Pullerits: Kurb pilt Osakast

Ma ei kuulu nende hurraa-patriootlike kodanike kilda, kes arvavad, et kuna Gerd Kanter võitis Osakas kuldmedali, võib Eesti kergejõustik taas rasvase plussmärgi seinale maalida. Kaugel sellest.

Miks olla kriitiline? Siin on põhjused, mis avaldusid tänases Tartu Postimehes, kus mul on igakuine kommentaariveerg. Kuna Tartu Postimees üle Eesti ei levi, siis olgu sealsed mõtted siin poleemika tekitamiseks samuti publitseeritud:

Gerd Kanteri kuldmedal Osaka MMilt mõjub esmalt silmipimestavalt. Seejärel uinutavalt. Ja lõpuks petlikult. Nagu oleks Eesti kergejõustik elujõulisel järjel.

Aga ei ole ju. Jah, Aleksander Tammert pääses samuti kettaheites finaali, aga tema on karjääri lõpusirgel sportlane. Nagu ka Pavel Loskutov, kes maratonis katkestas. Seitsmevõistleja Kaie Kand tuli eelviimaseks, tõkkejooksja Tarmo Jallai tagant kolmandaks. Sprinter Marek Niit ei saanud vigastuse tõttu startida. Traumade tõttu jäid kõrvale Taavi Peetre, Kaire Leibak, Kristjan Rahnu, Mikk Pahapill, Ksenija Balta. Reaalset medalilootust vaevalt neist kellelgi olnuks. Nagu seda lootust polnud ka odamees Andrus Värnikul, kel jäi uskuda vaid pauku luuavarrest. Ja pole kümnevõistlejal Andres Rajal, kes õhis oma korraliku punktisumma väljavaated põrumisega kõrgushüppes.

Kuigi Eesti on saanud kahelt viimaselt MMilt kuldmedali ning võitnud noorte ja juunioride hiljutistel tiitlivõistlustel veel ridamisi esikohti, tuleks eufooriasse tõusmise asemel hoopis kahe jalaga maa peale tulla ning vaagida, mispärast on olümpiaala number üks üldine tipptase Eestis nii küündimatu.

Vastuse sellele küsimusele juhatab kätte Kaie Kand, kes ei suutnud pärast põrumist Osakas imestada, kuidas küll kõik favoriidid olid jõudnud nii suurepärasesse vormi. See tuletab meelde olümpiavõitja Erki Noole varem väidetu: Eesti treenerid ei oska viia sportlasi tähtsateks võistlusteks tippvormi.

Aga kuidas nad peakski seda oskama? Neil võivad olla suurepärased teoreetilised teadmised, kuid peaaegu kõigil puuduvad praktilised metoodilised kogemused. Kust peaks, ütleme, näiteks kuulitõuke tundja, kes on valmistanud ette 18-meetri-mehi, teadma, mis moodi treenida 21 meetri piiri ründajat? Või millele tuginedes peaks teivashüppe spetsialist, kelle hoolealused on jõudnud 4.80-ni, tundma, mis moel küündida 5.80-ni?

Eestis puudub lihtsalt piisav oskusteave, mille najal võiksid kergejõustiklased maailma tipptasemel sõna sekka öelda. Kanterist on maailmameistri lihvinud islandlane Vesteinn Hafsteinsson. Tammertist voolis tippmehe ameeriklane Dave Wollman. Nool kasutas erinevaid välismaiseid abimehi, inglastest austerlaseni. Jaak Uudmäe, Jüri Tarmaku ja Jüri Tamme medalites on suur osa NSV Liidu treenerite panusel.

Siit siis küsimused: miks on lootustandev sprinter Niit veel Eestis, aga mitte Ameerikas? Millal ükskord ometi sõidab ookeani taha heade kehaliste eeldustega kettamees Margus Hunt? Treener Jaanus Kriisk, kes aitas Jallail jõuda 110 meetri tõkkejooksus 13,92-ni, on tunnistanud, et lisaks Tartu talvistele olematutele harjutamisoludele ja sportlase pakase käes jupsivale tervisele said tal endal lihtsalt ideed otsa, kuidas hoolealust kiiremaks muuta. Ta saatis Jallai USAsse, kus too viis mullu Eesti rekordi 13,62ni.

Kui paljud treenerid on valmis pärast õpilase viimist Eesti tippu samamoodi tunnistama, et mõistus on otsas? Heal juhul üksikud. Nii leiab Eesti kergejõustikus küllaga realiseerimata andeid: sprinterid Argo Golberg ja Henri Sool, keskmaajooksjad Urmet Uusorg ja Marko Metsala, kolmikhüppaja Diana Nikitina, odaviskajad Moonika Aava ja Donald-Aik Sild. Kui rahvusvahelisele tipptasemele ulatuv know-how puudub, jääbki loota katse-eksituse meetodile – ja siis on põrumised paratamatud.

Ainus ala, kus saab rääkida teadmiste ja kogemuste järjepidevusest, on kümnevõistlus. Fred Kudu alustatut viib edasi endine 8151 punkti mees Tõnu Kaukis ning mitu Eesti mitmevõistlejat kuulub jätkuvalt maailmas tublide tegijate hulka. Aga enamik neist, kel talletatud tippsportlase asjatundlik pagas, on kergejõustikust eemale lastud. Ent kui hindamatu võib olla nende panus, näitas kahtedel eelmistel, Pariisi ja Helsingi MM-võistlustel Värnik. Ta kutsus appi omaaegse Liidu koondislase Heino Puuste ning tõi tema abiga tehnikat sättides ja temalt eneseusku ammutades koju hõbe- ja kuldmedali.

Kui katta Kanteri Osaka-kullal kinni silmipimestav läige, on selle taustal selgelt näha, kuidas aidata Eesti andekad kergejõustliklased tema saavutuse lähedale. Neile tuleb luua süsteem, kus kõik komponendid, välislaagrite korraldamisest psühholoogide kaasamiseni, on kindlalt paigas. Ja leppida tõsiasjaga, et paljusid komponente tuleb otsida välismaalt.

Foto 1: Gerd Kanter rõõmustamas MM-tiitli üle. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Andrus Värniku võidukast viskest kaks suve tagasi Helsingi MMil on jäänud vaid mälestus. Foto autor: Andres Wiklund / Scanpix
Foto 3: On, mida peita - nii kesist vormi kui viletsat tulemust. Kaie Kand Osaka MMil. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 4: Valus maandumine. Kaie Kand võistlemas Kadrioru staadionil EK-sarjas. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Pullerits: Kumb on parem, Ansip või Savisaar?

Ei noh, olen jätkuvalt šokeeritud, kuidas sai mu sõber-konkurent Art Soonets, kes on nii visa spordimees, innukas treenija, hea vastupidavuse ja jõuliste jalgadega, kaotada Tartu esimesel rulluisumaratonil peaministrile üle kolme ja poole minuti. Kusjuures pärast viimast Inglimäe tõusu, kui mahajäämus oli vaid kaks minutit, tuli seda viimase kümmekonna kilomeetriga veel 1.40 juurde.

Mis imemees see Andrus Ansip on? Selleks, et sest aru saada, tuleb ta irrutada emotsionaalselt segavast Soonetsi-kontekstist ning paigutada ta tunduvalt asjakohasemale mõõtkavale.

