neljapäev, märts 30, 2017

Pullerits: Kuidas spordimehed tulise 58% küsimuses õiget teed näitavad?

Me oleme kohale jõudnud. Kohale jõudnud sinna, kus ebasobiva tõe kuulutajad tuleb porri tallata, nii et enam nad sealt ei tõuseks ja keegi ka neile abikätt ulatada ei tihkaks. Alanud on pesuehtne nõia- ja klapperjaht MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut vastu, ja kõigest sellepärast, et nad julgesid avaldada oma uuringu tulemuse, et 58% Eesti inimestest ei pea seksuaalsuhteid omasoolistega mitte kunagi õigustatuks.

Puhkenud nõia- ja klapperjahi seletamisel ning loodetavasti ka tõrjumisel on oma oluline osa Eesti spordimeestel, vähemalt jalgrattureil ja suusatajatel. Kuid kõigest järjekorras.

Välispidiselt üritavad nõia- ja klapperjahi pidajad jätta muidugi muljet, et probleem pole «lubamatus» 58%-s, vaid on selles, nagu kuulutavad sotsioloogid oma ühispöördumises, et alust on kahelda MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut inimeste eesmärkides ja/või kompetentsuses. Sel juhul küsin nõia- ja klapperjahi käivitanuilt: kus te varem olite? MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut avaldas esimesed uuringutulemused juba rohkem kui aasta tagasi, aga millegipärast seni ei näinud mitte keegi nende eksistentsis ohtu ega probleemi, rääkimata nende eesmärkides ja/või kompetentsuses kahtlemisest. Miks nüüd kisa äkki taevani löödi?

Ikka selle «lubamatu» 58% pärast. Aga meile on siin huvitavam küsimus, kuidas saab nimetatud protsent olla mõnele nii jahmatav, et sellepärast nõia- ja klapperjahti alustada. Sellele on ilmselge vastus – ja siin tulevadki selle vormistamisel appi spordimehed, jalgratturid ja ka suusatajad.

Esimene kisatõstja oli selle nädala algul Ahto Lobjakas, tuntud äärmusvasakpoolne ja nihilist. Nädala keskel liitusid temaga veel mitmed samameelsed. Kui nimetatud protsent, 58, neid jahmatab ja endast välja viib, siis saavad nad süüdistada ainult iseennast. Sest nad ei tunne tegelikku elu. Nad ei tunne Eesti inimesi. Ja just siinkohal liitubki minuga tsiklistide ja velosipedistide ning skiierite ja lõõžnikute armee.

Kõik need, kes nõia- ja klapperjahiga on liitunud, elavad oma akadeemilises elevandiluutornis. Ja see on nende kohta viisakalt öeldud. (Aga miks peakski minema ebaviisakaks?) Nad käivad mööda oma heledate seinte ja suurte akendega büroomajade koridore, kus kohtuvad samasuguse mõttelaadiga inimestega, käivad ühesuguse agendaga väliskonverentsidel, loevad ühesuguste vasakule kaldu liberaalsete autorite töid ning võimendavad oma sõnavõttudes nonde seisukohti ning pälvivad sedasi sama meelt olevalt publikult innukat kaasanoogutamist ja tugevaid aplause. (Echo chamber, öeldakse selle kohta inglise keeles.) Nii on kerge tekkima väärettekujutus, et tegelikult – jääme keskse küsimuse, 58% raamesse – peab enamik Eesti inimesi sekssuhteid samasoolistega õigustatuks.

Noil eluvõõrastel tegelastel pole aimu, et on teisi inimesi, on palju teisi inimesi, on koguni väga palju teisi inimesi – lausa 58%! –, kes niimoodi ei arva; on inimesi, kes arvavad täiesti vastupidi. Aga nad ei ole neid kunagi näinud, sest nad ei satu nendega kokku. Ja miks nad ei satu nendega kokku? Sest nad on päriselust irdunud, võõrandunud.

Hea, võib-olla parim võimalus Eesti inimesi kogu nende mitmekesisuses ja tõelisuses kohata on spordivõistlutel. Sest spordivõistlused toovad kohale kogu ühiskonna laia spektri, alates ministritest, ettevõtete juhtidest ja koolidirektoritest kuni kõige tavalisemate töömeesteni tillukestest kohtadest, kuhu ahtolobjakad mitte kunagi ei satu. Seda esiteks.

Teiseks: spordivõistlustel langevad muud rollid ja maskid heidetakse kõrvale. Spordivõistlusel on tavaline, et ka tudengipoiss ütleb ministrile «sina» (ja finantssektori esindaja jobule «m**n»). Spordivõistlusel on kõik inimestena võrdsed, olgu nende roll sotsiaalsel redelil ükskõik kui erinev. Mis tähendab, et sportides näeb inimeste tegelikku palet.

Ja las ma nüüd ütlen teile seda, mida ahtolobjakad ja teised eluvõõrad ei tea, sest pole seda kunagi näinud ega kuulnud ega kogenud: tavalised inimesed spordivõistlustel ei arva enamasti nii, nagu arvavad ahtolobjakad ning teised nüüdsed nõia- ja klapperjahi korraldajad.

Ma olen spordivõistlustel sõitnud küll suuskadel, küll rattaga igasuguste meestega nii suurtest linnadest kui väikestest kohtadest nii treeningul kui võistlustel külg külje kõrval ja hammas hamba vastu sadu, isegi tuhandeid kilomeetreid, aga ma ei ole veel kordagi kohanud kedagi sellist, kes langeks nende 17% hulka, kes MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut uuringu järgi peab pigem või täiesti õigustatuks seksuaalsuhteid omasoolistega, nagu peab Lobjakas ja peavad nood, kes on Lobjaka käivitatud nõia- ja klapperjahiga ühinenud. Lööge näiteks Sportose keskkonda otsing «Ahto Lobjakas» ja vaadake, kui mitu vastust saate. Null! Mitte ainsatki. Pole spordimees. Sellega on kõik öeldud.

Kõigi nende sotsioloogide ning teiste nüüdsete nõia- ja klapperjahi korraldajate probleem on see, et nad tegelikult ei tunne meie Eesti inimesi. Muul moel lihtsalt ei saa seletada nende jahmatust nimetatud 58% üle. Mulle oli too tulemus igati loogiline ja ootuspärane, sest ma tean, mida enamik Eesti inimesi arvab – sest ma suhtlen nendega, ja mitte formaalselt, vaid informaalselt. Ilmselt võiks mindki kummitada sama oht, mis on eluvõõrandanud Lobjakal ja Ko-l, kui ma piirduksin ainult nende kuulsate, ilusate, rikaste ja mõjukate intervjueerimisega, mida tööl enamasti teha tuleb. (Ei, ma ei kurda selle üle!) Aga siis võtan õhtupoolikul või nädalalõpul oma suusad või istun ratta selga ning lähen treenima või võistlema ja kohtun inimestega ning aastate jooksul olen kuulnud ja näinud ning mõistnud, et see maailm, kus elavad need, kes ajakirjanduses suurelt pildile ja pealkirjadesse ei satu, on hoopis teistsugune kui see, mida püüavad siinmail kujundada Lobjakas ja muu nn Twitteri ehk säutsujate avangard jms, kes on haaranud ruupori ja kehtestanud avalikul areenil oma väidetavalt justkui progressiivse, ent tegelikkuses üdini sallimatu ja otsatult repressiivse ideoloogilise diktatuuri.

