reede, veebruar 17, 2017

Pullerits: Mis otsustab Otepää MK-etapil 5 km sõidu võidu?

PÜHAPÄEVASE HARRASTAJATE VÕISTLUSE OTSEPILTI NÄEB SIIT!
Kohe näha, et Eesti harrastussuusatajate selle talve tähtsaim võistlus, Otepää MK-etapi pühapäevahommikune 5 km klassikat kuulsal, et mitte öelda kurikuulsal Tehvandi ringil on tulemas. Vaadake, mis toimus teisipäeva varasel pärastlõunal!

Päike siras. Õhk oli soe. Lumi oli pehme. Uurisin Tartus Tähtvere spordipargis SuusaAkadeemia staabis ja Limpa suusakoolis (fotol ülal vasakul) – endine Suusavendade staap – Fischeri igat sorti uute suuskade kohta. Vahur Teppan oli need kõik seina äärde uhkelt ritta ladunud. (Noist, samuti revolutsioonilistest arengutest suusatööstuses, saate lugeda laupäevase Postimehe Arteris!) Siis läksime korra välja, sprindiringi äärde – ja mis me nägime! Ain-Alar Juhanson tegi seal tiire, Madshusid all. Selge, valmistus Otepää MK-etapiks. Tema samm näis tõusudel sama hea, ilus, pidav ja võimas ning libistav, nagu Teppanil. Kohe näha, et võistluse üks favoriite. Kiitis, et kliister peab hästi. Aga Teppanil oli talle veel parem pakkumine.

Teppan andis Juhansonile (parempoolsel fotol resp. vasakul ja paremal) Fischeri spetsiifilised, just noiks oludeks sobivad suusad, ning käskis katsetada. Juhanson sõitis paarsada meetrit, võttis kolm tõusu, siis tuli meie juurde tagasi ja ütles – need peavad veel paremini. Ma ei imestaks, kui ta Teppanilt MK-etapiks endale mingid imerelvad jalge alla saab, igatahes mingid läbirääkimised nende vahel juba hakkasid.

Kuid see polnud veel kõik. Neljapäeva õhtupoolikul läksin pärast tööd taas Tähtvere spordiparki, et teha kerge kolmveerandtunnine sõit, et klassikatunnetus lihastest ära ei kaoks. Ja mis ma seina ääres nägin! Juba seisid seal Fischerid, Raio Piiroja nimi kleepsuga peal. Olin varemgi kuulnud, et Piiroja kasutab Teppani suusapargi võimalusi ja eeliseid. Nüüd veendusin selles oma silmaga.

Oot-oot, protestisin. Mul tuli mälust kohe esile paari päeva tagune jutt, kus Teppani hooldemehed, sh Jaanus Kunts (fotol vasakul), olid pakkunud, et Otepää MK-etapi keerulisteks oludeks panevad nad mullegi valmis mitu valikut. Kas neid ikka jätkub, kui Piiroja on juba lasknud mingid suusad enda nimele kirjutada, küsisin.

Sellele, tuleb tunnistada, järgnesid kiirelt otsustavad ümberkorraldused, mis aga on siseasi ning üksikasjalikumalt valgustamisele ei kuulu. Igatahes said nii mõnedki asjad ümber sätitud ning viie minuti pärast läksin rajale, Teppani klassikasuusad näpus. Teppan tõmbas noile isegi uue kliistrikihi alla. Eesmärk oli proovida, kas nood suusad toimivad.

Ei ja jah. Lausikul jätsid soovida, ja Teppan selgitas pärast, miks. Nimelt, et mul on liiga pehme tõuge, mis läheb liiga taha, ei lükka piisavalt alla. Seda tajusin ise ka. Siin aitas lagunemisele pisut kaasa see, et võtsin ka Teppani saapapargist Fischeri saapad, kuid nr 43 osutus pisut väikseks, mistõttu pöia esiosal jäi tõukel teravusest puudu, sest pitsuv suur varvas mõlemal jalal ei lasknud lõpuni vajutada. Niisiis näete, et spordis pole tõepoolest pisiasju. Tõusudel pidasid Teppani suusad aga hästi, tundus, et paremini kui minu Fischerid. Igatahes sain kõigist tõusudest ilusti üles, kui vaid keskendusin piisavalt suuskade kinnivajutamisele.