Niisiis, rulluisutajad ja ratturid, jooksjad ja suusatajad ning muidu-harrastajad - siin tuleb kuulsuste surmaheitlus ehk Celebrity Deathmatch: Andrus Ansip versus Edgar Savisaar. Kes lööb keda?

Kui Savisaar rabab vabal ajal kaastöötajat rinnust, nagu näitab SL Õhtulehe foto, siis Ansip rabab vabal ajal varnast rulluisud ja läheb sõitma.

Kui Ansip võtab rulluisumaratonil üles enamikule ülejõu käiva kiiruse, siis Savisaar võtab oma Nissani maasturiga samuti üles rekordkiiruse, kihutades 30 km/h piiranguga alal 81 km/h-ga.

Kui Ansip käib Otepääl suusatamas, siis Savisaar käib Otepääl selleks, et kahe kahekordse olümpiavõitjaga endale jõulureklaami teha, mis toob sportlastele järgneval hooajal paraku ainult õnnetust kaela.

Kui Ansip käib Otepääl suusatamas, siis Savisaar sõidab Otepää MK-etapile selleks, et õhtupoolikul Pühajärve puhkekeskuses pediküüri teha.

Kui Savisaar satub südamehädaga haiglasse passiivse ja ebatervisliku eluviisi tõttu, siis Ansip satub haiglasse liiga aktiivse eluviisi tõttu - aastaid tagasi jäi ta Tartus rattasõitu harjutades raskelt auto alla.

Kui Ansip sõidab Rootsi osalema Vasaloppeti maratonil, et mitte olla kehvem kui svenssonite kunn, siis Savisaar sõidab Moskvasse, et ajada Venemaal tont teab mis asju.

Kui Ansip teeb jõulise otsuse pronkssõdur Tallinna kesklinnast minema viia, siis Savisaar ei saa tehtud isegi kerget otsust, et oma märatsevad valijad korrale kutsuda.

Kui Ansipi tütar läheb mehele sportlikule ja spordiasju ajavale Erik Pallasele (mis siis, et Erki Nool väidab, et Pallase ei tea, kui pikk on staadioniring - Nool ei tea, millest ta räägib), siis Savisaare välismaal resideeruv tütar läheb mehele välismaalasele, hollandlasele (mis siis, et Savisaar esineb erakonna kongressil üleskutsega tuua tublid eestlased koju tagasi - ta vist ei tea, et võiks seda esmalt rääkida iseendale).

Kui Ansipile võin peaaegu iga kell helistada otse mobiilile, et ajada spordijuttu - küsida, kuidas ettevalmistus läheb, milline vorm on, millised on plaanid -, siis Savisaarega ei ole mul õnnestunud pika ajakirjanikukarjääri jooksul kordagi rääkida; mul pole isegi tema numbrit ja asjaajamine temaga käib alati läbi pressiesindajate kadalipu.

Näib, et ses kuulsuste surmaheitluses on Savisaar juba nokdauni äärel - aga ärge teda alahinnake! Vara teda veel maha kanda. Nagu ikka, ilmutab Savisaar vastupanumärke.

Kui Savisaar on juhtinud Eesti Jalgpalli Liitu ja Eesti Sumoliitu, siis Ansip pole Eesti spordis juhtinud mitte midagi.

Kui Savisaarel on oma blogi, kus ta, tõsi küll, kirjutab spordist hirmus vähe - tavaliselt ainult siis, kui mina temast oma blogis kirjutan -, siis Ansipil pole mingit blogi.

Enne, kui surmaheitluse otsus välja kuulutada, tuleb tunnistada, et siinne ringikohtunik, kes lööke luges, ei kuulu kummagi, ei Savisaare ega Ansipi erakonna ridadesse (ega kuulu üldsegi ühtegi erakonda); riigikogu kahtedel viimastel valimistel ei andnud ta oma häält kummagi, ei Ansipi ega Savisaare erakonna kasuks (kaugemasse minevikku mälu ei ulatu).

Samas tuleb tunnistada, et just Ansipi abikaasa Anu oli see, kes aitas 14 ja pool aastat tagasi siinse ringikohtuniku tütre ilmale. Kuid selle eest lisapunukte küll ei saa.

Ja võitja on... vähemasti üleeile oli Gerd Kanter.

Foto 1: Andrus Ansip Tartu esimesel rulluisumaratonil. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 2: Edgar Savisaar väljumas Jaan Mölderi ralliautost. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Andrus Ansip tütre Liisaga mullusel Kalevipoja rulluisumaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Edgar Savisaar laseb töödelda oma varbaid eelmise Otepää MK-etapi aegu Pühajärve puhkekeskuses. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 5: Gerd Kanter tähistamas oma võitu Osaka MM-võistlustel. Foto autor: AFP / Scanpix

Pullerits: Mis juhtus Aleknaga?

Spordiblogi Leedu korrespondent Darius Mataitis raporteerib oma kodumaalt, mis juhtus kergejõustiku MM-võistluste kettaheite suursoosiku Virgilijus Aleknaga, kelle vastu Gerd Kanter nägi ainult 30-protsendilist võiduvõimalust, olgugi et finaali hommikul ärgates olnud ta esimene mõte olnud just kuldmedalist.

Mataitis teatab, et Alekna oli kaheksa päeva enne kvalifikatsioonivõistlust vigastanud parema jala sääremarjalihast ega suutnud üksvahe seetõttu isegi astuda, rääkimata täie jõuga treenimisest.

Vahendades Lietuvos Rytasele antud intervjuud, edastab Mataitis, et Alekna pole ise ka kindel, mis võis trauma põhjustada, kas lihtsalt mõni vale liigutus või palavusest ja niiskusest tingitud liiga suur vedeliku kaotus ning seejärel tekkinud kramp.

Alekna oli võidelnud eilse finaalvõistluse ajal suure valuga ning oli enda sõnul jõudnud juba enne jõuproovi algust arusaamisele, et seekord tal medalit võita ei õnnestu. Ta jäigi neljandaks.

Andes telefonitsi intervjuu Leedu telekanalile LRT, oli Alekna öelnud, et tal on pöidlahoidjate ees kehva tulemuse pärast kahju, kuid lisas, et olukord on lihtsalt selline, nagu see on ning sinna pole midagi parata. Ta ütles, et ei tahtnud enne võistlust vigastuse üle kellelegi kurta, sest pole seda tüüpi sportlane, kes otsiks juba aegsasti vabandusi juhuks, kui midagi peaks ebaõnnestuma.

Usutluses Lietuvos Rytasele lausus Alekna, et loomulikult õnnitles ta Kanterit võidu puhul, sest eestlane oli selle igati ära teeninud. Samuti avaldas ta lootust, et Kanter sai esikohast edasiseks treenimiseks indu juurde, kuid hoiatas, et ega temagi kavatse käsi rüppe lasta.

Alekna avaldas lootust, et suudab hooaja lõpus taas võistlusvõimelisena heiteringi astuda. Ta kinnitas, et ihkab Stuttgardis Grand Prix' sarja finaalis Kanterilt revanši võtta.