Ja veel, lõppakordina: kas te teate, miks need, kes usuvad end olevat humanistid ja sallivuslased, on tegelikult nii kurjad, õelad, karistamishimulised, teisi allasuruvad? Aga sellepärast, et nad on frustreeritud. Nad on frustreeritud ja stressis, sest olenemata nende raudsest veendumusest, et nemad teavad, kuidas asjad õigesti on ja kuidas peab õigesti mõtlema, ei ole nad suutnud kõigist oma suurtest pingutustest hoolimata enamust panna endaga samal lainel elama, olema, arvama, mõtlema. See võib ajada ikka närvi küll, eks ju? Ja selle närvimineku kinnituseks ongi 58% asjus käivitatud halastamatu nõia- ja klapperjaht.

Aga meie, spordimehed, võtame oma ratta ja teeme oma ilusa sõidu, kus närv puhkab – ja mis peamine: jääme endale kindlaks. Või kavatsete alluda Lobjaka-suguse ja teiste selliste diktatuurile?

Foto 1: Teineteist õnnitlevad Volta Ciclista a Catalunya 7. etapi järel Barcelonas Alberto Contador (2.) ja Alejandro Valverde (1.), Marc Soler (3.) vaatab kõrvalt. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix
Foto 2: Klapperjaht Volta Ciclista a Catalunya 7. etapi võidule. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix
Foto 3: Jalgratturite vahetu side rahvaga on sportlaste seas üks tihedamaid. Pildil Alejandro Valverde. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix
Foto 4: Mulluse Tartu rattamaratoni start. Foto autor: Elen Kontkar, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 5: Mulluse Tartu rattamaratoni stardi eel Tehvandi staadionil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 6: Massid mulluse Tartu rattamaratoni stardi eel Tehvandi staadionil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 7: Mullusel Tartu rattamaratonil osalejad kilomeeter enne Puka toitlustuspunkti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Nacer Bouhanni Cofidise meeskonnast tähistamas etapivõitu Volta Ciclista a Catalunyl. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix

kolmapäev, märts 29, 2017

Pullerits: Kas surnud hobustel saab rattaga sõita?

Keeruline küsimus pealkirjas? Vastus lihtne: jah, saab küll. Tean, sest olen seda teinud.

Hobuste saatus oli muidugi karm. Kauboid ajasid nad üle kitsuse kaljuneemele (fotol paremal) kokku, aga esiteks polnud seal varju ja teiseks juua ning nii seal paljud hobused koolesidki. Ja nüüd sõidavad üle nende jäänuste ja nende vahel maastikuratturid.

Sõit on lihtne ja mõnus ning vaated maailma ühed võimsamad.

Paraku on Eesti rattahooaeg veel mägede taga. Mullu ja tunamullu toimunud Kõlleste rattamaratoni ehk Allan Oras Cupi võistlust kalendrist ei leiagi. Ülenurme-Haaslava 2. rattarallini jääb üle kolme ja poole nädala. Jõgeva rattarallini jääb ligi kaks kuud.

Kuid ega Eesti sõite anna looduse poolt sellega võrrelda, mida Utah pakub (fotol vasakul). Peaks kevadel orientiirid äkki mujale ümber tõstma?

PS. Muide, riigikogust anti teada, et eile sinna läkitatud dokumendid jõudsid kohale.

Fotode autor Priit Pullerits. Esimene foto tehtud Dead Horse Point State Parki vaateplatvormil, taamal all Colorado jõe kanjon, teisel pildil ratturid Big Chiefi rajal, taamal La Sali mäed.

pühapäev, märts 26, 2017

Pullerits: Kuidas ma USA asepresidendi perre pääsesin ehk sitkete jalgade muljetavaldavast tähtsusest

Ah et kuidas pääsesin (vt pealkiri!)? Lihtsalt.

I just showed up. Ja lasin siis uksekella.

«Good morning! My name is Priit Pullerits.»

«Hi! Come in!»

Küsimus oli selles, kuidas jõuda õige ukseni USA pealinna Washingtoni (fotol paremal) nooblis linnajaos.

See polnud mingi argine uks. Selle ukse tagant 1816 Lamont Street NW viis otsetee ja -kanal USA kõige kõrgemasse võimuladvikusse. Mu eestkostjad ja abilised tagasid, et saaksin võimalikest parimad sidemed.

Ülesanne oli pealtnäha lihtne. 1990. aasta novembri algul sõitsin New Yorgist Washingtoni. Odavaim moodus selleks, arvestades mu konservatiivset rahapoliitikat (vt eelmine sissekanne), oli Greyhoundi buss (fotol vasakul). Ühe otsa pilet, pakun, et maksis umbes 20 dollarit. Startisin öösel kella viie ajal. Sõit pealinna vältab umbes neli tundi. Bussijuht oli suur ja tüse neeger, kes kohe algul korra majja lõi. Buss on Ameerikas, olgu see saladus siin paljastatud, madalama klassi liiklusvahend. Selles, mäletan, saatsid reisijad ükskord käest kätte bulvaritabloide, nagu Globe või National Enquirer, kuid mille sirvimisest, nagu arvata võite, ma keeldusin. Üks tüüp istus pikas bussis tagaistmele, kõrvaklapid peas, mille peale sohver valjul häälel korralduse andis: «Keera oma heli vaikseks, see on isegi siia ette kuulda!» Pärast seda said kõik vaikselt ja rahulikult sõita. Kord oli majas.

Mul olid kaasas juhised, kuhu Washingtonis minna. Aga ka hoiatus, et niipea, kui bussijaama jõuan, katsugu sealt metrooga (fotol paremal) kohe kiiresti edasi saada, sest too kant, Kapitooliumi-tagune, on ohtlik, igasuguseid tegelasi liigub ringi. Vaevalt jõudsin metroopeatusse, kui kaks neegrit haistsidki minus ilmselt saaki ja nihkusid ligi. Võtsin kähku oma pileti ja kadusin maa alla. Kui maa alt välja sain, avastasin end suures segaduses.

Nimelt ei ole Washingtoni tänavate numeratsioon sugugi nii loogiline nagu New Yorgis. Seega oli väga raske aru saada, mis suunas tuleb üldse liikuma hakata. Inimestelt küsides sain New Hampshire'i avenüül õige otsa siiski kätte ning hakkasin astuma. Seljas oli ülikond, kaasas spordikott muude asjadega. Saabusin Washingtoni ju ikkagi kolmeks päevaks. Pidin metroojaamast suunduma algul kirdesse ja siis mööda 16. tänavat põhja poole Lamonti tänavale. Seal pidin saama öömaja USA asepresidendi venna juures.

