmekond meetrit selja taga pealtnäha ohutul kruusaga külavaheteel kuulda, kuidas kaks meest ei suutnud ära jagada, kes läheb kust ning tagajärjeks oli krigin ja pauk ja hüüe: "Kukkumine!"

Kuidagi vähevõitu paistis ka neid, kel tehnika lagunes. Mäletan, et oma esimesel rattamaratonil neli aastat tagasi oli iga 2-3 km järel keegi kraavipervel, rattad taeva poole. Nüüd jäi neid õnnetuid silma ehk keskmiselt 7-8 km järel. Aga ilmselt on põhjus ka selles, et toona sõitsin hulga tagapool ja siis lihtsalt kogunes purunenud rattaga mehi seetõttu rohkem.

Tartu maratoni rajal on kolm lõiku, mida ma ei seedi. Esiteks, enne Järve talu. Teiseks, umbes 30-35 km enne lõppu metsa vahel too kitsas juurikatega ja aukudega pehme-kivine lõik. Ja kolmandaks, ligi 5 km pikkune lõik paksus metsas, mis algab siis, kui sõidetud saab ca 50 km, ning kulgeb samuti kitsastes porijälgedes. Sinna jääb ka üks pikk tõus, millest üles saamiseks hüppasin targu ratta seljast maha - ei ole mõtet jalgu piimhapet täis ponnistada ja teiseks on hea jalgu ju vahepeal sirutada. Üldse oli kolm tõusu, kus sadulast kargasin: lisaks eelnimetatule ja vana lasketiiru tagusele tõusule umbes 10-11 km järsk murune-porine tõus.

Kui Soonets oli treeningsõidul märkinud, et hävin just tehnilistel lõikudel, siis sedapuhku üllatas, et need, kellega samal tasemel pedaalisin, polnud keerulistes kohtades sugugi paremad, v.a muidugi kiired ja ohtlikud laskumised. Vaat et pigem isegi vastupidi. Ju siis on vahe esi- ja teise saja ning teise pooltuhande vahel tehnilistel oskustelt lihtsalt sedavõrd suur.

Minu jaoks hakkab Tartu rattamaraton lõppema siis, kui jõuan pikale ja laiale kruusalaskumisele, mis viib Palu toitlustuspunkti. Selleks ajaks on põrutavad ja tempot trööpavad ja ohtlikud metsalõigud valdavalt läbi. Ja kui vahetult enne suusatunnelisse sisenemist luges üks vabatahtlik kohaks 670, tekkis mõte, et peaks ikka esimese 700 sisse ponnistama.

Väidetav 670. positsioon andsis sedavõrd energiat, et edaspidi sõitsin peamiselt mööda (loomulikult sõitsid mõned minust ka mööda, aga neid oli vähe). 18 km enne lõppu vajutasin mööda kahest paarisrakendina liikunud punasärklasest, kes olid enne Palu TPd minust mitusada meetrit ette saanud. Aga pärast Elva jõe ületust läksid nad omakorda eest.

Hellenurme TPs olin oma arvepidamise järgi kindlalt esi-700 kohas kinni, aga siis selgus, et tagantpoolt on veel hulk kõvasid mehi tulemas. Hellenurme pika tõusu laskumise järel läks mööda üpris stiilne viisik. Polnud lootustki sappa saada. 6-7 km enne lõppu tuli järjekordne punt, kokku umbes kümme meest, ja ehkki mõni aeg tilpnesin neil sabas, tuli viimaks lasta neilgi minna. Mõistagi tuli lisaks tagantpoolt veel ühe-kahe kaupa mehi. Hüvasti, koht esi-700s, leppisin olukorraga. 4 km enne lõppu luges üks teine vabatahtlik kohaks juba 725-730.

Ei saa öelda, et jalg oli pehme. Taganttulijad olid lihtsalt kõvemad ja suutsid korralikult grupis sõita. (See, et nad alles lõpu eel mööda said, pani hoopis küsima: Hi, guys, what took you so long? Ehk: hei, mehed, kuidas teil nii kaua aega läks, enne kui mööda saite?)

