neljapäev, juuni 29, 2017

Pullerits: Kuidas ma avastasin ameeriklaste spiooni?

Kõndisin pahaaimamatult ja rahulikult mööda Hollywoodi bulvarit (fotol paremal), kui tagant tulid paar inimest hirmsa röökimise ja kisaga. Esimese hooga mõtlesin, et äkki hakkas mõni Superman või Spiderman neid taga ajama ja see, nagu siin öeldakse, on part of the show. Need igasugused filmi- ja muid tegelasi kehastavad kostümeeritud tüübid on sel kuulsal tänaval tavalised – sealhulgas Michael Jackson (ausõna, oma silmaga nägin) –, ja nende mõte on selles, et teed nendega koos pilti ja... siis maksad mõne dollari selle mõttetuse eest ka. Turistid on äraütlemata lollid ja järelemõtlemata emotsionaalsed. Igatahes arvasin, et äkki oli mõni ostnud mõne dollari eest ka võimaluse, et Spiderman teda mööda Walk of Fame’i taga ajab.

Siis nägin, et kaks või kolm jooksvat ja karjuvat, mu kiire otsuse järgi pooleldi arust ära kutti peatusid mu kõrval, lisaks üks tüdruk ka, ja hüppasid just kui üksteisele selga. Aga keda näha polnud, oli Superman või Spiderman või kes iganes kostümeeritud tegelane. Edasi ei saanud aru, kas nad hakkasid üksteist taguma või klohmima. Arvasin, et äkki läksid tüdruku pärast kaklema. Siis tuli mõte, et kes teab, äkki on kuskil mingi pomm. Igatahes hakkas inimesi nende ümber rohkelt kokku jooksma, nii et lõpuks olid nad rahvamassi piiramisrõngas. Järelikult pomm ikka ei ole, sai järeldada. Kuid röökimine ja vehklev karglemine muudkui jätkusid. What the fuck is going on?

Küsisin siis ühelt piiramisrõnga välisservas seisvalt noormehelt, kes näis asja jagavat, mis toimub. Ta seletas midagi, millest oli suures kisas raske aru saada, aga nii palju püüdsin ta jutust kinni (edasine on vaba tõlgendus öeldust), et karjuv noormees oli saanud kuhugi mingi kuulsa tegelasega koos väikse osa vms.

Aga selle pärast nii arust ära minna ja amokki joosta?! Mõned lähevad siin Hollywoodist ikka päris lolliks...

Neid, kellest paremini aru saada, kohtasin mägises Griffithi pargis. Sinna andis ikka tõusta, tee oli käänuline ja peaaegu ainsagi puhkepausita. An uphill battle. Tuulde polnud kellelegi haakida. Ilm oli ka palav, selgelt üle 30 kraadi. Kui viimaks üles jõudnud – ja mis ma näen! Sinises-kollases vormis Saxo Tinkoffi sõitja (fotol vasakul) on samuti kohal! Ja enne mind?! Ja nägi veel nii värske näoga välja, nagu poleks õieti vaevagi näinud. «Nice uniform!» ütlesin talle tervituseks. Tema tumeda naha peal nägi see eredases päiksepaistes eriti kirev ja kirgas välja.

Griffithi observatooriumi juurest (fotol paremal) kiiret allasõitu pidurdas paraku park ranger oma suure valge džiibiga.

LA ei ole tegelikult üldse rattasõidusõbralik. Ütleks, et see koht on rattameeste surm. Siin pole suurt kusagil sõita, igal pool teed, teed ja teed ning kiirteed ja kiirteed. Päris ausalt öeldes pole LA isegi mitte inimsõbralik linn. Ei saa aru, miks peaks inimesed tahtma siin üldse elada.

Kujutage ette nende elu LAs (fotol vasakul): ärkavad hommikul, et istuda autoga tööle sõites ummikus; siis otsivad parkimiskohta ja maksavad selle eest mitte vähe; õhtupoolikul sõidavad koju ja istuvad taas ummikus; üldse, kui kusagile liikuda tahavad, peavad arvestama, et satuvad varem või hiljem ummikusse; lisaks pööraselt suured vahemaad, viletsad ja räpased tänavad, teatud rajoonides ka ohtlikult suur kuritegevus; ja kui koju jõuavad – kui nad üldse suudavad siinseid roppe hindu arvestades normaalse kodu muretseda –, siis näiteks Venice’is, kus maad uurisin-kuulasin, on metsikud parkimisprobleemid, elamised (oleks justkui maja, aga ega sisuliselt suurt ikka ole) on väikesed ja kitsad, nii et õieti aedagi pole, naaber vaatab sulle aknast sisse, ja tagatipuks maksad selle kõige eest kõvasti makse. Raske on leida Eestiga võrreldes märkimisväärseid plusse, kui üldse.

Ometi trügivad inimesed elama LAsse, mitte Eestisse. Ja mis nad seal saavad?! Ühe maanteesilla all nägin mõlemal pool sõiduteed rippuvate tekkide ja katetega eraldatud «elamisi». Kuulsal Venice Beachil (fotol paremal), sealsamas, kus ühel poole promenaadi asuvad poed ja kohvikud, oli teisel pool mitmeid oma maise sodiga koha sisse võtnud tegelasi, sh naisi.

Mõnel on siiski läinud paremini. Söömas käies olen vaadanud neid inimesi, kes köögis toimetavad. Veedavad terve päeva kuumas ja niiseks liha praadides ja panne küürides, välimuse järgi kõik mehhiklased või muud sisserännanud ja sisserännanute pojad. Ja nii kuust kuusse, aastast aastasse. Ja kõik selle nimel, et elada LAs?! Tundub küll, et selle üksluise ja lootusetu eluga võrreldes oleks neil kodumaal palju parem olnud, kui Ameerikas hingitsedes elu sees hoida. See, olgu rõhutatud, kehtib suure tõenäosusega paljude kohta, kes viimasel ajal ka Eestisse on tulnud – ja siit õnneks kiiremas korras lahkunud; vähemalt niigi palju mõistust noil peas.