Kes leedu keelt oskab, võib kõigest, sealhulgas Gerdas Kanterise (mingi kreeklane või?) võidust, lugeda LRT kodulehel http://www.lrt.lt/news.php?strid=5082&id=3974254 - seal on ka Alekna intervjuu videoga juures.

Kolm fotot kettaheite jõuproovilt kergejõustiku MM-võistlustel Osakas.
Foto 1: Aleksander Tammert aitab Virgilijus Aleknal katsete vahel lihaseid venitada. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Virgilijus Alekna võtab katseks hoogu. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 3: Virgilijus Alekna saadab ketta lendu. Foto autor: AP / Scanpix

Art Soonets: Jääda terveks ja imetleda naisi

Võiks alustada ju Agu Sihvka sõnadega: «Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ...» inimesed vist ikka lähevad vanemaks saades lolliks (loe: segaseks). Õnneks/õnnetuseks kõik omamoodi ja erinevalt, vist.

Ka mina läksin lolliks... omamoodi. Kuidas muidu nimetada fakti, et olles jõudnud mingisse vanusesse keskeas (40 on ju ikka keskiga, loodetavasti), astusin minagi sel Priit Pulleritsu kõnepruugis nö naistealal esimesed arglikud sammud (muuseas, varasemalt pole ma selle ala ega ka päris uisutamisega tegelenud).

Olles Klubi Tartu Maraton liige, sai kevadisel suurel üldkoosolekul küll arutletud teemal, et rulluisumaratoni võiks ka kunagi korraldada. Aga ei osanud ma küll oodata, et see pauk nii äkki tuleb :-)

Ja kui siis üritus oli välja hõigatud, helistas vana semu (kapten Toomas Pindis piirivalvest) ja küsis, kas sellised rullid sellise raha eest osta oleks normaalne... uisumaraton ju tulemas! Möh, ei osanud ma midagi suurt kosta. Ei kogemusi, ei teadmisi, ei tuttavaid ses valdkonnas, ühesõnaga täielik must auk minu jaoks :-)

Aga noh, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ... ehk tuli ise hakata uurima, kus ja kuidas selle alaga tegeletakse, millega sõidetakse, millised võiks olla eelistatumad uisumargid, mida peaks uiskude soetamise-rentimise puhul arvestama jne, jne.

Samas vandusime Põtiga (kapteni hüüdmini), et niigi kevadest sügiseni pole peaaegu ühtegi vaba nädalavahetust, kus ei oleks mõnda (rahva)spordiüritust, kus tahaks osaleda ja/või ei tuleks seda ise korraldada. Nüüd veel üks ala juures (lisaks rattaspordile, suusatamisele, noorpõlve traumast tingituna vähem jooksmisele).

Aga lolliks ma läksin. Vaatamata sellele, et Põtt oli esimesel rulluisusõidul end asfaldi peal veidi raspeldanud. Jah, Põtil sai juba ligi 100 km sõidetud ajaks, kui mina olin suutnud endale peale pikki uurimisi-puurimisi soetada uued «mänguasjad» - rulluisud.

Esimese sõidu koos Põtiga tegin 6.augustil. Veeresime ca 25 km.

Edasi läks veel keerulisemaks. Pidin hakkama valima päevi, millal minna trenni rattaga, millal rullima uisukudel. Kõiki subjektiivseid ja objektiivseid asjaolusid arvesse võttes jõudsin enne maratoni käia kokku seitse korda rullidega sõitmas ja läbida umbes 170 km. Eks ka vaatasin, kuidas teised sõidavad, lugesin veidi juurde rulluisutamise kodulehelt ja suhtlesin kodanikega, kes vähem-rohkem alaga tegelevad ja/või tegelenud on.

Jah, uiskudel seismine ja veeremine ei tekitanud juba esimesel korral suuremat probleemi. Teisel treeningkorral panin juba mõlemad käed seljale. Aga ega uiskude tehniline valitsemine nüüd nii kiiresti ka tule, pean tõdema. Jah, suudan juba ka nn T-piduriga pidurdada (kindlasti veel mitte nii effektiivselt, kui peaks vaja olema, et hästi kiiresti pidama saada). Oluliselt lihtsam on aga õppida kiirust koguma ja siis seda hoida.

Seega, olen peamiselt olnud iseõppija. Seetõttu ei oska ka hinnata, milline «lastud vares» ma rajal teistele (oskajatele) välja paistan.

Kurat, sissejuhatus, kuidas ma rulluisutamise juurde jõudsin, sai vist mõttetult pikk. Eks toimetaja Pullerits korrigeerib selle ära ja lühendab mõistlikkuse piiridesse. [Ei hakanud lühendama: las Soonets tunneb omal nahal, mida kirjutamine tähendab. - P.P.]

Maratonist ka.

Asi algas sellest, et keegi kavalpea oli mulle eraldanud stardinumbri 50. Mulle, kes ma alles kolm nädalat tagasi tõmbasin esimest korda elus jalga rulluisud! See võttis juba junni jahedaks. Olin kuulnud lugusid sellest, kuidas välismaistel rulluisumaratonidel kiirabid siia-sinna pidid kihutama…

Võtsin endale kaks põhieesmärki: esiteks, jääda terveks, st mitte kukkuda, ja teiseks, saada eelkõige emotsionaalne nauding. Lahtiseletatult, kuna tegu olla ju naistealaga, siis eeldatavalt peaks ka palju ja ilusaid liibuvates riietes naisolevusi rajal olema, keda selja tagant (ärge nüüd siis kohe mind moraalitus ja perverses mõtlemises süüdistama hakake) kaunis seirata oleks. [Tubli, Soonets, julgesid maratonile mineku ühe peapõhjuse ausalt välja öelda! – P.P.]

Kuna tundsin, et ei kuulu veel eliitgruppi, otsustasin minna järgmisesse stardiboksi (101-200), et mitte kiirematele jalgu jääda ja sellega palju paksu verd tekitada. Leppisime stardis Põtiga kokku, et alustame hästi rahulikult ja naudime lihtsalt sõitu, ei mingit kihutamist (mida me veel ei oskagi).

Liikusimegi suhteliselt vaoshoitult pea Inglimäe tõusuni. Veidi enne tõusu kukkus Põtt ässitama, et läheme ja püüame tolle eesoleva grupi kinni, sest ootamas vastutuule ots (meile mõlemale rattasõidust väga hästi teada, mida see tähendab, eriti veel sellise tuulega, nagu pühapäeval ja lagedal väljal oli) ja oleks kergem sõita.

Ja siis veel äkki ka Pullerits tõusul, kes kukkus takka utsitama... [Hüüdsin alaveriliku surematu lause: «Veerpaluga pluss viis, Maega pluss üksteist, norralastel suusad perses!!» - P.P.] Igatahes mäe otsa saime ilma suurema pingutuseta ja selle hetkeni polnud mulle suureks ja positiivseks üllatuseks tekkinud ühtegi kriitilist momenti, mis oleks kasvõi vihjanudki võimalikule kukkumisele ja vigastusele. Samas ei olnud näha ka ühtegi õrnema soo esindajat, keda ma rajale olin vaatlema tulnud, et saada emotsionaalset naudingut :-)

Peale esimest joogipunkti oli siis tuul kohal. Kuni pöördepunktini oli «täielik sanatoorium», peale seda aga läks väikestviisi sõiduks... ikka Põti utsitamise tulemusena.