Kui millegagi end lohutada, siis sellega, et viimasel kolmel kilomeetril ei andnud ma enam ühtki kohta ära. (Ju siis olid kõik potentsiaalsed tugevamad mehed juba mööda saanud.) Hoopis õnnestus kolm paarsada meetrit eespool olnud meest kinni püüda. Üks jäi päris selja taha, lätlasest sain mööda vähem kui kilomeeter enne lõppu pehmel saepurulõigul ning seejärel sain kannule ka Haanja mehele Raul Soomele, aga mööda mitte. Lõpuks vingerdas hoopis lätlane minust taas mööda ning kuna tagant enam kedagi tulemas ei olnud, polnud väga rabeleda enam mõtet.

Siin mõned küsimused. Kuidas on võimalik, et aeg tuli mullusega võrreldes 20 minutit viletsam, aga koht ligi 230 võrra parem? Kusjuures kaotus nii seekord kui eelmine aasta võitnud Jaan Kirsipuule tuli üle tunni ja seitsme minuti võrreldes möödunud korra 57 minutiga?

Emotsioon on selline, et rattamaraton on Tartu nelikürituse kõige kohutavam ala. Nii pikk, nii põrutav, nii tüütu, nii sopane, nii ohtlik. Igatahes tunne on selline, et enam tükk aega ei tahaks kaasa teha.

Kus see mõnu on, kui selleks ajaks, mil väsinud jalgadel jõuad Soonetsi autosse riideid vahetama, on Jaan Kirsipuu oma auhinnad juba kätte saanud ning istub isa juhitud musta Toyota Land Cruiserisse ja sõidab muretul ilmel kodu poole? Kui Andrus Veerpalu ka mind Tartu suusamaratonil sama pikalt võidaks, poleks tal maratonisõitudes maailmas ühtki vastast.

Foto 1: Jaan Kirsipuu võidab 10. Tartu rattamaratoni Allan Orase ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Art Soonets teeb oma kõigi aegade viletsamat sõitu Tartu rattamaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Tartu rattamaratoni eliitgrupp läheb rajale. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits (paremal) rattamaratoni stardis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits (keskel valges särgis) läheb rattamaratoni rajale. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits (nr 823) vaheajapunktis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 7: Järjekordne toitlustuspunkt on jäänud selja taha. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 8: Võitja Jaan Kirsipuu isa Reinuga (vasakul). Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

neljapäev, september 13, 2007

Pullerits: Ellujäämiskursus Tartu rattamaratoniks

Asju võib nimetada mitmeti. Näiteks võib öelda, et Art Soonetsist, kolleegist ja konkurendist, polnud eile meest. Sadas ju ja Soonets jättis trenni vahele. Aga ei sadanud ju kogu aega ja ma tegin trenni ära.

Kuid see ei tähenda, et ma teda seepärast pühapäeval Tartu rattamaratonil võidaksin. Ei võidaks ilmselt isegi siis, kui ta oma kosmilise Nishiki mulle ja mina oma naise vokiliku Optima talle annaksin. Ja üleüldse on mul kõigile hea uudis: paljudel, väga paljudel on suur šanss mulle rattamaratonil ära teha, pähe teha, ära panna, koht kätte näidata. Sest ega ma ole rattasõidus mingi keskpärane. Olen suisa vilets.

Vaatame fakte. 2004 - 1646. koht, aeg 2:48.32. 2005 - 1203. koht, aeg 2:34.55. 2006 - 908. koht, aeg 3:38.42. Kui keegi nimetab seda progressiks, siis on ta sunnitud ikkagi möönma, et ega ma feodalismist kaugemale ole veerenud.