Walter Mondale (vasakpoolsel pildil keskel) oli Jimmy Carteri ajal Ameerika tähtsuselt teine mees. Enne teda täitis asepresidendi kohuseid Nelson Rockefeller, pärast Mondale’i George H. W. Bush, kellest oli selleks ajaks, kui ma Washingtoni jõudsin, saanud Ühendriikide president.

Naine, kes mulle Lamonti tänava townhouse’i number 1816 ust tuli avama, tutvustas ennast Virginiana. Just, nii oli mulle ka öeldud, et vastu võtab mind Virginia. Mehega oli lugu keerulisem.

Walter Mondale’i vend Clarence Mondale, kelle poole ma sisse astusin, ei olnud, nagu selgus, pereringis mingi Clarence. Teda kutsuti palju lihtsamalt: Pete. Olgu, kui Pete, siis Pete. Virginia juhatas mind mu tuppa maja teisel või kolmandal korrusel, enam ei mäleta, et saaksin koti ära panna, ja kutsus siis kööki sööma, mis, arvestades mu konservatiivset toitumisprogrammi Ameerikas, oli kui taeva kingitus. Ja siis ütles, et kui tahan minna linna, kus asuvad Valge Maja ja muud tähtsad asutused, saan Pete’ga kaasa – ta läheb autoga ja viib mind ära. Pete pani mind maha Foggy Bottomi piirkonnas (fotol ülal paremal) – Foggy Bottomit võiks tõlkida kui Udune Perse –, mis on nüüseks saanud Department of State’i ehk välisministeeriumi metanüümiks.

Mu kolm olulist päeva pealinnas Washingtonis said seega hoogsa stardi.

Mõned detailid, kus käisin ja mida tegin, peavad jääma siin saladuseks. Aga kui õhtul pimedas Mondale’ide juurde tagasi jõudsin ja Virginiale ette kandsin, kuidas päev möödus, hüüdis ta ülakorruselt Pete’i, kes töötas George Washingtoni ülikoolis American Civilizationi professorina: «Pete, sa pead siia tulema! Kuula, kus Priit kõik päeva jooksul ära käis!»

Teine päev oli ametliku missiooniga: pääsesin Washington Posti toimetusse (fotol vasakul), kus pidin veetma terve päeva. Seal oli mu kontakt huvitava nimega Lionel Neptune, kelle hankis mulle Eli Spiegel, kes oli mu kontaktisik New Yorgis International House’is, Rockefellerite rajatud Columbia ülikooli suures ühiselamus, ning kes elas New Jerseys Leonias, kus kasvas üles ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves.

Mustanahaline Neptune oli pikk, minust (tollal 187 cm) üksjagu pikem, tumedad lakk-kingad jalas, lumivalge mansettidega särk seljas ning laiad traksid üle õlgade. Ta oli Washington Posti omaniku ja juhi Donald Grahami n-ö parem käsi. Ta oli lõpetanud Harvardi ärikooli ja enne seda Duke’i ülikooli, mis on tuntud tugeva korvpallimeeskonna poolest. Korvpallist me siiski ei rääkinud. Neptune pani käigult paika, mida ma peaksin Washington Postis tegema ning kellega kohtuma. Aga enne, kui ta kabinetist väljusime, ilmus selle ukse peale minust õige pisut lühem keskealine mees.

Ega ma teda tundnud. Siis polnud ju internetti, et guugeldad, kes on kes. Ta oli sõbralik, naeratas, tundus isegi pisut malbe. Ta tumedad juuksed olid korralikult paremale kammitud. Ulatas tervituseks käe ja ütles: «Donald, Publisher». (Vasakpoolsel fotol vasakul.) Või umbes midagi sellist. Igatahes sain käigult aru, et siin algab asjaajamine kohe ikka kõige kõrgemalt tasandilt. Oma mõningases lihtsameelsuses arvasin, et eks ta tegelikult tuli ja tahtis oma silmaga näha, milline üks Ida-Euroopast, et mitte öelda Venemaalt tulnud noor mees välja võib näha. Arvata võib, et võib-olla vaid NSV Liidu suursaadik Washingtonis oli kommunistlikust impeeriumist seni Ameerika ühe tähtsaima ja mõjusaima lehe – Watergate’i ikka mäletate? – omaniku jutule pääsenud. Sedasi oletasin, et esindan teatavat eksootikat.

Tüütamata siin muude nimede ja ametipostidega, olgu materjali tasakaalustamiseks pigem välja toodud, mis oli Washington Postis (fotol paremal) suurim pettumus. Kas keegi oskab arvata?

Need olid toimetuse suured koosolekud hommikul ja pärastlõunal. Nõupidamisruumi kogunes laua ümber ja seinte äärde tavalistele toolidele umbes kaks tosinat inimest, kuid suurt midagi ei toimunud. Mõlemad koosolekud jätsid üksjagu uimase ja letargilise mulje. Mingeid vaidlusi ega arutelusid ei tekkinud. Näisid pigem kui kohustuslikud formaalsused.

Trampisin õhtuni Washington Posti toimetuses ringi, aga ära ei väsinud. Nagu ka eelmisest päevast mitte, mis oli proua Mondale’i mu suure kilometraažiga vapustanud. Selge see, et kui minu asemel olnuks mõni treenimata mees, oleks liikumiste kasutegur jäänud palju palju väiksemaks.

Samas näitasin ka initsiatiivi. Olin juba koolipõlves, kui lugesin kätte sattunud ajakirju National Geographic (fotol vasakul), märganud impressumis nimekaimu: Priit J. Vesilind. Ta avaldas aastal 1980, mõni kuu enne Moskva olümpiat, ajakirjas 26-leheküljelise loo «Return to Estonia», mis oli nõukogude julgeolekuaparaadi suurde ärevusse ajanud. Kuuldavasti oli tolle numbri levikut Eestisse otsustavalt takistatud. (Enamasti saatsid National Geographicut Eestisse siinsete inimeste Ameerikas elavad sugulased.) Igatahes otsustasin ajakirja toimetuse üles otsida ning Vesilinnuga kokku saada.

On ikka jultumus, võiks tagantjärele öelda. Toimetuse vestibüülis oli sekretäril esimene küsimus, kas mul on kokkusaamine kokku lepitud. Muidugi polnud. Aga seletasin, kes ma olen ja mida tahan. Nii sain kaasa soovituse, et tuleksin järgmisel päeval tagasi.

Priit J. Vesilind (vasakul ülemisel fotol) võttis mind lahkelt vastu. Ta vestles minuga terve tunni, võib-olla rohkemgi. Rääkisime inglise keeles. Ta lasi mul endast toimetuse laua taga ka pilti teha ning kinkis lõpuks oma kuulsa Eesti-looga ajakirjanumbri. Kirjutasin meie kohtumisest hiljem suure loo ühele Eesti ajalehele.