Tavaline ameeriklane (rõhutan: tavaline) elab lihapraadijatest ja potiküürijatest hoopis teistsuguses maailmas. Asusin LAst (fotol paremal) teele kirdesse Suure kanjoni poole. Selleks, et suurest LAst välja pääseda, läks aega poolteist tundi, sest alatasa jooksis liiklus laial, neljarealisel kiirteel umbe. Viimaks, kui sain hakata Jeep Cherokeel gaasi vajutama, sõitsin läbi selliste linnade nagu Hesperia ja Victorville. Never heard of them? Mina ka mitte. Kaardil on need märgitud imetillukeste, mitte midagi lubavate punktidega. Ja siis see algas: kilomeetrite pikkuses ärisid, kaubanduskeskusi, supermarketeid, autokauplusi, söögikohti jne – ja see kõik asub sisuliselt in ther middle of nowhere. Ja seda kõike oli kordades rohkem kui Tartus ja Tallinnas, ja need kõik nägid välja kordades ilusamad ja hooldatumad kui Tartus ja Tallinnas.

Aga kas mäletate, mida Donald Trump lubas? Make America Great Again! Ja näete: mees pidas sõna. America Is Great Again, nagu nägin Hesperiast ja Victorville’ist läbi sõites.

Barstow's, kus laadisin IHOPis sisse portsu pannkooke, mis maksid veidi üle kümne dollari, muutus olukord aga kurjakuulutavaks. Õhutemperatuur oli võrreldes LAga pööraselt kerkinud. Arusaadav: olin ju jõudnud Mojave kõrbesse. Aga ikkagi oli ligikaudu 100 kraadi Fahrenheiti järgi harjumatu. Mustanahaliselt, kes parajasti vetsu koristas, aga väga sõbralikult ja viisakalt suhtles, küsisin, kas siin ongi suvel nii palav. Ta vastas, et see pole veel midagi – neil oli Barstow’s eelmisel nädalal olnud kuuma ligi 125 kraadi! Inimestele oli antud korraldus kodus püsida ja rohkelt vett juua.

Mööda 40. maanteed Barstow’st Arizonasse Kingmani poole teekonda jätkates – vahemaa, mis on võrdne Tallinna-Tartu edasi-tagasi sõiduga – nägin oma silmaga, et 100 kraadi polnud tegelikult midagi. Temperatuur alles hakkas vastu õhtut tõusma. 106 kraadi. 108 kraadi! 110 kraadi!! 111 kraadi!!! See teeb Celsiuse järgi 44 kraadi! Pistsin käe autoakna vahelt välja – tuul kuumutas seda nagu saunalaval. Ei tea, mis põhjusel, aga igatahes nägin vastassuunavööndis kahes kohas suuri veokeid kraavis. Kes teab, kas oli kuumus suurel kiirusel nonde rehvid lõhkunud või olid juhid pikal palaval teekonnal uimaseks jäänud. Mul võttis 550 kilomeetri pikkune sõit LAst Kingmani koos ummikute ning toidu- ja tankimispeatusega ligi kuus tundi. Pärast olid põlvekõõlusad kanged ja valusad – ilmselt ummikutes pidevast piduri- ja gaasipedaalidga mängimisest.

Hommikul keerasin kiirteelt kõrvale ja jätkasin teekonda ajaloolisel Route 66-l, Mother Roadil. Selle ääres asub mitmeid peaaegu mahajäetud asulaid. Ühes neist, Hackberrys, oli plaan kinni pidada. Peaaegu oleksin mööda kihutanud, sest Hackberry (fotol vasakul) koosneb vaid ühest vanast pood-bensukast ja selle kõrval kahest väheste elumärkidega hurtsikust. Eelmine kord, poolteist kümnendit tagasi Hackberrys käies oli lihtne seda märgata – bensuka ees seisis uhke punane kabriolett. Nüüd oli see aga läinud. Nagu hiljem selgus, oli bensuka eelmine omanik selle oma pojale andnud ning poeg oli selle minema viinud.

Ootasin veidi (fotol paremal), kuni leti taha saabus umbes 75-aastane minupikkune mees (fotol all vasakul). Mul oli temaga asja, üks tehing õiendada. Ta küsis üle, kust tulen. Teatasin, et Eestist. Tema küsis, kas ma sel juhul vene keelt räägin. Vastasin vene keeles, et muidugi räägin. Aga ta ei olnud venelane, ta oli läbi ja lõhki ameeriklane. Kuid ta oskas vene keelt, sest Ameerika luurajana oli ta omal ajal luuranud venelaste järele.

Küsisin, mida põrgut teeb ta nüüd sellises hüljatud kohas nagu Hackberry. Ja ta rääkis, et kui oli aasta 1969, oli ta sõitnud siitkaudu koos sõpradega mööda Route 66-t Kingmani, võtnud siit bensiini, ja kaks kümnendit hiljem, kui üks sõber oli asunud elama Hackberrysse, oli talle külla sõitnud ning otsustanud samuti siia jääda. Kui uurisin, kas tal sellises üksildases kohas igav pole, seletas ta, et on pärit ju New Yorgist ja tal on inimestest ja kärast küllalt, ning et siin on hea ja vaikne – päevas pidi külastajate arv kõikuma kolmest viiesajani, lausus ta –, ta läheb magama õhtul kell kaheksa ja tõuseb hommikul kell neli. Polnud kahtlust, et vana luuraja oli oma eluga nüüd rahul.

Hea on sõita omas rütmis ja ajada oma asja. Seligmanis, mis on kõige kitšilikum vana asula Route 66-l, nägin keele järgi otsustades tšehhide tuuribussi seltskonda. Istusid inimesed vana poe ees, kus tegutses Angel Delgadillo, viimane habemeajaja Route 66-l (fotol vasakul), ning kuulasid tuimade ja tülpinud nägudega giidi juttu. Et sõita edasi ja kuulata järgmises kohas järgmist juttu. Miks, põrgu päralt, raiskavad inimesed oma raskelt teenitud raha sellistele tobedatele organiseeritud reisidele? Miks üldse käivad inimesed nii pikkadel reisidel karjana? Ja veel koos võhivõõrastega?! Miks nad end karistavad ja piinavad? Ei mingit vabadust, isiklikku otsustamist, ei mingit seiklust...

Grand Canyoni ääres olin juba talvel reserveerinud toa Yavapai Lodge’is (fotol paremal), ühe öö hind paar senti alla 180 dollari. Selleks, et üldse kanjoni äärde pääseda, ostsin rahvusparkide aastapääsme, et ei peaks iga pargi ees iga kord taas rahakotti avama. Aastapääse maksab ainult 80 dollarit. (Võrdluseks: nädalane pääse Suure kanjoni rahvusparki maksab 30 dollarit.) Ja siis keskmäestikku vastupidavust arendama.