Aga ikkagi - ühte asja võib nimetada kas ennastohverdavuseks või sotsiaalseks vastutuseks. Nimelt, seltsiks seesama Soonets, mulluse rattamaratoni 111. koha omanik (aeg 2:57.34), ja Võrumaa mees Tarmo Mõttus (alias Vigurivänt), kes just oli mingilt Tahko rattasõidult mingi imekalli vidina auhinnaks saanud, testisime läbi pühapäevase võistlusraja. Ennastohverdavuseks söandaks ettevõtmist nimetada seetõttu, et see ei kuulunud ametlikesse treeningplaanidesse ja tuli vaba aja arvelt, sotsiaalseks vastutuseks aga seetõttu, et palun väga - siin on ülevaade, mis seisus rada nädala algul oli, vürtsiks Soonetsi, Baltimaade suurima fototeenuseid pakkuva ettevõtte Scanpixi pealiku pildid eelmise aasta samasuguselt testiürituselt, mis toimus aga erinevalt tänavusest tingimusis, millised ähvardavad tulla sarnasemad läheneva pühapäeva ilmastikuoludega - nimelt vihmas. Tookord oli Mõttuse asemel kolmas mees kambas Meeme Jäe (alias Bond). (Ja kes Postimehe blogikeskkonnas olevaid pilte millegipärast ei näe, siis mingu originaalküljele aadressil suusk.blogspot.com)Start toimub sedapuhku asfaldilt, laskesuusastaadioni tribüünide eest, sööstes sealt heinamaale. Ainus sissetallatud ehk siledam-kõvem rada jookseb raja enam-vähem keskelt, nii et hoidke sinna. Esimese järsu tõusu all vana lasketiiru lähedal on endiselt liivane ja kogemus näitab, et troppide tekkides on mõistlik hoida raja äärde (eriti paremale), sest seal saab kergelt ratast käe kõrval tõugates paljudest, kes sõites üles ukerdavad, mööda joosta. Järgnev laskumine on üksjagu raputav, nii et koguni joogipudel lendas pudelihoidjast välja - ainus kord kogu distantsi jooksul. Laskumise all on pehmed kohad!Asfaldilõik on petlik: siledal ja laskudes saab suure kiiruse, aga tõusud nõuavad ootamatult palju pingutamist. Siin on oht jalad piimhapet kapitaalselt täis ajada, kui üle ponnistada. Ja kuna kiirused on laskumistel suured, siis on eluliselt vajalik hoida sirget sõidutrajektoori.