Kui kõik ülesanded Washingtonis (fotol vasakul) said täidetud, saabus aeg naasta New Yorki. Sel puhul kutsusid Mondale’id ka kaks või kolm oma seitsmest lapsest õhtusöögile. Õhtusöögiks oli kana. Ega ma seda muidu mäleta, aga mind jahmatas, et üks poegadest, minust ikka mitu head aastat vanem, sõi kana nii innukalt ja isuga, et pärast oli terve taldriku ümbrus laual kanatükke täis. Vastu õhtut, kella kaheksaks, sõidutas ta mind autoga Greyhoundi bussijaama Kapitooliumi taha – jälle money saved.

Ja mission accomplished.

Foto 1: Endise Utah' osariigi kuberneri Jon Huntsmani maja Washingtronis Kalorama linnajaos. Foto autor: NYTNS/Scanpix
Foto 2: Greyhoundi liinibuss. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Washingtoni metroo. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Walter Mondale ja Geraldine Ferraro 1984. aastal. Foto autor: NYT/Scanpix
Foto 5: Saudi Araabia suursaatkonna hoone Washingtonis Foggy Bottomi piirkonnas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Washington Posti toimetus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Donald Graham (vasakul) suurfirma Procter & Gamble nõukogu esimehe Alan George Lafleyga 2009. aastal. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 8: Washington Posti esikülg teatab 2013. aasta augustis Washington Posti müügist. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 9: Ajakiri National Geographic. Foto autor: AP/Scanpix 
Foto 10: Priit J. Vesilind esitlemas 2004. aasta kevadel Rahvusraamatukogus oma eestikeelset raamatut "Eestlane igas sadamas". Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 11: Washingtoni monument Washingtonis Tidal Basini ääres. Foto autor: AFP/Scanpix

kolmapäev, märts 22, 2017

Pullerits: Kuidas Rockefellerid mulle jalad alla aitasid ehk miks jooksusuutlikkus on eluliselt tähtis?

Esimene tunne oli, nagu oleks astunud leiliruumi. Lämmatav kuumus lõi näkku, kui Kennedy lennujaama uksed avanesid. Mu pilk rändas augustilõpu varase õhtupooliku ähvardavaist vihmapilvedest tumeda taeva all kohe silmapiirile. Kas äkki hakkab silma mõni New Yorgi kuulus sümbol või pilvelõhkuja? (Fotol paremal Vabadussammas.) Ühes noist peaks asuma vendade Rockefellerite kontor. Nende heldusest sõltus järgmisel neljal kuul mu toimetulek ja ellujäämine.

Olin saabunud New Yorki nagu mingi immigrant: hall ülikond seljas, käe kõrval üks suur kohver kogu hädapärase varaga. Ja ei ühtki dollarit taskus. Kust olekski ma need pidanud 1990. aasta suvel, kõigest kaks kuud pärast Tartu Ülikooli lõpetamist, saama?

Nüüd, vahetult pärast suurpankuri ja filantroobi David Rockefelleri surma 101 aasta vanuselt, on põhjust Rockefellerid teemaks võtta. Ja avaldada enam-vähem kogu tõde, mis moodi nad mul jalad alla aitasid, mis ühtlasi aitab seletada, miks on oluline, et ka endal kiired ja vastupidavad jalad oleksid.

Selleks ajaks olin jooksjakarjääri lõpetanud. Sain aru, et olin 800 meetris saavutanud kahe aastaga oma lae – 1.55,9. Kolmandal treeninguaastal tulemus enam ei paranenud. Parimaks jäi 1.56,0. Seetõttu on arusaadav ja loogiline, et ma ei läinud Ameerikasse edasi õppima sportlasstipendiumiga. Mind lähetas sinna mu õppejõud Marju Lauristin, kes nägi, et võiksin hakata uueneval ajastul arendama Tartu Ülikoolis praktilise ajakirjanduse suunda. Olin ju lõpetanud TÜ läbi ja lõhki viitega, ainsagi neljata, cum laude ehk kiitusega. Ja inglise keel oli juba keskkoolist suus. Oma sidemeid kasutades võitles Lauristin mulle välja koha Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis. See, nagu järele uurisin, on Ameerika parim. Asub New Yorgis Broadway ja 116. tänava ristumiskohas (fotol ülal vasakul).

Aga New York – see neelab ju raha! Mul polnud aimugi, kuidas lennujaamast Manhattanile pääseda. Üks väliseestlane tuli õnneks vastu. Taksoga. Seletas, et tal ei ole autot, sest tal pole vaba 400 dollarit, mida iga kuu New Yorgis parkimiskoha eest maksta.

Takso peatus Manhattani keskosa läänepoolsel küljel 71. tänaval, 200 meetrit Broadwayst. Seal elas (ja elab tänini) New Yorgi tüüpilises kitsas townhouse’is (fotol paremal) Eesti-sõbralik Ameerika jurist, kes mind esimesteks päevadeks kostiliseks võttis. Andis mulle tänavapoolse aknaga toa maja neljandal korrusel. Tema abikaasa, samuti jurist, viis mind esimesel õhtul välja sööma, aga enne peatus ühel tänavanurgal. Askeldas mingi aparaadi kallal ning ulatas mulle siis sajadollarilise, minu esimese, lausudes lõbusalt: «Näe, meil on Ameerikas lahe elu, raha saab seina seest!»

Sada dollarit oli siis metsik raha. Mu noorteadlase vms algaja palk Tartu Ülikoolis oli, kui õigesti mäletan, umbes kolmsada rubla. See, kui mälu usaldada, oli mustal turul väärt vaid pisut rohkem kui kümme dollarit.

Paar päeva hiljem, kui alustasin New Yorgis iseseisvat elu, olin valmis vinnama oma kohvri käe otsas 71. tänavalt mööda Broadwayd (fotol vasakul) 123. tänava kanti, mille vahe on umbes viis kilomeetrit. Olin ju treenitud ja piisavalt vastupidav. Aga võõrustaja abikaasa võttis mulle takso. Ja andis ka taksoraha – kümme dollarit. Mu terve kuu palga...

«To International House, please,» ütlesin tagaistmelt taksojuhile.

«Is this near the church?» küsis ta vastu.

Kirikust ei teadnud ma midagi. Küll aga teadsin, et International House on suur ja uhke ühiselamu, kus pidin saama toa. Ja et selle eest peavad maksma vennad Rockefellerid. Aga kus nad on ning kust ja kuidas ma oma elamisraha kätte saan, sellest polnud mul endiselt aimugi.

Ühiselamus juhatati mind kuuendale korrusele. Seal, otse liftide vastas, ootaski mind mu tuba: vasakul valamu ja kapp, paremal tool ja laud, seinal mõned riiulid, akna all voodi. Ja aknast paistis üle väikse pargi tõepoolest kirik, gooti stiilis Riverside Church (fotol vasakul). Väljas oli soe ja ilus päikseline ilm.