Samas ei kuulmnud ma vastutuules, kui ta mind oli hõiganud (pidime koos sõitma)... igatahes vedasin vastutuule otsal ühe uisutamist oluliselt rohkem vallanud mustas mehega meie taga uisutava seltskonna ühest grupist teise ja, üllatus, üllatus! - tundsin ennast jätkuvalt väga hästi.

Tagasipöördes (2. JP) selgus, et Põtt oli jäänud mingisse suuremasse gruppi, kes oli maha jäänud juba vist minuti kanti. Siis võtsin vastu otsuse, et sõidan oma sõitu ja kui ta grupiga järgi jõuab, siis on väga hästi, ja kui mitte, siis... ju seekord nii peab olema. Igatahes oli rahulikust algusest saanud oluliselt kiirem liigutamine.

Jah, nägin ka, kuidas peaminister koos oma ihukaitsja(te)ga suures grupis minust oluliselt eespool liugles. Nüüd mõistsin minagi, et nagu maanteerattasõidus, on ka rulluisutamises vastutuuleotsal eriti oluline grupisõit. Grupp liigub oluliselt kiiremini kui üksiksõitja. Paraku oli see tagantjärele tarkus.

Teist korda Inglimäele tõustes selgus tõsiasi, et seltskond, kes mul veel tõusu alguses taga oli, oli tõusu lõpuks... maha jäänud :-( Ja ees normaalses kauguses ei paistnud ka ühtegi võrdväärset sõitjat, kellele järele pungestades oleks ehk saanud vastutuuleotsa endale kergemaks teha.

Otsustasin siis minna riskile ja sõita vastutuuleotsal oma sõitu. Et kui tagant jõuavad järgi, siis jõuavad (mida pidasin täiesti realistlikuks mõtteks), ja kui ei, siis olen hästi sõitnud ja endale tõestanud, et suudan natuke ka rulluiskudel juba liikuda (ma ei nimetaks seda kaugeltki veel sõiduoskuseks).

Ja siis, üllatus, üllatus!, sain endale saatemeeskonna. Jah, seekord ratastel. Esmalt Pullerits, kes kukkus jagama infot, kui kaugel on need sõitjad, kes must mõni aeg tagasi maha olid jäänud, ja siis utsitama, et püüdku ma eelnev väike grupp (4-5 sõitjat) kinni. Mõelgu peaga, mitte p***, käis mul peast läbi. Mina, algaja, ei õiget tehnikat ega teadmisi rulluisutamisest - ja äkki üksinda lausvastutuules mingit gruppi püüdma veel...

Veidi aja pärast lisandus seljataha veel üks «saatemasin»: rattal vana suusaäss Peip Reedi, kes kukkus õpetama, et vaja lõdvestusfaas ka sammu sisse viia jne, jne. Kaks kõva õpetajat taga ja üks lammas ees... keegi kolmest paraku ei tea rulluisutamisest tegelikult sitte mittagi :-)

Üks siis selgitas mulle vajadust mu oma pikka sammu sõita, teine rõhus jälle lõdvestusfaasile ja mina pidin teooriat praktikasse rakendama...

Oli kuidas oli, kuid enne tagasipööret pärituuleotsale olid riismed, mis tollest eesgrupist järele olid jäänud (2 meest), mul käes.

Ütlen ausalt: see suurendas oluliselt mu motivatsiooni, nagu ka veendumine pärast pöörangut, et tagumised mahajääjad-jälitajad olid veel rohkem maha jäänud, kui ette olin kujutanud. Samas, pääministri punt oli jälle lootusetult ära libisenud. Tõsiasi on, et ega algaja ikka üksi grupi vastu saa, eriti veel vastutuules.

Pärituule otsal jätkasin oma «pikka sammu» ja ühekaupa hakkas pudenema ettejääjaid. Paistab, et nii mõnigi oli vastutuuleotsa alahinnanud ja maksis nüüd selle eest lõivu.

Viimane külg-vastutuule ots tuli ka suurema suremiseta. Ja juba ta käes oligi... FINIŠ! Nii ruttu... Krt, tegelikult just nüüd tundsin, et võiks veel üks ring olla. See pole ju maraton...

Kokkuvõtteks: kes väidab, et rulluisutamine on naiste ala... no mingu proovigu ise ja/või tulgu sõitku koos minusuguse algajaga. Pole see naisteala ühti. Nagu ka seekord paistis, ei pidanud suurel osal sõitjatest just seljalihased vastu. Ja naised rulluisurajal on ainult lisaboonus meestele.

Kui ma siiani ei saanud aru, kuidas on uisutades võimalik pulssi üles saada, siis seekord õnnestus see imehästi. Keskmine tuli 151 ja maksimaalne 163 (võrdluseks, et rattavõistlusel on mul max ca 171 ja avg ca 152-153). Jah, kõrgemale ei lähegi. See-eest puhkeasendis pesitseb alla 50. Tavaline harju keskmine... arvestades ealisi iseärasusi :-)

Leidsin lisaspordiala, millega saab tegeleda mõnusaks vahelduseks rattasõidule, suusatamisele, jooksmisele (või selle asemel).

Jah, kõik kolm ala (ratas, suusk ja rulluisk) on head alad, eelkõige harrastajatele. Neid harrastades saab vajadusel puhata-taastuda, mis jooksmise puhul on välistatud. Samas pole vigastuse tekkimise oht põrmugi suurem jooksmisest.

Ma ise, Pullerits jpt on just tänu jooksmisele hankinud rea täielikult parandamatuid vigastusi. Jah, ka rattasõidus ja rulluisutamises pole vigastused välistatud, kuid nende tekkimise tõenäosus sõltub paljuski iseendast, kes kuipalju riske võtab, jne.

Jah, olen ka rattaga kukkunud ja mind on isegi õmmeldud, kuid need on pisiasjad võrreldes sellega, et jooksmisega tegin omal ajal liiga põlvele, tänu millele vahetasin ka ala. Pullerits on samuti oma kõõlusega ju tükk aega hädas olnud. Põhjus: jooksmine. Ma ei hakka siin polemiseerima teemal, et ennevanasti ei olnud õigeid jalatseid jms. Aga vigastuste taha ei peidaks küll ühtegi vastupidavusala.

Ja muuseas, malet ma spordiks ei pea. See on rohkem kõrgkultuur, mitte sport!

Inimesed lähevad vanaduses lolliks... igaüks omamoodi :-)

PS. Mõnele blogikommijale pean kurvastusega teatama, et ka mul olid 100 mm «kalossid», ainult et kõrge saapaga, kuna olen alles algaja. Aga mäest alla mulle eriti võrdset ei leidunud, vähemalt selles seltskonnas, kes mind ümbritses. Ainult Põtt oma 5-rattalisega liikus ehk veidi paremini.

Ja tänud Põtile, kes mind tagant torkis ja rulluisutamisega tegelema pani.