Suure kanjoni lõunaserv (fotol vasakul) asub rohkem kui 2100 meetri kõrgusel ja see andis hetkega tunda. Tõusudel võttis isegi keskmine tempo kohe kõvasti hingeldama. Ka pulsi lõi üles. Kulus tükk aega, et taastuda. Ja et siis taas normaalses rütmis jätkata. Niisiis – võtsin rahulikult. Sõitsin lääne poole Pima Pointini, kuigi algne plaan oli jõuda Hermits Restini, aga tegin teed valides ühe valearvestuse ning kuna õhtupimedus hakkas peale suruma – päike loojus siin juba kell 19.49 –, keerasin otsa ringi ja läksin oma kallisse elamisse tagasi.

Niigi olid viimased päevad kujunenud autosõidu tõttu pikaks ja väsitavaks. Ei saa ju kohe algusega end tühjaks tõmmata. Parim osa ootab alles ees, aga sinna on veel paar päeva teed.

Kõikide fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.

esmaspäev, juuni 26, 2017

Pullerits: Mis äpardustega algas elu teisel pool Atlandit?

Midagi pidi ju lõpuks hästi ka minema, suisa vedama, kui nii palju asju oli seni viltu läinud, mõni vägagi. Jaanilaupäeva kõhutäied vihmases Göteborgis, enne pikemat teeleasumist järgmise päeva varahommikul, olid muidugi mehised, aga jaanipäev läks paraku juba stardist aia taha. Lennuk, mis pidi viima Göteborgist Londonisse, hilines väljalennuga tervelt 40 minutit ja juba enne, kui selle rattad maad puudutasid, tuli teade, et mu British Airwaysi lend Los Angelesse on rebooked. Ehk tõugatud hommikul kella kümnest õhtupoolikul kella viieks. Ja mingi spurt Londoni-lennukilt maha, et äkki ikka jõuan veel üle ookeani lennule, ei aidanud. Masinad keeldusid pileti koodi lugemast ja ma isegi ei pääsenud lennuvärava poole liikuma.

Aga nii palju läks hapuks kiskunud lugu siiski paremuse poole, et kella viie asemel lubati edasilendu varasel pealelõunal kella ühe ajal Virgin Atlanticuga. See lubadus õnneks pidas. Nii tekkis lootus, et ehk esimene päev ei lähegi täiega vett vedama.

Aga kes teab, äkki poleks mind LAs maale niipea lastudki. Virgin andis üheteistkümne tunni jooksul kõvasti süüa-juua, näiteks alkoholi tarbimisel – mida ma küll suurt ei teinud, sest see ei aitaks tulemust paremaks teha, kuigi kõik oli maja kulul (just nii menüü seda sõnastaski) – kehtis ainult piirang, et tuleb jääda mõistlikkuse piiresse ja purju juua ei tohi. (Seevastu BA ei pakkunud lennul Londonisse isegi mitte teed või kohvi.) Igatahes ei jõudnud ma viimast võileiba poolteist tundi enne maandumist ära süüa ja panin selle seljakotti, sest pikk õhtupoolik ootas ju veel ees.

Kuid Californias ei saa kõike, mida süda lustib, maale tuua. Reeglid ei luba põllumajandustoodangut üle piiri vedada. Kas juustuga võileib on põllumajandustoodang?

Ameeriklastega nalja teha ei maksa ning seetõttu läksin pärast piiri ületamist, kus ainsaks küsimuseks oli, kui kauaks ma Ameerikasse jään, vastavatele ametnikele teatama, et mul on võileib kotis, kas seda tohib ikka Californiasse sisse vedada. Naisaimetnik ei osanud sellele vastata ja saatis mu pagasi läbivalgustamisele. Kusjuures selle võimaluse ta välistas, et viskan võileiva prügikasti või söön selle ära. Läbivalgustaja teatas, et võileiba üle piiri Ameerikasse tuua ei tohi ning see tuleb kahjuks ära visata. Lasin seda loomulikult teha.

Ent seejärel tuli naisametnik mind tunnustama, et olin olnud aus, sest kui ma poleks olnud, aga nad oleks mu võileiva avastanud – sest deklaratsioonis ju kuulutasin, et ma ei vea põllumajandustooteid –, oleks ma olnud in a big trouble.

Järgmine samm: autorent Alamost. Seal tekkisid ootamatud lisakulud ligi saja dollari ulatuses. Seejärel sain soovituse, et mingu ma parkimiplatsil neljandasse ritta ja valigu sealt selline maastur, nagu mulle meeldib. Valikut küll oli, aga mitte sellist, mis oleks rõõmustama pannud. Üks nõue oli mul, et tahan Ameerika autot, et ärge mõelgegi mulle anda mingit Jaapani või Korea või Euroopa masinat, ja Ameerika auto ma sain. Aga kui valida on Jeep Patriot, Jeep Compass ja Jeep Cherokee, siis need jäävad ju suuruselt alla isegi GMC Terrainile, mille olin viimasel kahel korral saanud Alamost rentides. Ei jäänud muud üle, kui valida must Jeep Cherokee, sest see näis pakutavast valkust suurim.

Viimaks teele pääsenud, otsustasin õhtu veeta kultuurselt, Getty Centeris. See on looduslikult kaunisse kohta rajatud arhitektuuriliselt väljapaistev kunstimuuseum ja teaduskeskus Santa Monica mägedes legendaarse San Diego Freeway ääres, kust avaneb lai vaade suurele osale LAst. Too kiirtee on legendaarne ennekõike oma metsikute ummikute poolest. Sedapuhku noid polnud, aga kahjuks tekkis ummik sihtkohas, Getty Centeri sissesõidu ees. Vaatasin, et masinad küll liiguvad aeglaselt sinna, kuid hirmus aeglaselt. Ja samal ajal tuli neid vastu ka. Lõpuks selgus, milles asi: kõik autod, mis sissepääsust parkimismaja ette jõudsid, käsutati tagasi, sest ilmsesti oli parkimismaja masinaid pilgeni täis. Getty Center on nimelt külastajaile tasuta (vaid parkimine maksab olenevalt kellaajast kas 10 või 15 dollarit) ning kuna parajasti oli tegemist laupäevaga, mil keskus on lahti õhtul kella üheksani, ei pidanuks see olema üllatus, et vabu parkimisplatse nii hilisel ajal enam pole. Panin end valmis pettumuseks, et mindki suunatakse tagasi.