Asfaldile järgnevad kruusateed on parajalt nobedad ja siledad, aga liiga uljaks ei maksa minna. Mäletan, kuidas eelmine aasta üks trügija oma sarvedega mu leistangi taha kinni jäi ja valusa plärakaga pikali kukkus. Õudne! Karukausi eelsel tõusul hoidke paremale: muidu on tee liivane, aga seal on kõvema pinnasega kitsas rada, mida pidi saab vähema vaevaga üles.
Kuiva ilmaga suutis isegi minusugune kõigist mägedest üles pedaalida, aga kui peaks vihma kallama, pole ma kindel, et mullakattega lõikudel pool või enamgi pedaalitööd tühja ei lähe. Vaat siis võib minu Adidase tänavajalatsitest vähemasti võrreldes maanteerattasõidukingadega küll kõvasti kasu olla.Tõus Harimäele tundub mulle ülehoiatatuna. Ei ole seal minu meelest midagi väga hullu. Esimene nõks läheb mööda laia kruusateed ja seal peab valmis olema n-ö esimese käiguga sõitma - aga üles saab muretult. Metsa sees teine tõus on üksjagu lauge, vaid viimased 200 meetrit, millest osa on kivine ja liivane, tuleb tõsisemalt pingutada. Palju hirmsam on laskumine, mis tuleb siis, kui rada kruusateelt metsa vahele pöörab - selle lõpus on keerak vasakule, kusjuures seal on ohtralt lahtist liiva- ja mullapinnast. Olge seal ettevaatlikud!
Harimäe otsast on laskumine mööda kruusateed, aga seal läheb hoog nii suureks, et esiteks kaotasin eelmine aasta seal rappudes joogipudeli ning teiseks sõitsin võssa. Nüüd, kui õigesti mäletan, oli paari kohta kruusateele lahtist liiva peale veetud, nii et ärge laskudes mõistust päris välja lülitage.Kääriku taga keerab rada kruusateelt korraks metsa vahele. Mullu, nagu pildilt näha, oli seal üks plögane oja ületamise koht, kuid nüüd on see korraliku kruusaga kaetud. Samuti meenub, et mullu peksid kitsastel metsavaheteedel puude-põõsaste oksad korduvalt näkku ja vastu käsi. Seekordsel testisõidul ei juhtunud seda kordagi - nii et üks mure vähemasti vähem.Umbes 27.-28. kilomeetrile jääb vastikult pikk ja loksutav sõit üle künkliku heinamaa. Seal on vaja hobuse kannatust, et vastu pidada. Pean tunnistama, et testisõidul olin sinnakanti jõudes maratonirajast juba nii läbi pekstud, et pea hakkas valutama. Ja tüütuse tunne tekkis.
Linnamäe kahes järgus pikale tõusule, mis on tavaliselt mitmeidki mehi küpsetanud, järgneb pikk ja kiire laskumine. Jätke meelde: parempoolne rada on laskumisel tunduvalt siledama ja kõvema pinnasega kui vasakpoolne.
Meegaste mäel, kui sõidate läbi talu hoovi ja vastu vaatab suur kiik, on pool maad läbi. Aga vihma korral peab järgneval heinamaalaskumisel olema küll ekstra tähelepanelik ja ettevaatlik. Nii et uljurid, palun ärge minusugustele pidurdajatele tagant sisse kärutage. Palun arvestage, et mõne mehe spordihooaeg ei lõpe rattamaratoniga, vaid sisuliselt alles algab sellega.
See siin pildil on ilmselt kõige hirmutavam tõus tervel rajal. Tean, et need, kes seda esimest korda näinud, on suisa keeletuks jäänud. Vihma korral võib siinne laskumine olla äärmiselt ohtlik: seda lõikavad veevoolukohad, samuti on seal lahtist pinnast, kive. Kuigi hoog viskab üksjagu mäkke üles, ootab ees siiski kõva pressimine. Hoidke paremale, seal on äärmiselt liivasel tõusul kindlamat rehvialust. Ja arvestage, et tõus on petlik: kui olete oma arust vaat et üles jõudnud, tuleb välja, et ees ootab veel üks tõusunukk.Järve talu ümbruses on üks vastikumaid lõike. Näete, milline nägi rada välja mulluse vihma ajal - paks muda igal pool. Kitsad tõusud, palju nikerdamist, põrutavad laskumised. Ei mingit mõnu, ainult valu. Nüüd, testisõidu kuiva ilma ajal sai siit kergelt läbi, aga kui taevaluugid liiga kaua lahti püsivad, siis olge valmis soparalliks.Ärge jääge Järve talu ja selle tiiki imetlema. Enne talu ootab väga ebameeldiv laskumine, kus oli peidus hirmus suur auk, nii et kui minusugune poleks seal hoogu maha pidurdanud, oleksin kindlasti üle leistangi lennanud. Lisaks on laskumine ääretult kivine. Üks ohtlikumaid paiku rajal, kahtlemata! Pealekauga järgneb laskumisele terav pööre vasakule - nii et ärge otse tiiki põrutage. Siis laskute mööda suure kuuri tagant ja vaadake ette, et teise hoonesse sisse ei söösta - ees ootab võrdlemisi lahtise kattega pööre paremale.
Õnneks ei tundunud järgnev metsavahetee niivõrd treppis ja raputav nagu eelmisel aastal.
Ausalt öeldes ajavad need metsavahelised juurikatel ja kitsastel raputavatel radadel kulgevad lõigud kopsu üle maksa (otseses ja ülekantud tähenduses). Parem on mitte mõelda, mis tunne on seal siis, kui pühapäeval peaks sadama. Küsimus pole selles, et hävin neil tehnilistel lõikudel. Küsimus on selles, et vaid masohhist võib seal jukerdamisest mõnu tunda. Mina ei ole masohhist.
Ja rahu ei saa neist vastikutest metsavahelõikudest enne, kui lõpuni jääb veerandsada kilomeetrit.Üks viimaseid vesiseid lõike umbes 20 km enne lõppu. Praegu seis nii hull enam pole, nagu sel mullusel pildil. Purre on tahedam. Ja kuiva ilmaga, peab tunnistama, oli see metsalõik Soonetsi hinnangul nagu kiirtee. Eelmine aasta oli see kõige juurikarohkem paik, kus sain igatahes ratast selga võttes kiiremini edasi, kui teised süsimustas soomullas üle juurikate vänderdades.
Sellest kärbseseenest jääb lõpuni 18 km. Tegelikult võib juba siis, kui jõuate pärast pikemat kivist tõusu ja liivast-savist siledamaa lõiku laiale kruusateele, kergendatult hingata - kõige hirmsam on möödas. Kruusateed pidi läheb Palu TPsse meeletu lauluga, aga erinevalt mullusest keerab rada enne asfaltteega ristumist hoopis paremale ja läbib Eesti esimese (?) suusatunneli. Maratoni pealik Inndrek Kelk ütles mulle, et see on koht, mis nõuab veel rattamaratoniks sättimist. Nädala algul viis igatahes tunnelisse üksainus kitsas rajake ja kui tunnelist välja saate - aga andke hoogu, sest tuleb tõusta mööda väga järsku nõlva! -, siis olge vihma korral valmis hirmsaks mudaralliks. Seal on lai, minu arvates savine-mullane traktoritega sissetöödeldud väli. Kardan, et sinna jääb enamik vihmaga kinni.
Aga edasi on enam-vähem normaalsed metsarajad ja kruusateed. Enam metsa vahel eriti kolki ei saa, vähemasti mitte kõvasti ja palju. Neil, kes kevadisel jooksumaratonil käinud, võib olla kergem seetõttu, et siis jäi näiteks Elva jõe tammi juurest lõpuni joosta 14 km - oi, kui palju! -, aga nüüd jääb rattaga sõita vaid 14 km - oi, kui vähe!
Viimane tõsisem tõus tuleb kohe pärast viimast, Hellenurme TPd. Pidage meeles, et esimesele tõusule järgneb kohe teine, nii et ärge viimast kohe välja pigistage.
Umbes 4 km enne lõppu on karjääri servalt laskumine, mis on tradistsiooniliselt hästi liivane ja samuti kivine. Seega ohtlik. Laskumisele järgneva vasakpöörde sisekurvis on ohtralt lahtist liiva, nii et hoidke väliskurvi. Testisõidul sõitsin sinna sisse ja hoog jäi täitsa kinni.Viimasel kümnel kilomeetril, mis möödusid juba poolpimedas, kaotasin Soonetsile ja Mõttusele neli minutit. Ega ma eriti pingutanud ka, sest ei jõudnud. Ega nemad ka eriti pingutanud - sest polnud mingit mõtet. Nagunii olid nad pidanud mind raja teisel poolel iga 5 km järel minuti-kaks järele ootama.
Kokku kulus testisõidule umbes neli tundi. Selle aja jooksul tarbisin umbes liitri vedelikku, sõin ühe banaani ja ühe energiageeli. Lõpuks oli mul kael kange. Vasaku käe pöial oli kergelt ära hõõrutud. Vasak ranne oli ära pekstud ja põrutatud. Muud polnud häda miskit. Peale selle, et hirmus tüütu oli.
Õhtul kodus läks siiski süda kergelt pahaks. Aga ainult kergelt, mitte palju.
Mõttus ja Soonets olid mind raja lõpuosas lohutanud: mõtle, mees, pühapäeval oled jälle siin!