Foto 1: Tartu esimese rulluisumaratoni start. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 2: Grupisõit Tartu rulluisumaratonil. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 3: Rulluisumaratonil osalejad pöördepunktis. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 4: Art Soonets ponnistamas ihuüksinda Tartu rulluisumaratonil. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 5: Liiderkolmik Danila Ruusu (vasakult), Kert Keskpaik ja Jani Suihkonen rulluisumaratonil. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 6: Danila Ruusu võidab Tartu rulluisumaratoni Kert Keskpaiga ees. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 7: Tartu rulluisumaratoni võitjakolmik Kert Keskpaik (vasakult), Danila Ruusu ja Jani Suihkonen. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 8: Maratoni võidumees Danila Ruusu (esiplaanil). Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 9: Enel Kõrva Tallinnast võitis Tartu rulluisumaratoni naiste arvestuses (üldarvestuses 13.). Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix

Pullerits: Mu sõber tegi kõva sõidu. Tegi või?

Selleks ajaks, kui Andrus Ansip, peaminister, ja Art Soonets, sõber-konkurent, end Tartu rulluisumaratoni starti seadsid, oli mul 20 km jooksutrenn juba tehtud. Kerges ja rahulikus tempos, nii et Tartu nelikürituse kevadisel jooksu(pool+)maratonil oleks selle tempoga jõudnud 300. koha piirimaile, sinna, kuhu suutsid näiteks talviste suusavõistluste üks konkurente Roman Kattai ja Soonetsi õpilane rattasõidus Viljar Kannimäe.

Aga mis 20 km jooksuots ikka inimesele teeb - tunni pärast ratta selga ja vaatama, mis rulluisumaratonil ka juhtub.

Alustasin koos juhtgrupiga ja seetõttu pidi ikka üksjagu kaua ootama, millal Soonets 86 meetri kõrguse Inglimäe tippu jõuab. Tal oli oma eesmärk: ta oli lubanud... no ma parem ei ütle, mida ta tahtis vaatama minna, las ta ise kirjutab sellest, kui ikka julge mees on (ta andis lubaduse, et paneb siin oma elamused kirja - oodakem siis). Samal ajal käis minust kümmekonna meetri kaugusel tee keskjoonel hirmus plärakas: üks võistleja lendas asfaldile uperkuuti, peaaegu oleks vastasrajal sõitnud rivvi sisse lennanud. Küsisin, kas viga said. Ta raputas pead. Õnneks olid tal kõik kaitsed olemas. Aga tema silmavaade tundus mulle küll seejärel üksjagu hägune, nagu oleks ta koomast välja tulnud. Ja see, kuidas ta kartlikult ja kobades edasi allamäge veeres, tekitas kergelt õudu. Vähemasti oli kiirabi mäe all ootamas.

Nägin ühte noormeest laskumisel passimas ja küsisin, kas on ka palju kukkumisi olnud. Ta ütles, et lühema raja sõidul oli ikka kümmekond käblat juhtunud.

Inglimäest üles tuli Soonets juba tõsisema spordimehe sammuga. Sõitis oma grupil eest ära. Keerasin ratta Tartu suunas tagasi ja ergutasin mahajääjaid ning aitasin vähemalt ühel sinivalges dressis pikal noormehel eesoleva grupi kinni püüda. Aga Inglimäe laskumisel pidin taas nägema, kuidas üks sõitja müraki! istmikul teepervele maandus.

Teisel ringil oli näha, et Soonets on korralikult liikuma saanud. Püüdis järjest mehi kinni. Küll aga üllatas mind see, kui viimast korda Inglimäe tõusu võeti, et Soonets on Ansipist tervelt kaks minutit maas. Sellegipoolest liikus ta minu meelest väga ilusasti. Eriti, kui ta käed ka selja pealt ära võttis ja oma pikad tõuked nende abil maksma pani. Vastutuuleotsal andis rattasadulas kohe punnida, et tal kõrval püsida.

Soonetsit kõrvalt piitsutades ja ärgitades ja ähvardades ja ergutades sai ta viimasel üheksal kilomeetril umbes kümnest eessõitjast mööda. Sõpra peab ju aitama - ei saa alati nii egoistlikult, et paned ise ka igal võistlusel numbri selga ja kukud enda eest individualistlikult lahmima. Üksteise aitamist ja ühistunnet on meie ühiskonnas niigi väheks jäänud, keegi ei ole niisama naljalt valmis end pisutki ohverdama ega teiste heaks tasuta midagi tegema.

Pingutamine tasus ära. Soonets murdis end saja sisse. 1:24.30,7 andis 92. koha.

Kui mul naine kodus küsis, kuidas sõbral läks, pidin siiski tunnistama, et Ansipile jäi ta alla. Naine oli sellest tõsiselt jahmunud - ta ei saanud aru, mis moodi see on võimalik. Soonets teeb ju kogu aeg trenni, imestas ta, aga Ansip juhib kogu aeg valitsust - umbes nii ta lausus.

Inglimäe viimase tõusu lõpus fikseeritud Soonetsi kaheminutiline kaotus Ansipile venis lõpuks 3.40-le. Ansip oli 62., lõpetades kaks kümnendikku enne oma ihukaitsjat Alar Ridamäed.

Ma parem ei öelnud naisele, kui mitu naist Soonetsist rulluisumaratonil eespool oli. Kui ta kuulnuks, et tervelt 11, siis ma ei tea, mida ta küll Soonetsist kui (spordi)mehest oleks arvanud.

Aga ma ju kirjutasin, et rulluisutamine on naiste ala.

Foto 1: Art Soonets Tartu rulluisumaratonil. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 2: Peaminister Andrus Ansip Tartu rulluisumaratoni stardis. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 3: Võistlejad Tartu rulluisumaratonil. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 4: Epp Paal (paremalt), Merike Õun ja Helen Virro, inglitiibadega osalejad Tartu rulluisumaratonil. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix

Pullerits: Rulluisutamine? Tänan, ei!

Suured rulluisusõbrad lähevad nüüd pahameelest vahule, aga püüdku nad siiski rahulikuks jääda ja järgnev ära seedida. Siin on kümme põhjust, miks ei maksa tegelda rulluisutamisega.

1. See pole olümpiaala. Järelikult pole see ikkagi päriselt suur ja õige ala, olgu harrastajate arv milline tahes. Ja pole ka kuulnud, et ROK üldse kaalukski rulluisutamise võtmist olümpiakavva.

2. See on moeala. Rulluisutamine on saanud hirmus popiks, see on fakt. Aga õige ja tõsine spordimees ei ole selline, kes igasuguste moevooludega arutult kaasa jookseb - et kui kõik hakkavad ühel päeval petanki mängima ja Indrek Kelk otsustab selle ei-tea-mis-moel liita Klubi Tartu Maraton ürituste sarjaga, siis tuleb ka asuda suure hurraaga kuule veeretama.

3. Sel alal pole meil maailmatasemel tegijaid - igatahes mitte selliseid, kelle tegemisi üldsus ja meedia huviga jälgiks. Järelikult pole ka kellegagi end võrrelda, et oma taset teada saada. Näiteks suusatamisega on hoopis teine lugu. Kui kaotasin Haanja maratonil absoluutselt pidamatu ja peaaegu libisematu suusaga Algo Kärbile 40 km distantsil ainult 18 minutit, siis see näitab, et Eesti tipp pole enam kaugel. Ja kuna Kärp on Eesti koondise lävepakul, siis miks mitte ka maailma tipp. Raul Olle igatahes avaldas mulle kaks aastat tagasi arvamust, et kui teen kõvasti trenni, võin tulla maailmameistriks. Viiekümneaastaste seas. Aga sinna on palju aega, vahepeale jääb näiteks Vancouveri olümpia.