Aga just siis, kui saabus minu kord väiksel ringteel tagasi keerata, muutis liikluse korraldaja poolelt tegevuselt käesuunda ning lubas mul pikas-pikas rivis kõige esimesena parkimismajja sõita. Ei varja, et suur oli mu heameel pärast päeva täis tagasilööke. Ja seda heameelt ei suutnud väga tugevasti nurjata ka tõsiasi, et parkimismajast mäkke viivale trammile pääsemist tuli oodata vaat et lõpmatuseni vonklevas sabas rohkem kui pool tundi.

Teise päeva sissejuhatuseks tegin esmalt pooleteisetunnise jalutuskäigu kesklinnas, kus on viimastel aastatel lisatud uusi kultuurikeskusi, nagu The Broadi kunstimuuseum ja Frank Gehry projekteeritud Walt Disney kontserdimaja. Teel kohtasin üht Floridast pärit vanameest, kes palus, kas jagaksin tallegi juhiseid, kuidas The Broadi pääseda, ja need saanud, küsis ta, kust olen pärit, ja kuulnud vastuseks, et Eestist, teatas rõõmsalt, et tema vanavanemad olid samuti pärit Eestist. Nad olid lahkunud USAsse 1870ndatel aastatel.

Aga lõpuks tuli ka endale pärast pikka aastat ikkagi puhkust võimaldada. Esmalt tegin seda Santa Monica ranna sadamakai ääres, mis on ajalooline seetõttu, et just seal lõppes omal ajal üleilmakuulus Route 66. Päike võttis valusalt, aga tuul jahutas mõnusalt. Vette ei kiskunud – see tundus külm. Mingid neli neegrineiut, kõigil roosad trikood seljas, tegid ligi veerand tundi kõigi teiste ees oma märjaste-liivaste kätega oma tagumikule laialiaetud sõrmedega kämbla jälgi ning muudkui pildistasid noid mobiiliga – siit uus komme, mis küllap varsti ka Eestisse jõuab.

Seejärel käisin Venice’i rannal, kus voorib palju imelikke ja ka segasevõitu inimesi ehk kus saab näha, et issanda loomaaed on ikka kohutavalt kirju. Venice’i rannas asub ka kuulus Muscle Beach, kus omal ajal sai tuult tiibadesse Arnold Schwarzeneggeri tähelend musklimehe ja näitlejana, kuid sedapuhku polnud seal kedagi. Seevastu käis rannas lookleval kaherealisel kergliiklusteel pidev ratturite voorimine. Kiirused olid mõistagi tagasihoidlikud ja ka kiivri kandmist pidasid tarvilikuks vaid mõned üksikud.

Pika päeva lõpetuseks sõitsin läbi Beverly Hillsi Sunseti bulvarile ja Hollywoodi bulvarile, kus rahvast liikus nii, et õieti polnud ruumi astudagi, ja lisaks pakkusid paar meest seal keskel, kas ma maoga pilti ei taha teha. Ei taha: mul on maofoobia. Kõik see osutus pika päeva kokkuvõttes väsitavaks. Aeg oli õhtule minna.

Sest tegelikud teod, mille pärast sai üle ookeani lennatud, ootavad alles ees.

Foto 1: Priit Pullerits Los Angeleses Persing Square'il.
Foto 2: Priit Pullerits Los Angelese kesklinnas pilvelõhkujate taustal.
Foto 3: LA kesklinna pilvelõhkujad.
Foto 4: Rendiauto Jeep Cherokee Santa Monicas.
Foto 5: Vaade Getty Centerist Los Angelesele ja San Diego Freewayle. 
Foto 6: Kunstimuuseum The Broad LA kesklinnas.
Foto 7: Priit Pullerits Walt Disney Concert Halli ees.
Foto 8: Neegrineiud Santa Monica rannas üksteise tagumikku pildistamas.
Foto 9. Ratturid Venice Beachi rattarajal.
Foto 10: Eesti lipp Venice'i rannal.

Kõik fotod kuuluvad Priit Pulleritsule.

neljapäev, juuni 22, 2017

Pullerits: On see tõesti tõsi? Eestis plaanitakse rattalaagrit Ameerikas!

Minu kõrvu jõudis uskumatuna tunduv jutt, et Eestis on mõned mehed hakanud lõpuks planeerima rattalaagrit ka Ameerikas. Ja mitte kuskil suvalises kohas, vaid lausa Utah’s Moabis, Ameerika maastikuratturite paradiisis. Tegelikult täiesti arusaadav: kui kaua võib neid Itaalia ja Hispaania laagreid korraldada?!

Kuid olgu nad hoiatatud: ega Moabi laagri korraldamine lihtne ole. Ainus, kes Eestis täpsemalt teab, mis seal ees ootab, millised on tingimused ja võimalused, kust lähevad kui kerged või keerulised rajad, olen mina. Seepärast kuulsin ka poetamist, et oleks kasulik, kui kaasa tuleksin.

Juba ainuüksi see, et Ameerika pinnale jõudnuna Moabi kohale jõuda, on pikk, kuigi ilus seiklus, mis neelab kolmveerand päeva – lühikokkuvõte, küll vastupidises suunas, on sellest siin!

Omaette küsimus on logistika. Alates kas või rataste transpordist. Ja mitte ainult lennukiga, vaid teisel pool Atlandit ka autoga. Kui käisime viis aastat tagasi Jaanus Laidveega Moabis, õnnestus meil napilt-napilt kaks maastikuratast koos kahe suure kohvriga salongi sättida (fotol paremal). Aga selleks tuli esijooks alt ja sadul küljest võtta ning vaadata, et ratas sisustust ära ei riku, sest muidu pead pärast osa autost vaat et välja maksma. See tähendab, et ühe maasturi kohta – ja maasturi rent pole mingi eurokäblikust auto rent – tuleb maksimaalselt kaks sõitjat. Isegi kui õnnestub rattad panna katusele (selleks tuleb tellida eraldi katuseraam), on kolm inimeste auto kohta maksimum, millega tasub arvestada, et vähegi ruumi jaguks. Palju lahedam oli mullu kevadel, kui reisisin üksinda: siis sain ratta ja varustuse kogu täiega lahedalt salongi panna, ei pidanud rattal midagi isegi koost võtma.