Raha, õigemini selle vähesus, polnud algul probleem. Tulin ju nõukogude ühiskonnast, kus rikkus oli häbiasi, ning olin nagunii arvestanud, et hakkama tuleb saada kokkuhoidlikult. Samas andis lootust, et ega ma jänni jää, tõsiasi, et mind pidid rahaga toetama ikkagi vennad Rockefellerid. Nende kuulsus ulatus isegi Nõukogude Liitu. Ja neil, kui labaselt öelda, on raha nagu muda või nagu ratsahobusel sitta. Isegi mu elupaik, International House (fotol paremal), on Rockefellerite rajatud. «Siin linnas paistab, nagu oleks iga teine maja Rockefellerite ehitatud,» nentis kord üks kaastudeng.

Tagasihoidliku nõukogudeaegse kasvatusega ei hakanud ma rahaasjus kohe kellelegi peale pressima. Sain aru, et vendade Rockefellerite fond kannab elamiskulu otse ühiselamu arvele. See, kui õigesti mäletan, oli umbes 600 dollarit kuus. Mingi summa pidi laekuma ka mu argisteks kuludeks. Aga kust ja kuhu, ega ma sellest pikka aega aimu omanud. Kuni ühel päeval imestas Eli Spiegel, vanem proua, kes oli mulle (ja kümnetele teistele) n-ö mentoriks: «Sa oled tõesti väga vähesest elanud!»

Õige see oli. Näiteks oli ajakirjanduskoolis (see oli magistriprogramm) ühel nädalal kavas reporteritöö kohtutes. Kohtud asuvad aga Manhattani lõunatipus (fotol vasakul). Mäletan, et üks protsess, mida tuli kajastada, oli kurikuulus Central Parki sörkjooksja juhtum, kus süüpingis istusid neegernoorukid, keda süüdistati valge naise vägistamises ja tapmises. Istungid algasid hommikul. Ülikoolis oli reegel, et 700-sõnaline uudislugu tuleb esitada pärastlõunal kell veerand viis. See nõudis kiiret tegutsemist. Aga metroosõit maksis toona dollari ja kümme senti ehk edasi-tagasi viiendiku minu kuupalgast.

Jalad on? On! Hommikul vara üles, üle kümne kilomeetri korralikult ülikonnas kand-ja-varvas kohtuhoonesse ning sealt pärastlõunal teist samapalju ülikooli tagasi, et jõuaks loo ikka tähtajaks valmis. Alati jõudsin. Kunagi ei hilinenud. Ja kunagi ei kasutanud ka metrood. Sellega võrreldes oli palju lihtsam too nädal, kui tuli kajastada ÜRO peaassamblee istungjärku. Mäletan, et käisin kirjutamas Saksa välisministri Hans-Dietrich Genscheri ja NSV Liidu välisministri Eduard Ševardnadze kõnest. ÜROsse (parempoolsel pildil keskkohast paremal) oli ikkagi poole vähem maad kui kohtuhoonetesse. Treenitus jooksjana võimaldas need pikad teekonnad alati probleemitult läbida, ja ikka viisakalt ülikonnas. Ameerikas ei ole seda stiili, et käid närakana teksades ja t-särgis ringi – keegi ei võtaks sind tõsiselt; sind ei lastaks ukselt edasigi. (Viis aastat hiljem pealinnas Washingtonis Newsweeki ajakirjas töötades olid hele särk, viigipüksid, lips ja tiptopp kingad loomulik dress-code.)

Ühel päeval sain kutse vendade Rockefellerite fondi. See paiknes kesklinnas 6. avenüül (mida kutsutakse ka Avenue of the Americas) ühes pilvelõhkujas (parempoolsel pildil Rockefeller Center). Rockefellerite esindaja William S. Moody viis mind lõunale. Siirdusime tema kontorist MoMa-sse ehk moodsa kunsti muuseumi. Pärast jäin õhtupoolikul sinna, et muuseumis ringi vaadata. Saalid olid kümnete kaupa täis Pablo Picasso, Vincent van Goghi, Henri Matisse’i jpt töid. Need olid nimed, kellest oma nooruses olin vaid kuulnud. Aga kui nende töid on nii hirmus palju, siis lõpuks leiad, et... vahet pole, pilt on pilt. Tähtsam oli see, et kõht oli täis.

Kui proua Spiegel nentis, et olen vähesest elanud, siis käis see just kõhupoolise kohta. Suur pidupäev oli see, kui lubasin endale mõnes pitsabaaris viilu pitsat. (Vasakpoolsel fotol vasakul pitsabaari silt, keskel Madison Square Garden.) Pitsalõik maksis dollari ja 30 senti. Tegelikult ju terve varanduse. Vähemalt võis juustu piiramatus koguses peale raputada. Loomulikult ei saanud seda luksust lubada endale iga päev. Võib-olla kord, parimal juhul kaks korda nädalas. Enamasti tuli läbi ajada palju vähemaga. Nelja kuu jooksul, pidasin arvet, kulus mul toidule 27 dollarit. Ei, mitte nädalas. Ei, mitte kuus. Ikka nelja kuu peale kokku. Ja ma ei käinud supiköögis ega prügikastides ega vargil. Aga kui sa suudad ära kannatada kaks staadioniringi hapnikuvõlas jooksmist, nii et pärast võid oksendada, suudad ära kannatada ka selle, et kõht ei ole just alati punnis.

Tõsi, eks sai leidlikkuse abil ka tasuta abi. Näiteks kaks korda semestri jooksul toimus Int’l House’is (fotol paremal) suur pidulik õhtusöök, mis vähemalt mulle oli tasuta (või hinna sees?). Ühel kitsamas ringkonnas peetud õhtusöögiga üritusel Int'l House'is sattusin ühte lauda istuma James Wolfensohniga, kellest sai viis aastat hiljem Maailmapanga president. Igal teisel laupäevahommikul toimus mingi poolametlik grupiarutelu, millest ma peaaegu tuhkagi ei mäleta – aga peaasi, et süüa anti. Õppetööpäevadel toimusid lõuna ajal Harrimani sovetoloogide instituudis kohtumised huvitavate inimestega (ühest, kes oli kuulunud Kremli tippešeloni, kirjutasin pika loo isegi Noorte Häälele) ning sinna juurde serveeriti küpsiseid ja kohvi. Ajapikku tekkisid ka tuttavad, kes kutsusid külla. Need külaskäigud olid alati õhtusöögiga. Niiviisi sai kõhu ikka täis. Ja niiviisi kogunes raha pangaarvele.

Pank, kus mu raha seisis, asus aga Harlemis. See oli tollal kurikuulus neegrite linnaosa, mis algas 125. tänavalt põhja poole, ja kuhu kõik hoiatasid valgel inimesel minemast. Üks kaastudeng, Kevin oli ta nimi, isegi rääkis, et sõitis kord Manhattani lõunatipust metrooga kogemata 125. tänava peatusse (fotol vasakul), aga loobus seal jaamast väljumast – liiga ohtlik! – ning sõitis 116. tänava peatusse tagasi.