4. See on liiga naiste ala. Hiljutises Tartu rulluisumaratoni pressiteates kõlas igatahes rõõmus noot, et erinevalt jooksust või rattasõidust või suusatamisest on starti oodata äärmiselt palju naisi. Ärge nüüd valesti aru saage, nagu oleks mul midagi naiste vastu. Ei, vastupidi, mulle meeldivad naised sadu kordi rohkem kui mehed. Ma ei saa tegelikult isegi aru, mida naised meestes leiavad (ja ma ei hakka siin parem üldse rääkima meestest, kellele mehed meeldivad - seal on loodus neile hirmsa tünga teinud). Enamgi veel: kui ma oleksin naine, siis arvan, et mulle meeldiksid ka ikkagi naised. Vaat siis!

5. See on poosetamise ala. Mu naine, elukutselt eliitkooli õpetaja, on iseloomustanud neid, keda ta on juhtunud Tähtvere spordipargis rullitamas nägema, enamasti enesenäitajatena. Austan oma naise vaistlikke tähelepanekuid. Enamasti on need naela pea pihta tabanud.

6. See on mugavusala. Tähtvere spordipargi saepururajal jooksmas käies olen täheldanud, et isegi kui mul on kerge trenn, siis need, kes rulluisutades üksjagu kõva tempot arendavad, ei saa vähemasti hingamise järgi otsustades sugugi nii kõva koormust nagu ma joostes. See ka seletab ja põhjendab, miks rulluisutamisega tegeleb nii palju naisi. Rullitades võib vabalt tirri lasta, aga katsuge seda joostes teha - võimatu.

7. See on tervist ohustav ala. Miks muidu on tungivalt soovitav lisaks kohustuslikule kiivrile kanda põlve-, küünarnuki- ja kämblakaitsmeid. Seega, miks tegelda alaga, mis pakub nii palju vigastamise ja veristamise riske ning seada kogu muu ettevalmistus ohtu?

8. See ala ei anna ülakehale midagi. Õlavööde seisab enamasti ju täiesti jõude. Isegi jooksus saavad õlad suuremat koormust ja mängivad olulisemat rolli - miks muidu karjuvad treenerid staadionil lõpusirge hakul jooksjaile, et pane käed tööle, käed tööle! Jõude seisev õlavööde tingib keha ebaproportsionaalse arendamise, ammugi ei aita see suusatamises tulemusi paremaks saada.

9. See ei ole tunnustatud treeningala. Rääkige ükskõik mis ala esindajatega ja küsige, millega nad treeninguid mitmekesistavad, ning vastuseks on, et jooksmise, rattasõidu, ujumise, suusatamisega, isegi sõudmisega. Ei tule eriti meelde neid, kes kuulutaks, et rulluisutamine on oluline osa nende sportlikust ettevalmistusest.

10. Lõppeks, see on siiski mitmendajärguline ala. Kui ei usu, tulge ja vaadake või Saku Suverulli. Seal on ka kavas rulluisutajate võistlus, aga publiku huvi selle vastu on pehmelt öeldes leige ja ajakirjanduse huvi (seda tean küll sada protsenti väita) absoluutselt olematu.

Kas ma siis rulluisutamisest üldse ei hooli? Hoolin küll. Kavatsen pühapäeval minna Tartu esimest rulluisumaratoni oma silmaga kaema. Sinna kõrgeima mäe otsa. Seal peaks adrenaliini saama küll, kui vaadata, kuidas kõik see mass hirmsa kiirusega mäest alla hakkab sööstma. Parem ei hakka mõtlema, mis verdtarretavad pildid seal avaneda võivad.

Foto 1: Klubi Tartu Maraton pealik Indrek Kelk valmistumas rulluisutrenniks. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 2: Rulluisutaja Londonis - tõestus, et tegu on moealaga. Foto autor: Chris Davies / ArenaPAL / Scanpix
Foto 3: Prantsuse modell rulluiskudel - tõestus, et tegu on naiste ja moealaga. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 4: Rulluisutajad Calis Kolumbias siruli maas - tõestus, et tegu on tarbetult ohtliku alaga. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 5: Kunstnikust rulluisutaja Guatemala Citys - tõestus, et tegu pole tõsiseltvõetava spordialaga. Foto autor. Reuters / Scanpix
Foto 6: 7000 osalejaga rulluisuvõistlus Lõuna-Koreas Soulis - tõestus, et tegu on arutult popi alaga. Foto autor: AFP / Scanpix

Pullerits: Seiklusi ja sekeldusi Otepäält

Olin just Saku Suverulli teise võistluspäeva kahe ala vahel lõpetanud oma tunnise jooksutreeningu ja läksin väidetavalt osaliselt Andrus Veerpalule kuuluva Karupesa hotelli sauna higi maha küürima, kui vestibüülis juhtusid vastu astuma Tiit Pekk, kes on alati ametis seal, kus on platsis suusatajad, ja Jürg Capol, Rahvusvahelise Suusaliidu murdmaajuht. Capolit (kelle eesnime kohta esineb ka varianti Jörg) olin just mõni aeg tagasi pommitanud lehekolleegide pealekäimisel küsimusega, et meie arvates on naissuusatajate suvine võistlusvorm - pea põlvedeni ulatuvad retuusid ja suur lotendav võistlussärk - vähemasti rannavõrkpalluritega võrreldes lootusetu. Publiku ligitõmbamise seisukohalt, muidugi. Milline on FISi seisukoht selles küsimuses, pärisin, kas on ka muutusi loota?

Capol ei löönud vankuma, vaid näis laia naeruga nõustuvat, et riietus on disaster, õnnetus. Lisas, ikka naerdes, et jah, võib-olla peaks riietuse pikkust limiteerima. Minu lisaküsimusele, et kui palju, vastas ta palavusele osutades, et see oleneb ilmast.

Alati sõbralikku ja abivalmis Pekki olin samuti püüdnud esimese võistluspäeva õhtul pisut nügida. Kui ta tuli pressiruumi ja küsis lehemeestelt, kuidas võistluse esimese päeva uus formaat, väljalangemissõitudega sprint meeldib, ütlesin keerutamata, et verd oli vähe. Pekk lausus omakorda, et teame-teame, mis mind huvitab, ja lisas, et ma olla oma kirjutiste ja arvamustega nagunii suusategelaste erilise tähelepanu ja valve all. Ega see puhtsüdamlik ülestunnistus mind üllatanud.

Aga nüüd on selgunud, et verise võistluse ootus või kartus polnud sugugi alusetu. Otepää olusid tundvad allikad on teavitanud, et sealne uus rollerirada pidi vihmaga tõepoolest ohtlikult libedaks tõmbuma. Näiteks venelased, kes seal harjutavad, olid ühel sajusel päeval ilma pikema jututa treeningu vanale rollerirajale üle kantinud. Jüri Järv, suusaliidu peasekretär, seletas mu järelepärimise peale, et see olla värske asfaldi viga, ning avaldas lootust, et küll ajapikku hakkab rollerikate ka märja ilmaga paremini pidama.