Sedasi tekkiski lühikese trenni lõpuks küsimus, kas minna MK-l starti oma või Teppani Fischeritega. Teppan seletas, et näed nüüd, kui keeruline võib olla suusataja olukord, kui tal on enne starti valida mitme paari vahel. Jah, on küll. Igatahes soovitas ta mitte ülemõelda, sest see tekitab lisapingeid, ning otsus vastu võtta. Sest ega lõppkokkuvõttes nagunii suurt vahet ei tuleks, tröösis ta.

Millise otsuse langetaksite teie?

Tegelikult, arvestades, et pühapäeval tuleb sulailm, lisaks tuuline, mis tähendab keerulisi olusid, oli mul Teppanile veel üks ettepanek. Et mis oleks, kui minu asemel stardiks hoopis tema. Ta ei hakanud pikalt mõtlema, vaid ütles, et seda ainult ühelt tingimusel. Millisel?

Kui mina kommenteerin sel ajal võistlust. See on Otepää MK-etapil tema töö.

See ei olegi nii keeruline. Igatahes oleks mul võita palju rohkem kui kaotada.

Seda rollivahetust me Teppaniga muidugi ei tee. MK-etapp on selleks ikkagi liiga tõsine asi. Ja parem jääda ise sõites tagumisse otsa kui saada asendussõitjaga võit.

Foto 1: Vahur Teppan SuusaAkadeemia staabis ja Limpa suusakoolis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan ja Ain-Alar Juhanson SuusaAkadeemia staabis ja Limpa suusakoolis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jaanus Kunts suuska töötlemas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Vahur Teppan ja Jaanus Kunts SuusaAkadeemia staabis ja Limpa suusakoolis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tehvandi suusastaadionil parkla Otepääl. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 6: Tehvandi suusastaadioni tribüün. Foto autor: Priit Pullerits

kolmapäev, veebruar 15, 2017

Pullerits: Kuidas Jaak Mae tutvustas mulle Otepää MK-etapi rasket rada?

LOOS ON LISATUD TEHVANDI RAJA VIDEO LINK, PEATEGELANE JAAK MAE.
Jaak Mae, olümpia pronksmedali ja MM-võistluste hõbemedali võitja, oli eile, teisipäeva hommikul kella üheksa ajal mul kohe vastas, niipea kui olin oma «ameeriklase» Tehvandi suusastaadioni parklasse sättinud (fotol paremal). Leppisime kokku, et lähen kõigepealt ja tutvun MK-etapi 5 km pikkuse rajaga omaette, siis, umbes poole tunni pärast, hakkame oma ühist asja ajama.

Mae läks seejärel nädalavahetuse Otepää MK-etappi ette valmistama, mina võtsin oma Fischeri klassikasuusad, mille kliistripõhja oli määrdemees Jaanus Kunts eile õhtul pooltahke määrdega katnud (või midagi umbes sellist, sest ei mina sellest määrdetööst jaga, selleks on ikkagi spetsialistid), ja siirdusin MK-etapi rajale. Näha oli, et mitte keegi polnud sel hommikul MK-etapi rajal veel sõitnud. Olin esimene. (Vähemasti milleski olla MK-etapiga seoses esimene – seda ei juhtu igaühega.)

Eesmärk enne Maega ühissõidule minekut oli tutvuda Tehvandi laskumisega, mida ma polnud elus kordagi sõitnud.

Teadjad olid rääkinud, et see koosneb kahest järgust nagu ka Püksisääre laskumine, mida olin harjutanud üle-eelmisel nädalavahetusel. Esimese järgu sõitsin esimesel korral alla püstises asendis, et tuuletakistust suurendada ning hoogu pidurdada.

Enne teist järku, mis algab väikse nuki pealt, pidasin igaks juhuks kinni. Takseerisin ülalt olukorda. Astusin jäljest välja, vasakule, seadsin suusad sahaks ning hakkasin mööda kõvaks freesitud rada alla laskuma. Tahtsin saada aimu, kuidas just laskumise alumine osa kulgeb, sest olin kuulnud, et seal on üksjagu järsk vasakkurv, mis nõuab tehnilisi oskusi.