Foto 1: Art Soonets tunamullu Tartu rattamaratonil. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix
Ülejäänud fotod: kirjeldus tekstis! Fotode autor: Art Soonets, Scanpix

kolmapäev, september 12, 2007

Pullerits: Jooksumeeste tund on tulnud!

Huvitav, kas nüüd ühinevad minuvastaste rulluisutajatega ka jõujuurikad? Need, kes käivad jõusaalis (peamiselt) kangi rinnalt surumas (nagu oleks see mõni olümpiaala), rüüpavad petti vahele (valke ju vaja, valke!) ning panevad oma rekordeid seinale kirja (sest kusagil auväärsemates annaalides neid treening(!)tulemusi ju ei fikseerita, aga märku oma kõvadusest tuleb ju anda).

Siin tuleb nüüd asja tuum. Kui me väljume spordi kitsastest raamidest ja vaatame elu ükskord ometi ka laiemalt, siis küsin: kas te ei ole tähele pannud, et suure muskulatuuriga mehed on totaalselt out?

Kes on siis in? Aga vaat kes - jooksumehed. Ja selle üle ei saa jätta rõõmustamata, ega ju?

Arvate, et ajan kägu (või pada)? Et räägin seda, mida ise tahan näha ja mis minusuguseid kuidagimoodi üles upitab?