Järv, muide, ma ei teadnudki, on hiiglama kõva spordimees. Täiesti Vahur Kersna klassist. Ja Kersnale kuulus aastast 2003 ajakirjanike kümnevõistluse rekord 5184 punkti, kuni Eesti Päevalehe noor spordireporter Märt Roosna selle mullu Türil 5603 punktiga üle lõi. Viimasel meediameeste jõuproovil augusti algul Kohilas kogus kaasa löönud 33-aastane Järv 4964 punkti, võites selle tulemusega kindla esikoha. Aga vaadake tema mõningaid üksikalade resultaate: 400 m 55,22; 110 m tj 17,66 (tõkkevahed kolme sammuga!); kaugus 6.10. Vahepeal ajakirjanike rekordit hoidnud Sulev Valner jäi 3355 punktiga alles seitsmendaks. Kersna ei osalenud juba mitmendat aastat - kuuldavasti motivatsioonipuudusest. Ise jäin samuti taas kõrvale: ei saa end kõrvalaladega lõhkuda.

Aga tagasi kohtumise juurde Capoli ja Pekiga. Sealt ma siis tulin, iseenesest pisut õnnetu, sest Asicsi valged tossud olid Otepää-Valga maantee värskelt pinnatud pervel jooksmisest kogunud talla alla vähemalt poolesentimeetrise bituumeni- ja kruusakihi. Kusjuures see ei tahtnud sugugi sealt lahti kooruda. Helistasin siis vanale jooksuässale Rein Valdmaale, kes oli just see mees, kes mulle Asicseid oli soovitanud: mida teha?

Mida teie teeksite? Ühed ajakirjanikest või päevapiltnikest kõrvalseisjad olid mu kimbatust nähes pakkunud, et äkki pean bensiini appi võtma. Teised arvasid, et äkki peaks katsetama atsetooniga. Loomulikult leidus ka neid, kes soovitasid tossud hoopis minema visata. Valdmaa võttis aga asja muretult. Nagu poleks probleemi ollagi. Soovitas lihtsalt, et tehku ma järgmised trennid kruusa peal ja küll bituumen iseenesest alt ära kulub. Bensiini ja atsetooniga puhastamise laitis ta kohe maha, põhjendades, et see võib tossude talla all mikropragudesse imbuda ja tossude tallad niiviisi loojakarja keerata.

Jälgisin Valdmaa nõuannet. Pärast paari trenni oli saastakiht enam-vähem täielikult alt ära kulunud. Juhtum lõpetatud.

See kõik toob meid aga üha lähemale sellele, mida oli Pekil minu juuresolekul Capolile öelda. Ja ei maksa varjata, et see oli meeldivaim kommentaar, mida olen juhtunud kuulma.

Pekk, nähes mind, tossud näpus ja Eesti kergejõustikukoondise sinivalgemustriline EST ja ESTONIA kirjega särk seljas, ütles Capolile inglise keeles, et näe, see ajakirjanik on väga aktiive sportlane. Ja siis: "Muide, Eesti naiste suusakoondise peatreener on üks tema treenereid." Pekk tegi korraks pausi ja lisas siis: "Ma rõhutan: üks tema treenereid. Mitte ainus."

Ja siit jõuame taas selle blogi refrääni juurde, mis küll hakkab juba paljudele ilmselt pähe kuluma, aga millest enamik ikka veel õppust ei taha võtta. Nimelt, kui te tahate spordis harrastajana tulemust - ja tulemus on ka see, et te trenni tehes end ära ei lõhuks või lihtsalt niisama tulutult tühja ei tallaks -, siis ärge harjutage omapäi, vaid kasutage professionaalide abi. Kui te sellest ikka veel aru saada ei taha, siis arvestage, et ka kõigil olümpiavõitjatel ja maailmameistritel, kes peaks ju olema omal alal ja enda organismi tundes maailma kõige targemad (sest nad on ju saavutanud maksimumi), on ka alati treener.

Igaks juhuks, et Peki öeldul ikka katet oleks, helistasin eile Kalmer Trammile, naiste suusakoondise peatreenerile, ja küsisin, kas ta on nõus mind nõustama ka sel talvel, seda enam, et mullu olin vaieldamatult tema enim arenenud õpilane. Tramm kinnitas, et kokkulepe on juba Wõro Rolleri ajast olemas ja siin muutusi pole. Seni, suvel, olen treeninud jooksmist ja enda väitel väga hea treeneri plaanide järgi, ainult et mu juhendaja ei taha, et ta nimi suure kella külge pandaks. Aga tema süsteem mulle meeldib. Muuseas olen õppinud ÜKE raames tegema väikest ehk madalat Hitlerit. Kristina Šmigun pidi ka mu juhendaja soovituste järgi igasugu sedasorti harjutusi teadma ja oskama ja kasutama, aga pisi-Hitlerit mitte.

Telgitagustest on kuulda, et põhikoondisse kerkinud naissuusatajad Piret Pormeister ja Tatjana Mannima on saanud endale siiski palju paremad autod, kui oli esialgne suusaliidu ja Silberauto pakkumine. Kirjutasin sel teemal 13. juuli Postimehes "Naissuusatajad tõrjuvad odavat autot" (http://www.postimees.ee/130707/esileht/sport/272035.php; tunnistan, et "odava" asemel olnuks täpsem "liiga väikest"), et neile pakutav Mitsubishi Colt on tunduvalt väiksem ja odavam sõiduriist kui A-koondise meestel.

Püüdmata siinkohal enda rolli ületähtsustada, milleks nagunii vaevalt erilist alust leiduks, tuleb siiski märkida, et Pormeister ja Mannima said Colti asemel luukpäraga Lancerid. Järv väitis, et Lancerite andmine oli Silberauto initsiatiiv. Ta lisas, et kisa autode ümber puhkes tema arvates paljuski sellest, et suusatajad ei teadnud, et Coltiga oleks nad nagunii saanud kaasa ka Thule suusaboksi, nii et kogu varustus, mille äramahutamise pärast suusatajad olid muretsenud, oleks ka selle masina peale ilusasti ära mahtunud.

Aga siit jääb õhku küsimus, et kui nagunii oleks Coltiga tulnud kaasa mahukas Thule boks, siis miks otsustasid otsustajad ikkagi anda sportlastele üksjagu suuremad ja kallimad Lancerid?

Foto 1: FISi murdmaajuht Jürg Capol tunamullusel Saku Suverullil koos Prantsuse suusakuulsuse Vincent Vittoziga. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix
Foto 2: Tiit Pekk. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 3: Üks väheseid kukkujaid tänavusel Saku Suverullil. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 4: Priit Pulleritsu bituumenipõhjaline Asicsi jooksujalats. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits Postimehest (vasakult), Jaan Martinson SL Õhtulehest ja Veiko Visnapuu Eesti Päevalehest usutlemas Saku Suverulli kolmanda koha meest Aivar Rehemaad. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 6: Kristina Šmigun (paremal) jälgimas oma sõpruskonnaga Suverulli. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 7: Meessuusatajad selgitamas Saku Suverulli võitjat. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix

Pullerits: sissekandehoiatus

Jah, täna tuleb ka sissekanne, mis, luban, et sisaldab ka pisut komprat. Aga ennem tuleb palgatöö ära teha.