Igatahes võtsin ühel päeval Rockefellerite fondist oma elamisraha lõpuks välja – et ameeriklastel ei jääks ekslikku muljet, nagu ei lähegi mul raha vaja, sest kes teab, äkki võtavad siis mu elamisraha vähemakski, võisin oma naiivsuses mõelda – ning viisin selle 125. tänava panka hoiule. Tänaval, oletan, et vaatasin hoolega, kes mu ümber parajasti liiguvad.

Columbia ülikooli õpingute lõpus, enne tagasilendu Moskvasse, võtsin pangast sularaha välja. (Fotol paremal ajakirjanduskooli ees.) Olin suutnud kokku hoida umbes kaks tuhat dollarit. Tähendab, olin püstirikas. Tollest summast nõudis küll PanAmi esindaja 106 dollarit lennukompaniile, sest mu pagasil oli räige ülekaal. Olin saanud oma õppejõult, Ernest Hemingwayd meenutavalt Donald Shanorilt terve hulga raamatuid, mida mul ülikoolis vaja võiks minna, ja samuti ostnud neid terve hulga ise. Ühtlasi sain ajakirjanduskoolist kaasa kaks rasket karbitäit paljundatud materjale. Need tegid kaks kohvrit hiidraskeks, nii et PanAmiga ei jäänud vähimatki kauplemisruumi.

Eestis ostsin nelja kuuga säästetud raha eest tollase luks-Žiguli, nn Ikaruse-istmetega 2107. Maksin selle eest 1350 dollarit. Seega jäi raha muukski, näiteks Jaapani videomaki soetamiseks. Kui paar aastat hiljem Žiguli maha müüsin, teenisin korraliku vaheltkasu. Sellele pani Venemaalt tulnud ostja 2000 dollari eest silma ja käe peale juba enne, kui jõudsin Tartu autoturul väravast sisse sõita. Arvan, et isegi vennad Rockefellerid (fotol vasakul kuldne Prometheuse kuju Rockefeller Centeri ees) poleks suutnud käibevaralt nii suurt kasumit välja pigistada, isegi mitte nii kiiret müüki korraldada. Võib-olla õppisin nende raha eest vale ala?

Aga muidugi oleks võinud kogu Rockefellerite raha ka maha süüa ja sõita ja juua. Mida vist enamik olekski minu asemel teinud. Sest neil pole sitkust ega tugevat iseloomu. Sest enamik on, ütleme otse, nõrgad, tahtejõuetud.

Kõik fotod tehtud suvel 2013, kõigi fotode autor Priit Pullerits.

teisipäev, märts 21, 2017

Pullerits: Kes tuleb valida hooaja parimaks murdmaasuusatajaks?

Raske ettegi kujutada, aga eelmisel aastal sain veel sel nädalal, enne kui sõitsin ära Utah’sse Moabi rattaga seiklema, tiirutada muretult Tähtvere kunstlumeringil. Äsjasel nädalavahetusel väntasin sealt rattaga mööda. Suusarajast olid alles vaid hallikaspruunid riismed.

Niisiis, tõmbame hooajale joone alla, ulatades ühtlasi abikäe Eesti Suusaliidule, kes hakkab peagi valima hooaja parimat murdmaasuusatajat. Kes see võiks olla?

Kohe kindlasti, mitte mingil juhul, ei tule hooaja parimate valimisel arvesse Team Haanja liikmed. Mitte sellepärast, et nad on ESLiga sõjajalal, vaid seepärast, et nende hooaeg ebaõnnestus. Totaalselt. Eesmärgid jäid saavutamata. Isegi nende peatreener Anti Saarepuu, kes terve hooaja püüdis viletsa ja mageda mängu juures teha head nägu, pidi pärast hooaja põhivõistlust, Lahti MMi telekaamera ees aru andes sõnu otsima: «Täna oleme selles seisus, ega siin midagi...» Ja lisas: «Kokkuvõttes midagi väga positiivset siit MM-ilt kaasa võtta ei ole.» Ja veel: «Pigem me ebaõnnestusime.»

Olgu see selgelt välja öeldud: ei saa valida parimaks kedagi seda, kes ebaõnnestujate hulgast kõige vähem ebaõnnestus. See ei oleks üksnes kurioosne, see oleks lausa absurdne. Mõistate, suusaliidu ametimehed?

Niisiis tuleb parimat otsida nende tippude hulgast, kes alt ei läinud. Peeter Kümmel? Ei, tema hooaeg läks paraku tühja. Kein Einaste? Tubli, et tagasi rajale tuli, aga sellest jääb väheks. Siim Sellis? Ausalt öeldes ei mäletagi, et ta kuskil väga võistelnud oleks. Martti Himma? Estoloppetitel rahvasuusatajate ees võidutsemine pole päris see...

Kes meil siis üldse üle jääb? Kas parim tuleb jätta välja kuulutamata?

Võtke või jätke, süüdistage mind erapoolikuses või milles tahes, aga ainsana jääb sõelale Vahur Teppan. Põhjendan.

Lõppenud nädalavahetusel sai ta Eesti meistrivõistlustel teatesprindis koos mittesprinter Karel Tammjärvega hõbemedali, kaotades vaid Eesti sprindikoondise kahele parimale, paarile Raido Ränkel ja Marko Kilp. Teatesõidus sai ta koos Tammjärve ja Peeter Kümmeliga esikoha (fotol vasakul, lipuga) kusjuures klassikadistantsi avavahetuse kiireima sõitjana edestas ta ka Eesti koondislastest Lahti MMil parima koha saavutanud Algo Kärpi. 50 km maratonis püsis ta 40 km esikoha konkurentsis, aga midagi pole teha – kui ikka peaaegu üldse treeninud ei ole, siis 50 km lõpuni ei kesta. Kuid sõita mittetreenijana 40 km võrdselt treenijatega näitab iseenesest mehe tegelikku võimekust ja suutlikkust.

Ja siis muidugi ülivõimsad esitused rohke osalejaskonnaga Lemeksi talvistel suusaetappidel Tartus, kus ta tõestas oma võimekust sellega, et alistas klassikatehnikasõidus hooaja põhistartideks tippvormi koguva Tammjärve ning jättis mõlemal korral, kui Kümmel starti tuli, ka tema selja taha. Kusjuures hooaja finaal, 12 km ühisstardist vabatehnikasõit oli eriti muljetavaldav nii ökonoomsuselt, taktikaliselt taibukuselt kui kiirendusvõimekuselt.

Ja need võidud tulid kõik ilma, et ma oleks Teppanit kordagi suusaradadel treenimas näinud – kusjuures ma viibisin enamiku vabast ajast suuskadel. Mida ma aga kogu aeg nägin, oli see, kuidas Teppan ehitas, korraldas, asjatas, kommenteeris, abistas.

Seega läheb minu hääl Eesti selle talve parima suusataja valikul Vahur Teppanile. Kes on poolt ja kes on vastu? Aga, palun, argumenteeritult!