Ega Tehvandi laskumisega nalja ole. Eile pärastlõunal helistasin Raio Piirojale, kes stardib samuti pühapäevasel harrastajate 5 km võistlusel – osalejate nimekirja leiate siin blogis eelmises sissekandes –, ja tema meenutas mulle Eesti jalgpallikoondise aegu, mil peatreener oli Arno Pijpers. Nad olid käinud kord talvel Otepääl suusatamas. Piiroja oli aidanud Pijpersil suusad alla saada ning kui ta siis lõpuks samuti Tehvandi laskumise alumise järgu nukile jõudis, oli ta näinud, kuidas kogu koondis oli all hunnikus maas olnud. Piiroja mäletas, et Urmas Välbe oli Marko Kristalile andnud mingid udupeened kepid. Nood lendasid kukkumise tõttu pilbasteks. Pärast seda oli Välbe andnud Kristalile alumiiniumkepid ning öelnud, et neid saab vähemasti pärast kukkumist sirgeks painutada.

Seetõttu on küllap arusaadav, et üritasin Tehvandi laskumisega veidigi sina peale saada. Ronisin neli korda tõusu alumisest järgust üles ning lasin veel neli korda alla, proovides iga kord võtta järjest madalama asendi. Siiski pean tunnistama, et kasutasin laskumise lõpus sirgu aetud keha tuuletakistuse suurendamiseks. Kurvi võtmine nõudis sellegipoolest kogu aeg suurt keskendumist.

Pikapeale tulid ka teised suusatajad rajale. Tehvandi tõusu alumisel järgul sain kätte neli naissuusatajat, kes, nagu sildid nende riietel kinnitasid, olid U.S. Ski Team. Ütlesin neile «Good morning!» ja läksin tagasi vaatamata oma teed. Lõppeks ei saanud ma ju jätta Maed mind Tehvandi staadionile ootama.

Panin rattakiivrile kinnitatud GoPro Hero+ kaamera tööle ning palusin Mae endale tempomeistriks. Ühtlasi tegin ettepaneku, et ta sõidaks rahulikult, sest soovisin ikkagi elusalt ja tervena tagasi jõuda.

Parem üks kord näha kui kümme korda lugeda. Minu sõitu Mae tuules saate vaadata siin!

Seal sügavikus, kuhu enamik lihtsurelikke ei söanda suuskadel laskudagi ja kust üles, suusahüppemäe poole vaadates haarab ka treenitud harrastajaid väike õudus, kuulutas Mae, et too on Tehvandi rajal tema lemmikkohti.

Sellepärast, et ees ootab ligi kaks minutit ränka tõusu.

Keskmine harrastaja võib tolle aja korrutada kahega ja lihtsurelik... tema parem ärgu üritagugi.

Tehvandi kurikuulus tõus oli omal ajal, kui Mae tegi tippsporti ja oli tippvormis, see koht, kus otse jäljes üles rühkides enamiku konkurentidega arved klaariks teha.

Eile hommikul, neli päeva enne Otepää MK-etapi avastarte, näitas suurvõistluse peakorraldaja Mae, et on jätkuvalt sitkes vormis. Nagu juuresolev video kinnitab, sõitis ta nii Tehvandi kui Püksisääre tõusust otse jäljes üles nagu oma parimatel päevadel. Samuti näeb videost, kuidas kiirematel laskumistel küünib kiirus üle 50 kilomeetri tunnis ning kuidas Tehvandi ja Püksisääre laskumise all tuleb tõepoolest olla ettevaatlik ja tehniliselt meisterlik, et rajalt mitte välja metsa sõita.

Kui olime Maega ühissõidu lõpetanud, siirdusin uuesti Tehvandi laskumisele ning sõitsin seda veel neli korda. All oli vasakkurv nii tugevaks pressitud, et astumise asemel pidasin targemaks slalomisti kombel külg ees libistada. Kahjuks kulus ilmselt seetõttu pidamismääre alt liiga ära, mistõttu nii Tehvandi kui Püksisääre tõusul tundsin, et suusad enam hästi ei pea nagu varemalt. Ei usu, et põhjus võis olla ilma soojenemine, sest puude all varjus püsis rada ka kella 11 ajal tugev.

Kokku suusatasin tunni ja 46 minutiga Endomondo järgi 21,9 km (aga Endomondo valetab, ja seda suusataja kahjuks, näiteks Tehvandi tõusul teatas programm mulle korduvalt, et «Time paused!»). Vähemasti sain ettekujutuse, mida täispikkuses Tehvandi MK-etapi rada endast kujutab. Kes tahab sama näha, vaadaku minu videot.

Foto 1: Chrysler Pacifica Tehvandi suusastaadioni parklas. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2-8: Tehvandi suusastaadion eile, teisipäeva hommikul kella 11 ajal. Fotode autor: Priit Pullerits

teisipäev, veebruar 14, 2017

Pullerits: Vaata, kes konkureerivad minuga Otepää MK-etapil! Eksklusiiv!