Vaatame huvitavat ja kõnekat statistikat tollest viimatisest käigust.


26. märts: lend Tartu-Helsingi-Göteborg; öö Göteborgis
27. märts: lend Göteborg-London-Los Angeles-Las Vegas
28. märts: autosõit Las Vegas-Moab (735 km, fotol paremal)
29. märts kuni 13. aprill: 16 päeva rattasõitu Moabis
14. aprill: autosõit Moab-Las Vegas
15.-16. aprill: lend Las Vegas-Los Angeles-London-Göteborg; öö Göteborgis
17. aprill: lend Göteborg-Stockholm-Tallinn

Autosõit GMC Terrainiga kokku 3007 km, sh Moabis ja selle ümbruses 1443 km.
Keskmine auto läbisõit päevas 158 km.
Bensiini kulu 282,5 liitrit (74,6 gallonit).
Keskmine galloni hind 2,124 dollarit (1.93 eurot).
Kütusele kulus kokku 144.10 eurot (158.52 dollarit).
Auto keskmine kütusekulu 9,4 l / 100 km.

Rattaga läbisõit Moabis 733 km.
Päeva keskmine läbisõit rattaga 45,8 km.
Rattasõitudel veedetud koguaeg 99:51.
Rattaga puhas sõiduaeg 65:59 ehk keskmiselt 4:07 päevas.
Keskmine kiirus 11,1 km/h.

Ööbimised:
17 ööd kämpingumajas Moabis
2 ööd El Cortezi hotellis (fotol paremal) Las Vegases
2 ööd Göteborgis
1 öö lennukis

Toidukulu 19 päevaga 282.18 dollarit ehk keskmiselt 14.85 dollarit päevas.
Tänu boonuskaardile kokkuhoid 9.97 dollarit.

Kõik kulud:

Autorent (koos kindlustusega) 19 päevaks 585.40 eurot (565.08 dollarit)
Auto kütusekulu 144.10 eurot (158.52 dollarit)
Ratta transport lennukiga tagasisuunal 150.00 dollarit
Tervise ja ohtliku spordiala kindlustus 87.65 eurot
Ööbimine Moabis (17 ööd kämpingumajas) 603.62 dollarit
Ööbimine Las Vegases (2 ööd hotellis) 63.90 eurot (70.84 dollarit)
Ratta pakkimine ja lisavarustus 70.00 eurot
Toit 282.18 dollarit
Rattasõidu kaardid 25.86 dollarit
Parkide pääsmed ja load 34.00 dollarit
Esmatarbekaubad 19.60 dollari

Loomulikult oli veel kulutusi, näiteks ostetud raamatud, suveniirid, kingitused, samuti selleks reisiks soetatud GoPro Hero+ kaamera koos kinnitustega, aga jätan need arvestusest välja, sest need ei ole tingimata kohustuslikud kulutused. Kindlasti märkavad paljud, et kulutuste nimekirjas puudub lennupiletite hind. Ei, seal ei ole midagi varjata. Lennupiletid kinkis mulle vend 50 aasta juubeliks. Aga tänavuse aasta põhjal võin öelda, et kui soetada lennupiletid hästi varakult, ikka pool aastat ette, võib need saada ligikaudu 500 euro eest – enamik nii head hinda siiski ei saa, sest Eestist ostes on piletid alati kallid; nii hea hinna saamiseks peab olema välismaal n-ö tutvusi, kes oskavad välja ajada palju soodsama hinnaga piletid.

Eks nüüd saavad Moabi rattalaagrist unistajad ise kalkuleerida, kuidas finantsiliselt toimetada. Kindlasti saab säästa ööbimise ja autorendi ning kütusekulu pealt, sest nood lähevad näiteks kahe/kolme vahel jagamisele. Mujalt on juba keerulisem säästa. Pigem peab alati igaks juhuks arvestama ettenägematute kuludega. Näiteks Göteborgist Ameerikasse lennates õnnestus mul rattakast esitada põhipagasina (lisaks oli mul käe otsas spordikott ning üle õla arvutikott ja fotoaparaadi kott, mis kõik läksid vaikimisi käsipagasi arvestusse), aga tagasilennuks ei jäänud mingit kauplemisruumi: ratas on ratas, olgu see mul pealegi põhipagas, ning selle eest tuleb maksta 150 dollarit. Pärast vend uuris reeglitest järele: kõik oli õige, reeglites oli tõepoolest nii kirjas.

Mis arvate? Ja kes on valmis lööma kampa?

Foto 1: Priit Pullerits, Treki ratas ja GMC Terrain 2012. aasta kevadel Moabi lähedal, taamal La Sali mäed. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 2: Kaks maastkuratast GMC Terraini salongis. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Vaade Moabile Sand Flats Roadilt, mis viib kuulsa Slickrock Bike Traili stardikohta. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 4: Rendiauto GMC Terrain Moabi liivakivikõrgendike taustal. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 5: El Cortezi hotell Las Vegase vanalinnas. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 6: Spanish Valley Moabis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Priit Pullerits Dome Plateau'l. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8. Osariikidevaheline kiirtee I-70, mida mööda sõita Moabist Las Vegasesse. Foto autor: Priit Pullerits

teisipäev, juuni 20, 2017

Pullerits: Aga palun - siin on viimaste aastate Eesti kõvim sportlik manifest!

Viimase aja anomaalia Eestis on igasuguste avalike pöördumiste kirjutamine. Mida värki!? Lugege maailma suurte ja mõjukate lehtede toimetuspoliitika põhimõtteid ja seal on selge sõnaga öeldud, et mingeid kollektiivseid pöördumisi nemad ei avalda – ärge lootkegi! Ma ei pea siin ju teile ometi seletama, miks.

Seevastu vähe ilmub Eestis programmilisi sõnavõtte, selliseid, mida võiks nimetada lausa manifestiks. Õigemini, ei mäletagi, millal viimati viimane niisugune ilmus.

Nüüd see siis lõpuks ilmus. Sest ei vähemaks kui manifestiks saa nimetada minu kirjutist ajakirja Jooksja värskes numbris, mille kaant ehib Tanel Kangert, mõlemad käed lahases ja toestatud.