Fotod 1-3: Eesti meistrivõistluste 3x10 km teatesõidu avavahetuse sõitjad laupäeval Jõulumäel. Fotode autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 4: Vahur Teppan (lipuga) tähistamas laupäeval Jõulumäel Eesti meistrivõistluste 3x10 km teatesõidu võitu. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 5: Vahur Teppan Tartus Tähtvere spordipargis sel talvel oma kätega ehitatud Limpa suusakoolis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

reede, märts 17, 2017

Pullerits: Vaadake, kes saavad minult auhinna! Kas leiate ka enda nime?

Suusahooaeg, nagu teate, lõppes mulle Lemeksi sarjas omas vanuseklassis kolmanda kohaga, mis tõi terve kotitäie auhindu. Vägev! Aga alati tuleb ka vastu anda. Siin on minu preemiad tänavuse hooaja eest – vaadake, kas teile ka midagi tuli!

Parima uisutehnikatunni eest – Kaspar Kokk

Takistuste rajale veeretamise eest – Indrek Kelk

Visa ja väsimatu määrdetöö eest – Jaanus Kunts

Professionaalseima modellitöö eest suusarajal – Jaak Mae

Teravate ja ründavate kommentaaride eest võistlustel – Vahur Teppan

Põhjalikema telefonitsi suusavestluse eest (mehed) – Kein Einaste

Põhjalikema telefonitsi suusavestluse eest (naised) – Tatjana Mannima

Meeldivaima ühistreeningu eest – Jaanus Laidvee

Ulatuslikema telekajastuse eest – Jüri Muttika («Ringvaade»)

Võistlustel võimaldatud kordusstardi eest – Jaak Teppan

Üllatava ja uskumatu hangest ülestõusmise eest – Raio Piiroja

Intrigeerivat hambateritamist pakkuva tegevuse eest – Team Haanja

Ärapanemistahet kütva suusavõistlustel osalemise eest (mehed) – Hannes Hermaküla

Ärapanemistahet kütva suusavõistlustel osalemise eest (naised) – Sille Rell

Põhjalikema sissevaate eest Eesti tippsuusatamise telgitagustesse – Timo Simonlatser

Ajakirjanduslikult kandva suusavihje eest – Kuldar Aavik

Suusateemaliste lugude rohke lehte lubamise eest – Tiina Reinart

Altruistlikema abi eest – Meelis Luht

Paljastavaima suusakompra eest – Sports Hacker

Emotsionaalseima sõnasõja eest võistlusrajal – Heiki Kulu

Preemiata jääb seekord üllatuslikult Scanpixi Baltimaade pealik Art Soonets. Lihtsalt pole millegi eest premeerida. Preemiaks on uhke äramainimine ja igaveseks ajalukku jäämine Eesti loetuimas ja intrigeerivaimas spordiblogis – kui järele mõelda, pole seda sugugi vähe.

Mida jätsite teie, kes te oma nime siit ei leidnud, sel talvel tegemata, et te mingit tähelepanu ei pälvinud?

Foto 1: Priit Pullerits (esiplaanil) Lemeksi suusasarja viimasel etapil, 12 km ühisstardist klassikasõidus Tähtvere spordipargis. Taamal Rein Vares. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Lemeksi suusasarja viimasel etapil, 12 km ühisstardist klassikasõidus Tähtvere spordipargis ühest kurvist teise sisenemas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

kolmapäev, märts 15, 2017

Pullerits: Miks ei tohi naisi lubada spordipoodi?

See on vähemalt poolte meeste huvides, et Eesti spordipoed, ikka need korralikumad ja paremini varustatud, kuulutataks naistevabaks alaks.

Nii, nüüd, kui naisõiguslased on tagajalgele, vahtu ja marru aetud, saame selle teemaga kainelt mõtlevate meeste seltskonnas rahulikult, omavahel edasi minna – et miks. See siin on teema, millest keegi avalikult ei räägi, isegi mehed mitte, ka kõige alfaisasemad nende seast.

Nagu teada, olen viimasel ajal külastanud spordikauplusi, uurinud jalgrataste hindu ja, mis peamine, vestelnud kaupluste töötajatega. Nende jutust koorub nii mõndagi huvitavat.

Ühest vestlusest tuli välja, et vähemalt pooltel meestel on poetada isiklik probleem, kui suurema asja ostmiseks läheb. Nimelt selgus, et pooled mehed ei soovi, et nende naine saaks teada, kui palju soetatud varustus tegelikult maksab.

Seetõttu, nagu kaupluse kogenud töötaja mulle rääkis, soovivad pooled mehed kallimate ostude puhul maksta tingimata sularahas, et kuskile ei jääks kirjalikku tõendit, kui palju nad näiteks ratta või suusapaari eest välja käisid, ja paluvad hoida seda ka muul moel salajas. Sest need summad, tõdegem, on ju kolossaalsed.

Minge spordipoodi ja te veendute, et kui tahate tipptasemel suusapaari, siis selle hinnasilt võib küündida 699 euroni. Olen oma silmaga näinud, tean, millest räägin. Veel hullem on lugu jalgratastega, mida, nagu te ilmselt teate, vahetab mõni mees iga hooaja järel. Ja ei vaheta mitte seepärast, et eelmine ratas sai ostetud liiga odav ning see lagunes suve jooksul ära. Vahetab seepärast, et saada veel värskem, veel moodsam mudel.

Aga vähegi võistlusvõimelise ratta hind algab ikka üksjagu suuremast summast kui 2000 eurot. Lihtsalt öeldes: üksainus jalgratas maksab kaks Eesti keskmist palka. Tegelikult palju rohkem, kui sinna lähevad juurde muud osad, alates kompuutrist, vattmeetrist ja lõpetades elektroonilise käiguvahetaja või ekstrakergete jooksudega. Täiesti vabalt võib ratta hind kerkida üle 3000 euro, isegi üle 4000 euro.

Arusaadav, et sellist rahapaigutust, kui te pole just poolmiljonär – ja enamik seda ei ole, ükskõik kui kõva mehe nägu püüavad teha need, kes sõidavad võistlustele firmamaasturi nagu enda omaga ja maksavad oma unistuste kodu, põllu serva ehitatud küprokimaja eest palehigis võlga (aga seda me ju ei näe, näeme, et oi, küll elab uhkelt, kuigi tegelikult on maja panga oma) –, et sellist rahapaigutust on kodus keeruline, kui mitte võimatu põhjendada. Liiati veel olukorras, kus naine tahab osta kevadel uue kleidi, aga mees ütleb, et «segi oled peast või, sellise riidejupi eest 149 eurot?!?».

Seetõttu, nagu mulle tuntud spordipoe kogenud ja elunäinud töötaja avaldaski, soovivad pooled mehed, et ostetud spordivarustuse hind kuskilt mingil moel ega juhul välja ei paistaks.