Eile, esmaspäeva õhtul kell pool kümme helistas mulle Otepää MK-etapi peakorraldaja Jaak Mae ja küsis, kas olen endiselt huvitatud harrastajate pühapäevase sõidu stardinimekirja saamisest. Loomulikult, mis küsimus see on!
Kell pool üksteist saabuski mulle lubatud nimekiri.
Täna, teisipäeval kell kolmveerand kaheksa hommikul läheb see nimekiri siin blogis eksklusiivselt üles.
Head analüüsimist ja panuste tegemist!

Lemeks Grupi harrastajate 5 km klassikavõistluse stardinimekiri Otepää MK-etapil

1. Indrek Saar, kultuuriminister  
2. Kalev Kruus, ajakirjanik
3. Sille Rell, Tartu SK, Postimehe endine personalijuht
4. Jüri Muttika, ajakirjanik
5. Gert Krestinov, krossisõitja  
6. Ago Markvardt, endine kahevõistleja
7. Kirke Saar, Telia tehnoloogiadirektor    
8. Riho Rebane, parim eestlane maailma pikimal suusamaratonil Nordenskiöldsloppet 2016    
9. Hannes Hermaküla, ajakirjanik     
10. Reeda Tuula, TLÜ rekreatsioonikorralduse lektor    
11. Otto Riisenberg, FISi tehniline delegaat
12. Sander Pärn, rallisõitja
13. Madis Rahu, ortopeed                                   
14. Magnar Freimuth, endine kahevõistelaja ja lumelaudur 
15. Priit Pullerits, ajakirjanik  
16. Jaak Kilmi, filmirežissöör                                        
17. Allar Levandi, endine kahevõistleja, olümpiapronks   
18. Raio Piiroja, endine jalgpallur, Eesti koondise kapten                                             
19. Tea Pärnik, Areal Team                                           
20. Allan Oras, endine profijalgrattur
21. Vahur Veeroja, Lemeks Grupp
22. Emeri Lepp, Meta Print
23. Agris Peedu, SA Tehvandi Spordikeskus nõukogu          
24. Veikko Täär, näitleja   
25. Eveli Saue, endine laskesuusataja
26. Rait Pallo, Swedbank Eesti juhatuse liige
27. Ain-Alar Juhanson, endine triatleet
28. Allar Raja, sõudja, olümpiapronks

pühapäev, veebruar 12, 2017

Pullerits: Kuidas ma võitsin Indrek Kelku? Ja liiati veenvalt

«Mees maas! Mees maas!»

Juba!? Nii vara! Alles ju algas... Ohtlik laskumine pidi tulema viiendal kilomeetril. Aga see oli heal juhul kõigest kolmas.

Esimene kilomeeter oli puhas paaristõuketöö, kuigi sõiduviis oli Alutaguse laupäevasel 30 km maratonil vaba. Sättisin end teise stardigrupi esireas Kurmo Neemela (nr 114) ja Alar Niguli (nr 118) vahele – et tuttavad mehed, soliidses eas kah, ei hakka ehk rapsima ja sind mina-mina-mina fookusega pikali tõmbama. Selja taga, vaatasin, olid kaks noort tüdrukut, suured numbrid rinna ees, end löögivalmis seadnud. Soovitasin, et võtku rahulikult, et meiesugustele vanadele meestele ei meeldi, kui liiga tõmblemiseks läheb. Aga mis te arvate, et nüüdisaja noorsugu endast eakamaid austab? Ei, kohe oli vaja hakata meeste vahele kiilu lööma.

Pooleteise kilomeetri järel said esimesed jõujooned paika ning võis hakata enam-vähem oma sõitu sõitma (Priit Pullerits fotodel nr 134). Kui kolmanda kilomeetri pikal metsavahelisel laskumisel, mis lõppes laugja paremkurviga, esimene mees maha lendas, heitsin pilgu selja taha – järgmistega oli väike vahe minu tagant sees. Hoidsin positsiooni.