Pullerits: Puhkus läbi - läheb andmiseks!

Lugu oli selline, et puhkuse lõpuni jäi tervelt nädal, kui Art Soonets, mulluse talve konkurent nr 1, helistas ja andis uhkelt-reipalt teada, et on alustanud juba ettevalmistust talviseks Tartu suusamaratoniks. Lootis mind vist rööpast välja lüüa.

Dudkit, brat, nagu ütleks venelased. Tema kõne tuletas hoopis meelde väikest mõttevahetust, millega on seotud nii Mati Alaver kui Andrus Veerpalu. (No nii, juba läheb lahti [teadagi, mis], arvate küllap. Aga kelle teise abil veel peaks siin sügisese avalöögi tegema?)

Mingi kolm-neli aastat tagasi mainis suusakoondise peatreener Alaver mulle, et Veerpalu teeb päevas valutavaile jalgadele kaks tundi spetsiaalseid harjutusi. Mainisin seda umbes kaks aastat ja kolm kuud tagasi Margus Mustimetsale, minu kogemuse järgi väga-väga heale taastusraviarstile, kes aitas mind lootusetuks kiskunud olukorrast pärast ahhilleuse kõõluse liidetest puhastamist ja lihaserebestuse järgse suure hüübinud verevalumi väljalõikamist taas enam-vähem normaalselt liikuma. Ja teate, mida Mustimets selle Veerpalu kahe tunni kohta ütles? "Nii vähe!" lausus ta siiralt imestunult.

See tuligi meelde, kui Soonets rõkkas teatada treeningute alustamisest. "Nii hilja!" hüüatasin talle. Ma ei saa aru, mida ta küll seniajani teinud oli.

Kui juuli teises pooles puhkusele läksin, lubasin korralikult treenida. Keegi avaldas kirjade rubriigis küll kahtlust, et need puhkusega seotud treeningplaanid päädivad paljudel sellega, et puhkuse ajal trenni ei jõutagi. See ei kehti minu kohta. Kuigi tegin puhkusel kahepäevase tööpausi, et käia Otepääl kajastamas Saku Suverulli (ja sain boonusena Alaverilt teada, miks ta mind vihkab - aga sellest mõni teine kord; ega kõike huvitavat maksa ka kohe ühekorraga ära rääkida), ei saa ju lasta isegi seesugusel võitlusel oma treeningplaane häirida. Hommikuse ja õhtuse jõuproovi vahel tõmbasin Asicsi tossud jalga ja tegin oma kavajärgse kerge tunnise jooksuotsa ära.

Igatahes on seis nüüd selline, et olen harjutanud korralikult oma jooksutreeneri plaanide järgi (kahjuks eelistab ta ikka telgitaguseks tundmatuks jääda). Mul on oma treenerisse kõva usk, sest näen tema suhtumist ja tajun tema läbimõeldud ning põhjalikku lähenemist. Ja veendun iga päevaga üha rohkem, milline lollus on omapäi ja omast tarkusest (õigemini, omast rumalusest) harjutada. Nädala jooksukilometraažid on olnud 60 kandis (äsjalõppenud nädalal näiteks 61,5), aga iva ei peitu selles arvus, vaid treeningu sisus ja kvaliteedis. Need on midagi sellist, mida ma pole kunagi oma elus varem kogenud (isegi siis mitte, kui jooksin 800 meetrit 1.55,9-ga).

Milleks see kõik? Mitte selleks, et joosta mingit Berliini maratoni, nagu kolleegid Äripäevast on eesmärgiks võtnud, sest olgem ausad - jooks on liiga intensiivne ja valus ala, et minusugune, kes sai juuli lõpus 42, võiks seal midagi korda saata. Eesmärk on laduda korralik põhi sügistalviseks suusaettevalmistuseks ehk teha seda, mida Soonets alles-alles alustas. Septembrist, pärast Tartu rattamaratoni, tuleb hakata juba spetsiifilist tööd tegema, ja loodan väga, et Kalmer Tramm soostub mind ka tänavu abistama, sest lõppeks olin ma eelmisel hooajal tema kõige rohkem arenenud õpilane.

Ja mõistagi läheb nüüd siin blogis elu taas vilkaks. Seda enam, et huvi on suur. Suverullil kohtusin kolleegi Jaan Martinsoniga SL Õhtulehest, kelle esimene küsimus oli, et miks ta spordiblogi enam üles ei leia (varem oli ju link prominentselt Postimehe küljel). Palmse mõisa aias kohtusin augusti esimesel poolel just nädal varem Londonist konsuliametist naasnud Aivar Tsarskit, Eesti rekordimeest 3000 meetri takistusjooksus, kes näeb endiselt sama nooruslik välja nagu 15 aastat tagasi, mil teda vist viimati nägin, ja tema esimene remark oli, et ta on olnud Inglismaalt spordiblogi pidev lugeja. Jüri Press SEB liisingu juriidilisest osakonnast saatis mu meilile ettepaneku, et kirjutaksime ka Tartu rulluisumaratonist, kuhu on oodata üle poole tuhande osavõtja (ise ei osale, aga äkki Soonets paneb oma esmamuljed kirja - ta nüüd algaja rullitaja, ja nagu aru sain, siis selles tema suusaettevalmistus pidigi seisnema [naljatilk, selline]). Samuti leidsin oma meilikastist kirja, mis tuli ühelt Ragnarilt, keda ma omateada küll ei tunne, aga kes pidas vajalikuks kirjutada:

Tervist!
Ise kui algaja jooksufanaatik sattusin alles nüüd sinu blogile. Väga huvitav lugemismaterjal. Pani nii mõnegi koha pealt oma treeningut muutma ja võistlusi teise pilgu alt jälgima.
Igatahes jõudu sellega edasitegelemisel ja kiusa tippspetsialiste nii palju, kui võimalik, et pööbel saaks ka maigu suhu, kuidas ja kunas siis midagi tegema peab.

Selline tagasiside teeb ainult rõõmu. Aitäh kõigile lugejaile, aitäh, et suvepuhkuse aegse vaikelu üle elasite, ja olge teretulnud tagasi. Omalt poolt ja samuti Martin Šmutovi poolt luban, et meil on mitu ideed, kuidas seda blogi peatselt veelgi huvitavamaks ja sisukamaks ja kasulikumaks teha. Aga andke tagasisidet ka, mis võiks olla teisiti ja mida veel juurde teha. Ega me seda blogi endale tee, ikka heade rivaalide ja sõprade ja teiste spordihuvilistega jagamiseks.

Foto 1: Niimoodi Borati-stiilis nalja tehes, nagu see mees Sydneys Austraalias, küll jooksurajal etteotsa ei jõua. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu keskustlemas Saku Suverullil. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits puhastamas Asicsi tossude taldu pärast treeningut Otepää-Valga maanteel Saku Suverulli teisel võistluspäeval. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: 35-aastane rulluisutaja, keda SL Õhtuleht defineerib suvepiigana. Foto autor: Marianne Loorents, SL Õhtuleht / Scanpix