See, mis ma kirjutan, on ood üksinda treenimise ülistuseks ning karjamentaliteedi hajutamiseks. Kurb on vaadata, kuidas meie oma eesti inimesed iseennast ära kaotavad, massiga arutult kaasa jooksevad, end teiste tahtmistele allutada lasevad. Tulemuseks on see, et kaob sõltumatus, kaob eripära, kaob kriitikameel, kaob mõtlemisvõime. Kaob kõik, mis teeb ühest inimesest inimese ja mis eristab teda loomadest – kes on ju valdavalt karjaelukad.

Põhjus, miks te Jooksja ostate, võib olla ennekõike selles, et ajakirja kaanel on Kangerti pilt. Seda ei saa pahaks panna – sest selleks Kangerti pilt seal ongi. Küllap loete läbi ka Kangerti loo. Aga kui soovite, et miski avaks teile elus uusi horisonte, rikastaks te arusaamist maailmast ja inimestest ning mitmekesistaks te elu ja aitaks teil paremini olla heas, rõõmsas, terves suhtes iseendaga, siis uskuge, te ei raiska aega, kui loete läbi minu kirjutise «Vabanege grupispordi sunnist!». Asusin kirjutama Jooksjale järjekordset kolumni, kuid tunnistan, et endalegi üllatuseks päädis see sportliku manifestiga – sellisega, mida pole Eestimaal ei tea mis ajast kirja pandud.

Aga palun, võite täiesti vabalt ka vastu vaielda – ent argumenteeritult, eks. Selleks, palun, lisage viide, kes ja kus on Eestis oma sportliku kreedo veel paremini, selgemalt ja jõulisemalt kirja pannud. Ootan huviga. Kui te seda ei suuda, vaid lahmite niisama, siis.... siis sõitke kogu täiega siia - äkki leiate seal oma igatsetud õnne!

Foto 1: Tanel Kangert võidab viis aastat tagasi Šveitsi velotuuri viimase etapi. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert 20. juunil 2017 Eesti Jalgratturite Liidu pressikonverentsil. Foto autor: Georg Kõrre, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 2012. aasta kevadel Ameerikas Utah's Moabi lähedal Poison Spider Mesa rajal. Foto autor: Jaanus Laidvee

pühapäev, juuni 18, 2017

Pullerits: Mehed, tulge maa peale tagasi - lõpetage rämpskilomeetrite kogumine!

Kas on ikka mõtet sõita nädalas rattaga 200-300 kilomeetrit, seitse kuni kümme tundi? Kas need, kes seda teevad, ikka vahel mõtlevad ka, miks nad seda teevad? Ma ei räägi siin võistlusratturitest, kellele 200-300 kilomeetrit nädalas on liiga väike läbisõit. Aga seda enam tekib küsimus, mida loodavad saavutada need harrastajad, kes nädalas ligi kümme tundi sadulas veedavad.

Loomulikult, eks igaüks teab ise, millele oma aega kulutab. Sellegipoolest saab siin väita kolme asja.

Esiteks, selline treeningutundide ja kilomeetrite tagaajamine on vähese tulemuslikkusega.

Teiseks, kui inimene, kes käib palgatööl ja kellel on ka perekond, kulutab nädalas ligi kümme tundi pedaalimisele, siis seda on arutult palju. Ma tean, mida tähendab nädalas kümme lisatundi mingisse tegevusse panustada, sest tegin seda sama, kui juhendasin Tartu Ülikoolis kevadsemestril noorte ajakirjandustudengite kursust – aga mulle maksis ülikool selle eest vähemalt palka. Kuid kui paljud ligi kümme tundi treenijaist teenivad selle ajaga kas või ühe euro?

Ja kolmandaks, kui nii palju vaba aega kulutada rattasõidule, siis see muudab inimese ühekülgseks ja see kõik tuleb millegi arvelt. Kui mitu raamatut on ligi kümme tundi treenijad sel aastal läbi lugenud? Millal nad üldse mõne korraliku raamatu läbi lugesid? (Ma ei räägi siin mingist maastikusõidupiiblist, mille lugemisele kuluva aja võib julgesti liita juurde rattasõiduajale.) Millisteks sisulisteks ja muus vallas arendavateks tegevusteks neil veel üldse aega jääb?

Ütlen otse ja selgelt: nii palju ei ole vaja rattaga sõita. Ei ole vaja nädalas paljude tundide kaupa maanteel või metsas tühja tuult tallata. See, mida nende tundidega kogutakse, on junk miles. Teate, mis on junk miles?

See on rämpskilometraaž. Saate suure numbri kirja, aga mis sellest? Te saavutaksite sama head tulemused poole vähem treenides. Ja siis jääks palju aega ka muule sisukale tegevusele.

Paraku on Eestis saanud valdavaks rämpskilomeetrite ja rämpstundide tagaajamine. See tuleneb sellest, et inimesed ei mõtle enam, mida nad teevad. Nad on muutunud fanaatikuteks. Fanatism on aga alati haiglane, arulage. Tulge maa peale tagasi!

Mai keskel kirjutasin Postimehe Arterisse pika loo Eesti Posti uue juhi Joona Saluveeri (38) trennitegemisest. Ta harrastab triatloni. See peaks olema ju ala, mis nõuab pikki-pikki tunde ja palju-palju kilomeetreid? Aga vaat, ei nõua!

Saluveer näitas mulle oma trenniandmeid. Need olid hämmastavalt väikesed. Trennide pikkus oli umbes tund. Küsimus on selles, mida nonde tundide jooksul teha. Lühidalt: kasulik on teha tund aega mõtestatud trenni, mitte lihtsalt kaks-kolm tundi suures grupis veeredes tarbetuid kilomeetreid koguda.

Ja kui mõni nüüd arvab, et Saluveer on lihtsalt triatloni läbija, siis ta eksib. Tema isiklik rekord on 9:16.49, millest on Eestis suutnud kõvema tulemuse saavutada vaid 17 meest. Seega: tõe kriteerium on Saluveeri praktika.

Milles on saladuse võti?

Saladuse võti, olgu reedetud, on ameeriklase Don Finki käes. Tema isiklik tippmark täispikas triatlonis on 9:03. Ta on kahe kümnendi kestel juhendanud veebi teel sadu triatleete ja maratonijooksjaid viiel kontinendil. Ta paneb rõhku sellele, et treeningud oleksid maksimaalselt tõhusad ning sobituksid inimese muu elulaadiga. Fink peab oluliseks, et sportliku edu nimel ei ohverdataks karjääri ega perekonda. Seega arvestab ta treeninguplaane koostades ennekõike seda, et võimalikult vähese ajakuluga saaks võimalikult hea tulemuse. «Igal inimesel on nädala jooksul treenimiseks piiratud arv tunde,» seletab Fink oma kodulehel. «Trikk peitub selles, kuidas treenida nii, et inimene saaks nendest piiratud arvul tundidest maksimaalse kasu.» Ta ei pea oluliseks koguda lihtsalt treeningumahtu, olgu tunde või kilomeetreid, vaid arvestab treeninguplaanide koostamisel igaühe isiklikke eesmärke, nõrkusi ja tugevusi, varasemat spordikogemust.