Las ma tsiteerin teile Vanity Fairi (tiraaž ligi miljon) viimast numbrit (see on üks mu lemmikajakirju, sest seal on pagana põhjaliku reporteritööga neetult huvitavad lood, näiteks värskes numbris kuulsa näitekirjaniku Arthur Milleri [teate küll: "Müügimehe surm"] Downi sündroomiga lapsest, keda Miller, Ameerika ühiskonna moraali peegeldaja, kogu oma elu varjas, või vabariiklaste presidendikandidaadiks pürgiva endise New Yorgi linnapea Rudy Giuliani kolmandast naisest Judist, kes, nagu välja tuleb, on tõeliselt võigas, võimuahne, õõvastav, ülbe jne bitch [lennureisil peab ta kõrvalkoht olema vaba tema Louis Vuittoni käekoti jaoks, jms]), numbrit, mis on pühendatud 2007. aasta stiili analüüsile (Style Issue):

"Nagu arvata võis, siis nüüd, mil maskuliinsuse popimago on põrganud steroidide ja testosterooni köetud äärmuseni, on moeloojad läinud tagasi oma töölaua taha ja tulnud välja korrektiive tegeva antiteesiga. "Jõusaalikeha on muutunud peaaegu klišeeks," täheldab Ralph Pucci, kelle firma Pucci International toodab tippkaubamajadele mannekeene. Temaga nõustub Simon Doonan, Barneys New Yorgi loovdirektor: "Meeste proovinumbrid pole eales olnud nii väikesed. Meesmodellid pole eales olnud nii nõgusad. Nad söövad madala süsivesikute sisaldusega toitu ja nad ei käi enam muskleid pumpamas - nad jooksevad. Selline look tuleb Pariisist, Hedi Slimane'ilt. See on pigem intellektuaalne kui seksikas - kahtlemata mitte selline, mis geisid ilatsema ajab.""

Ja et siin te mõtteid mitte liialt ohtlikele radadele kallutada, siis mainin vaid möödaminnes, et sealsamas artiklis märgitakse, kuidas nüüdisaja erogeenseks moetsooniks (okei, kohmakas tõlge, aga you get the point, eks ole) on saanud jalad [jooksja A ja O] ja kogu kehal üleüldse mitte lihavad pinnad, vaid hoopis kondised kohad.

Ehk siis võtame kokku: nüüd on saabunud nende meeste tund, kes on peenikese konditsiooniga, mitte ülespumbatud lihamäed; nende meeste tund, kes harrastavad jooksmist; nende meeste tund, kellel on sihvakad jooksja jalad; ja nende meeste tund, kellel peale VO2max-i on ette näidata ka normaalne IQ ehk kellel peale jalgade jagab pisut ka pea (for the record: viimane kord, kui mõõtsin, oli see 138 [mitte VO2max, vaid see teine]).

Ometi on siin kaks probleemi. Esiteks, kuigi tore, et jooksjafiguuriga mehed on nüüd lõpuks tõusnud moeikooniks, pole mu arvamus jooksjafiguuriga treenimata (sic!) meestest suurem asi. Need (kel IQ ja VO2max vahe on kolme ja enama kordne) näivad sellised, et kui näpuga puutud, siis keskkohalt lähevad pooleks - ja selline näib neist enamik. Lõdvad, treenimata. Teisisõnu: kurb, kui nüüd hakatakse opereerima pooltõdedega, ehk peene kondiga mehed hakkavad arvama, et nemad on nüüd tegijad, unustades ära, et peenest kondist ainuüksi ei piisa - joosta tuleb ka jõuda.

Ja teiseks: pärast pühapäevast Tartu rattamaratoni läheb lahti treenimine suusahooajaks. See nõuab aga tugevat tööd ülakeha kallal. Siit siis dilemma: kas saada paaristõukeks käed-õlad trimmi ja minna niiviisi moest või jätta ülakeha treenimata, aga säilitada see-eest koht moeparnassil?

Foto 1: Kulturistid Bill Cunningham (71) ja Jane Hesselgesser (61) Los Angeleses Venice Beachil demonstreerimas seda, mis pole enam moes. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Naiskulturistid valmistumaks etteasteks Budapestis, et näidata seda, mis on nüüd out. Foto autor: Reuters /Scanpix
Foto 3: Vanity Fairi septembrinumbri esikülg modell Gisele Bündcheniga. Foto autor: Reuters /Scanpix
Foto 4: Meesmodell näitamas Pariisis Hedi Slimane'i Diori kollektsiooni. Foto autor: Reuters /Scanpix
Foto 5: Jooksjate jalad Medellini poolmaratonil. Foto autor: Reuters /Scanpix
Foto 6: Jooksjad, uued moemehed, 1500 meetri eeljooksus Osaka MMil. Foto autor: AP /Scanpix