Ja meeste õnneks naised spordivarustusest ei jagagi (mis on loomulik, sest isegi mina suurt ei jaga), mistõttu on neile kodus ilmselt lihtne põhjendada, et näe, ratas samasugune nagu eelmine, spordipoest odavalt sain, oma eelmise andsin väga soodsalt müüki, üks loll ostis ära – ja ega väliselt ju tõesti vahet ole: suusk on suusk ja ratas on ratas.

Aga suur seletamine ootab mehi ees, kui naine peaks hakkama ükskord teemasse süüvima, uurima, kuhu tegelikult kaob raha, ja avastama, et suusal ja suusal on väga suur vahe ning rattal ja rattal samuti. Ja et need ei maksa sugugi 250 eurot, vaid 2500 eurot.

Seepärast ongi, nagu hiljuti spordipoes peetud vestlusest teada sain, paljude meeste elulistes huvides, et naine ei satuks eluilmaski spordipoodi. Ja et perekonnas suured tülid ära hoida – lähisuhteheitlused on ju nüüd hitt-teema, kusjuures vägivallaks on hakatud pidama ka verbaalset arveteõiendamist –, oleks kõigi ühistes huvides, kui naised spordipoodidesse ei satuks.

Kes vajab pärast seda sõnavõttu närvide rahustamist, saab rahus minuga päikse käes kaasa sõita siin.

Foto 1: Rademari spordipood Tallinnas Tartu maantee alguses aastal 2000. Foto autor: Ander Ilp, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rademari spordipoe töötaja Anete Roosiaas aastal 2014. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Rademari spordipoe teenindaja Hasso Paap ja klient Pille Lodi proovimas uiske aastal 2008. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 4: Järveotsa keskuses spordikaupluse Hype avamine aastal 2000. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Mingil põhjusel on Riina Suhotskaja Järveotsa keskuses spordikaupluse Hype avamisel aastal 2000 oma käekoti sise põrandale laotanud. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix

pühapäev, märts 12, 2017

Pullerits: Kas hooaja avapauk ratta seljas läks liiale?

Nonii, mehed, kas tänane, pühapäevane päikeseline ja tuuletu ilm ajas teid ka sadulasse? Aga ärge arvake, et hooaja esimene pikem sõit pakkus teile midagi põnevat ja erutavat. Te ei tea närvikõdist midagi. Tahate teada? Siis vaadake, kas hakkab pea ringi käima, kui sõidate samasugusel pöörase järsaku serval, nagu mina! (Nõrganärvilistele ei soovita.)

Keskpäeval, kui lipud olid longus ja suits tõusis korstendest püstloodis, sõitsin Ameerikast Salt Lake Cityst ostetud Treki maastikurattaga Tartu ümbruse teedel kahe tunni ja 22 minutiga ligi 60 kilomeetrit. Süüa ega juua kaasa ei võtnud, sest plaani polnud, kui palju vändata, aga kahe tunni järel tundsin, et energia hakkas kaduma.

Suusatamisega on sedapuhku vist küll kõik. Lõin selle aasta lumekilomeetrid kokku, sain 780,5. Võistlusi kogunes kahe kuuga kaheksa: kaks nn pooleterast ehk lühendatud maratoni, Alutaguse ja Tartu oma; siis hooaja tähtsaim võistlus, Otepää MK-etapp; ning viis etappi Lemeksi suusatalve sarjas (fotol paremal viimane etapp), kus sain oma vanuseklassis kokkuvõttes Kuldar Aaviku ja Aivar Veri järel kolmanda koha. Vähemasti jätsin endast märgi maha.

Rattahooajaks aitab kindlasti häälestuda ajakirja Ma Olen Jalgrattur äsjailmunud, kuues number (kaanepilt vasakul). Seal jätkan sel aastal alustatud rubriigiga, kus tutvustan kuulsaid ja väljaspool rattasõitugi nimekaid harrastajaid. Seekord vahendan tuntud ortopeedi-traumatoloogi Leho Ripsi (kahel alumisel fotol) rattasõidukarjääri ja -kogemusi: saate teada, kuidas ta end aastaid tagasi lühikese ajaga väga kõvaks sõitjaks treenis ning mis juhtus, et ta ühtäkki võistlemisest loobus ja avastas rattasõidu võlu hoopis milleski muus.

Ma Olen Jalgrattur algab seekord kolme matkalooga: fotograafilised rattaretked Eestimaal (Assar Jõepera), lõpmatus Lõuna-Eesti kruusateedel (Matej Goršič) ning CityBike esitleb: ring ümber Võrtsjärve, enne kui järv minema lendab.

Harrastajad lähevad kevadel lõunasse, Itaaliasse, Hispaaniasse, Mallorcale. Mida seal tehakse, kirjutab Liisi Rist.

Kaks lätlast Simple Sessionil. Ed Zunda ja Tomass Grinbergsiga rääkis Andrus Nilk ja neid pildistas Artur Sadovski.

Ja siis: kuidas muuta Tallinn rattasõbralikuks linnaks? Teemat alustavad Tõnis Savi ja Ailar Väärtmaa. Miks on Tallinna äärekivid kui grand canyon, küsib Väärtmaa.

Ivo Suur on mõneti mõistetamatu tegelane... Nii algab lugu, milles Ivo Suur räägib endast ja rattasõidust. Triatlonist ka.

Ja see ei ole loomulikult kaugeltki kõik...

...Siiski... Veeta pühapäeval kaks tundi ja 22 minutit ratta seljas... Kainelt võttes, mis on selle mõte ja mis eesmärki see teenib?... Sõidad ja vaatad, kuidas asjalikud ja töökad inimesed oma maja ümber askeldavad, oksi koristavad, puid lõikavad – teevad midagi tõeliselt kasulikku, mitte ei talla tühja tuult. Häbi meil olgu tühja lahmimise pärast, kas nii? Hüva, sõidad tunni, saad piisavalt liigutada ja värsket õhku – aga vändata ühe kahe tunni... See, mehed, on arulage. Kuid seda oli mul ilmselt vaja, sest olin niigi kulutanud nädalavahetusel tervelt üheksa tundi tudengite kontroll- ja kodutööde parandamisele (eelmisel nädalal kulus selleks 11 tundi!). See kurnab vaimselt, hing ja keha nõuavad vaheldust, teistsugust pingutust. Aga mis on teil oma kahe ja rohkema tunni pikkuste rattasõitude õigustuseks öelda?

Foto 1: Priit Pullerits Trekiga Monitor Butte'i ees Utah's Moabi lähedal 2016. aasta kevadel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pullerits (esiplaanil) Lemeksi suusatalve viimasel etapil, 12 km vabatehnikasõidul Tähtvere spordipargis. Tema kannul Rein Vares. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3. Ajakirja Ma Olen Jalgrattur äsjailmunud, kuues number. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre
Foto 4: Leho Rips Villabassa rattamaratonil 2008. Foto Leho Ripsi erakogust
Foto 5: Leho Rips Salzgammergut Trophyl 2008. Foto Leho Ripsi erakogust