Aga te võite muidugi jäärapäiselt endale kindlaks jääda, jätkata rämpskilomeetrite kogumist ning kulutada enamiku oma vabast ajast ühekülgsele tegevusele sadulas ning unustada, et elus on palju rohkem huvitavaid ja sisukaid asju, kui seda on jalgrattasõit.

Ma olen teile siin eluks uue otsa kätte andnud. Ilma midagi vastu palumata, lihtsalt heast tahtest, sest ma näen, et paljud on massipsühhoosiga kaasa joostes kaotanud enesekriitilise mõtlemisvõime. Nüüd on teie valik, kas võtate mind kuulda ja muudate midagi või mõnekümne aasta pärast kahetsete, et vaat, millele oma parimad aastad mõttetult raiskasite. Tehke poole vähem trenni ja uskuge, sellest ei lähe midagi halvemaks. Aga ärge tehke sellist trenni, millega kogute peamiselt rämpstunde ja rämpskilomeetreid.

Fotod 1 ja 3: Valgehobusemäe rattamaraton. Fotode autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 2: Pärnu rattapäeva 95 km sõidu finiš. Foto autor: Madis Sinivee, Scanpix
Foto 4: Joona Saluveer mullusel tahtejõu tuuril. Foto Joona Saluveeri erakogust
Foto 5: Joona Saluveer tunamulluse Rootsi Kalmari Ironmani lõpetamise järel. Foto Joona Saluveeri erakogust
Foto 6: Valgehobusemäe rattamaratoni start. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix

neljapäev, juuni 15, 2017

Pullerits: Kes tallab tühja tuult, kes panustab Eesti heaks

Võib ju tõstatada küsimuse, kas Anett Kontaveidi (fotol paremal) paarist võidust teise- või koguni kolmandajärgulisel Rooma turniiril mõni nädal tagasi ei läinud inimesed, kes peaks säilitama kainet mõistust ja seisma kahe jalaga maa peal – poliitikutest on mõistagi jutt – ülemäära ja enneaegu pöördesse, sest kui võrrelda sellega, millega sai hakkama Lätit esindav Jelena Ostapenko – ta võitis Pariisis Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused –, siis tekib paratamatult küsimus, et kui Kontaveit oleks samaga hakkama saanud, kas siis poliitikud oleks rivistunud kõik Tallinna lennujaama, laskunud alandlikult põlvele ja suudelnud Kontaveidi seeliku serva, avaldamaks talle austust ja lugupidamist, sest vähemaga, arvestades arutut kära pärast paari võitu Roomas, poleks neil kohane lagedale tulla. Aga sellised arutelud, ükskõik kui intrigeerivad need ka pole, võimaldades ühtlasi naeruvääristada täiskasvanud inimeste totrat lapsikust, ei aita meid kuidagi elus edasi. Elu edasi viimiseks tuleb midagi reaalset teha – tuleb oma aega panustada.

Kui palju olete teie lisaks palgatööle panustanud Eesti elu edendamisse?

Siin on minu panus.

Pidasin lõppenud kevadsemestril Tartu Ülikoolis 16 loengut, kokku 24 tundi (ehk 32 akadeemilist tundi).
Parandasin, kommenteerisin ja hindasin kokku ligi seitsmekümne tudengi 12 kodutööd ja 12 kontrolltööd ehk kokku üle 1600 töö, milleks kulus 96 tundi ehk 128 akadeemilist tundi.
Viisin läbi kolm eksamit, millele kulus kokku viis ja veerand tundi ehk seitse akadeemilist tundi.
Eksamitöid parandasin, kommenteerisin ja hindasin kokku 13 ja kolmveerand tundi ehk 18 ja veerand akadeemilist tundi.

Kui oma ajalise panuse kokku löön, siis panustasin kevadsemestril nelja kuuga õppetöösse – see on siis lisaks põhitööle Postimehes, ärge unustage! – 139 tundi ehk viis ööpäeva ja 19 tundi. Ja see aeg, muide, ei sisalda loenguteks ettevalmistamist, kodu- ja kontrolltööde ning kirjanduse nimekirja koostamist jms.

Seda õppetöö aega on määratult rohkem, kui kulutasin samal ajavahemikul, veebruari algusest juuni alguseni, sportimisele, ja arvata võib, et seda on ka rohkem, kui enamik teist kulutab  treenimisele. Sest kui paljud teist treenivad kuu jooksul keskmiselt rohkem kui 34 ja kolmveerand tundi?

Tasu ei ole siin peamine. Sest tasu ei ole kuigi märkimisväärne nähtud vaeva ja ajakuluga võrreldes. Loengu akadeemiline tund maksab 20 eurot, eksami läbiviimine ning eksami-, kodu- ja kontrolltööde parandamise akadeemiline tund 10 eurot (miinus maksud). Do your math, kui huvitab.

Aga peamine on see, et saab selge ja uhke pilguga öelda: ma ei ole tallanud palgatööst vabal ajal ainult ratta seljas tühja tuult, nagu enamik, vaid olen teinud Eesti heaks ka midagi palju kasulikumat. Mis sellest teie väntamisest Eesti rahvale ja ühiskonnale kasu on? 

Foto 1: Anett Kontaveit servimas Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel Gabrine Muguruza vastu. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Balti keti velotuur 2014. Foto autor: Hendrik Osula, Eesti Jalgratturite Liit
Foto 3: Pärnu rattapäeva 95 km pikkuse sõidu start. Foto autor: Madis Sinivee, Scanpix

teisipäev, juuni 13, 2017

Pullerits: Kuhu on peidetud soodsaimad ja parimad maastikurattad?

Kuna siin on paljud laia suu ja ülbe joonega väitnud, et ostsin Art Soonetsi maastikurattaratta (fotol vasakul) liiga kalli hinna eest ja ei tea, mis kõik veel tegin halvasti ja valesti (vt eelmise sissekande kommentaarid), siis viisin Veloclubbersi foorumi müügikuulutuste seas läbi uuringu, kus vaatasin, mis on nüüd mulle kuuluva Cube’i sarnaste rataste hinnad. Vaatasin vaid karbonraamiga ja 29-tolliste jooksudega ning esiamordiga rattaid ning jälgisin seda, et kaal oleks võimalikult väike, ning ei leidnud esimestelt lehekülgedelt küll ühtegi müügipakkumist, mis ligilähedalegi küündinuks.

Siis lähimad konkurendid, mis jäävad kaugele-kaugele maha:

KTM Myroon 29er, ilma pedaalideta kaalub küll vähe, 9,2 kilo – koos pedaalidega sama palju või rohkem kui minu Cube -, aga hind on üle kahe korra soolasem - 2190 eurot.

Cube Reaction GTC eest küsitakse küll eelmisega võrreldes veidi vähem, 1700 eurot, aga kaalu on see-eest rohkelt - 10,3 kilo.

MTB 29er Deore XT 2x10 Carbon – müüja kuulutab, et müüa soodsalt – saab 1050 euro eest. Aga selle eest saate ka kaalu lausa seljakotiga kaasa – 10,9 kilo!

Silverback STORM 29 HT, kaal küll igati konkurentsivõimeline 9,3 kilo, aga hind kaks korda suurem kui mu Cube’il – 1890 eurot.

2013. aasta Scott Spark 900RC oli algul müügis 2499 euroga, aga ilmselgelt tulutult, sest uus hind on 2199 eurot – kaalu pole paraku märgitud.

Coluer Poison 29' L-raamiga (XTR, LAUF) kaalub müüja väitel küll üheksa kilo, aga hinda küsib ta ka korralikult, nagu uue ratta eest: 2500 eurot.

Superior TEAM 29, 2014. aasta mudel, mille kaalu pole märgitud, aga hind küll: minu Cube’ist üle kahe korra rohkem, 1999 eurot.

Küsimus: kus on peidus need head rattad ja imeliselt soodsad rattad, mis pidid olema minu omast palju paremad ja maksma tunduvalt vähem, nagu väga iseteadlikud anonüümikud on kuulutanud? Näidake siin neid meile kõigile!

Foto autor Priit Pullerits

reede, juuni 09, 2017

Pullerits: Valus paljastus – maastikurattad on Eestis räigelt ülehinnatud!

Mehed, teid nööritakse! Päise päeva ajal ja silmagi pilgutamata. Minge poodi ja vaadake, mis hinda küsitakse maastikurataste eest. Hinnad on kosmilised, lausa ulmelised. Tõsi, mõnikord esineb ka magusaid pakkumisi, nagu näiteks Focus, mis on lastud 2200 euro pealt 1400 euro alla. Aga! Kui te nüüd veidi, pisutki kainelt mõtlete, siis palun, seletage, kuidas on võimalik, et kauplejad saavad mõnel üksikul rattal hinda nii palju alla lasta.

Las ma seletan, kuidas nad saavad! Saavad seetõttu, et alghind on pandud ekstrasoolane, üle kahe tuhande euro. See on metsik juurdehindlus, kas pole?

Kuid Eestis on norm just see 2000-eurone ja sellest kallim hind. Nood 1400 euro alla pakkumised, nagu mainisin, on üliharuldased.

Meie rattahinnad on samasugused, nagu Ameerika maastikuratturite mekas Moabis, kus müüakse maailma tippvarustust. Vaadake näiteks sealse, mulle tuttava Chile Pepperi poe hinnakirja – Eesti hinnad küünivad vabalt sinnakanti. Kuid Moab, nagu mainisin, on maailma maastikuratturite paradiis, seal peabki kõik olema kõige ägedam ja kallim – ja ilmselt ka ülehinnatum.

Seda kõike, mida rattaentusiastid kaupmeestel endaga teha lasevad, võib sõnastada ka teistmoodi, proosaliselt: lollidelt tulebki raha ära võtta.

Üllatav on see, et Eestis leidub nii palju lolle, kes on nõus end mõtlematult, asja ees teist taga vaesemaks maksma.

Mina sellega nõus ei ole ja sellega kaasa ei lähe.

Ostsin endale kolme aasta vanuse Cube’i ratta (piltidel). Kui Kalle Kirsiaed, Eesti ilmselt kogenuim mehaanik, seda oma Velotandemi poes nägi – ta jäi seda kohe pikalt-pikalt silmitsema –, ei saanud ta tükk aega aru, et tegemist on kasutatud rattaga. Õigemini, ta ei saanudki sellest aru enne, kui ma talle seda ütlesin. Sest eelmine omanik on seda väga hästi hoidnud. Eelmine omanik on lihtsalt selline mees, kellel on tehnika alati kõige paremas korras. Näiteks eks istuge tema autosse – alati on seal laitmatu puhtus, isegi jalamatid oleks justkui viksiga läikima löödud.

Ja mis veel oluline: eelmine omanik on oma rohkem kui 90 kiloga läbinud selle Cubä’iga piisavalt palju testsõite, et võiksin olla kindel, et minu veidi rohkem kui 70 kilo all peab see ratas kindlasti kaua ja korralikult vastu.

Aga see, mis teid siin huvitab, on muidugi hind. Et kui palju maksin.

Kevadine luure näitas, et Eestis 11-kilost maastikuratast odavamalt kui 1350 euro eest ei saa. Need on aasta või kahe tagused mudelid. Sain ka mõned pakkumised müüjatelt, et ütlesid, et panevad mulle ratta kokku, kuid nende hinnad algasid 1500 eurost. Kui aga tahad uuemat mudelit ja uuest peast ja sellist, mis kaaluks umbes kümme kilo, siis tuleb arvestada ikka laias laastus Eesti kahe ja poole keskmise palga suuruse summaga.

Ma ei maksnud Cube’i eest neljakohalist summatki. Maksin vähem. Ja mitte 10 eurot vähem. Ka mitte 20 eurot vähem. Isegi mitte 30 eurot vähem. Ka 40 eurot vähem mitte. Mõistate?

Kirsiaia poes riputasin soetatud Cube’i sadulat pidi konksu otsa. Näit, mis ilmnes, jäi pidama üheksa kilo peal. Selline ratas siis. Kaua valitud, kaunikene.

Fotode autor Priit Pullerits