Eesmärk oli teha parajalt mõõdukas pingutus, mitte sõita end liiga oimetuks, sest tegelikult oli Alutaguse maraton allutatud selle talve põhistardile, mis ootab järgmisel nädalavahetusel Tehvandil – pühapäevane Otepää MK-etapp. Mitte et ma toda võitma läheks. Ei, isegi medalikohale pole seal šanssi tulla, sest nagunii meelitab peakorraldaja Jaak Mae kohale mitu sõudjat, muudest kõvadest nüüdsetest ja endistest spordimeestest (blogipoeg Raio Piiroja) rääkimata, kes lihtsurelikele 5 km klassikasõidus mitme minutiga tuule alla teevad. Aga kehvalt ei tahaks ka seal sõita. Ja viimaseks ei taha kohe mingil juhul jääda.

Niisiis, Alutaguse maraton pidi saama korralikuks tühjendustrenniks enne hooaja tähtsaimat võistlust. Seetõttu sai ka suuskade määrimisse põhjalikult panustatud, ikkagi poolsada eurot.

Sõita oli üllatavalt mugav. Rada oli hästi ette valmistatud, sileda lumekattega, polnud vastikuid lohke ja pehmeid auke, mis keha tasakaalust välja lööks ja rütmi segaks – sagedane probleem näiteks Tamsalu-Neeruti maratonil. Kiitus rajameistritele! Ainult paar laskumist olid veidi keskendumist nõudvad, kuid ei midagi hullu, ja kaks teravat parempööret läksid iga ringiga järjest jäisemaks, nii et paaril korral oli tegu, et mitte võssa lennata; viimasel ringil võtsin noid erilise ettevaatlikkusega.

Raja profiil oli samuti sobilik: lauged tõusud ja lauged laskumised. Panin tähele, et suutsin tõuse sõita palju kauem ja vabamalt tempovariandis kui vahetud konkurendid, kes läksid mu meelest liiga kergekäeliselt üle tõusuvariandi raiumisele. Miks küll? Kasutasin selle asemel libistavamat ning sedasi ökonoomsemat sõiduviisi. Laskumistel võtsin tihti kepid kaenlasse ja uisutasin rivaalide tuules, samal ajal kui nemad ka kätega tööd teha vihtusid. Miks nii? Seega, panin suurt rõhku targale ja jõudu säästvale sõidule. Sain juba paari kilomeetri järel aru, et rapsida ja kiirendada ning iga hinna eest mööda suruda pole sel kitsal rajal mõtet, sest see raiskaks tarbetult energiat ning kõik, mis sa saavutad, on see, et pääsed lihtsalt ette teistele tempot tegema. Jaak Teppan (nr 424), kes minust teise ringi keskel kõige järsemal tõusul möödus, oli mulle juba aastaid tagasi ette heitnud «rongide» ees mõttetut töörügamist ning tempo dikteerimist.

Esimese ringi järel suurde «kaussi» laskudes nägin, et mõnel mehel jooksevad suusad siiski märksa paremini, näiteks Hannes Hermakülal (nr 128; fotol vasakul) ja Viljar Haaval (nr 429). Kuna selleks ajaks olin aru saanud, et minu trumbid paistavad avalduvat laugetel laskumistel ja tõusudel, otsustasin, et järskudel tõusudel ei hakka pulssi üles ajama. Kõik sellised teravad kiirendamised akumuleeruvad ning hakkavad ajapikku mõju avaldama. Maratonil on edu võti siiski ühtlane sõit, mis säästab enim energiat. Selles mõttes on pikamaasuusatamine nagu rattasport: sõita tuleb ka peaga, mitte ainult jalgade ja kätega. Nõnda reguleerisin kaine mõistusega oma tempot: kui mõni tahtis vägisi mööda minna, siis ei hakanud vastu ajama, vaid võtsin kõrvale ja lasin rahulikult mööduda – viisakus ennekõike! –, ja kui mõne taha «lõksu» jäin, ei hakanud nui neljaks mööda pressima ja jõudu asjatult pillama.

Teise ringi viimasel kilomeetril otsustasin igaks juhuks pigistada suhu SiS-i geeli, mille olin kinnitanud villiteibiga rinnanumbri alla paremale poole (olen ju paremakäeline!), sest kuigi distants oli lühike, ei maksa sellesse tõsiasja liiga kergekäeliselt suhtuda. Lauged ja laiad metsasihid olid energiavarude täiendamiseks paslikem koht. TPs kaks topsi vedelikku lisaks, nagu pärast esimest ringigi, ja siis viimasele tiirule.

Enesetunne oli meeldivalt hea. Varusid tundus jaguvat. Meeldis see, et maraton toimus ringil, sest pärast esimese ringi läbimist oli selge, mis kahel järgmisel ees ootab – ei olnud vaja peljata ebameeldivaid ja ootamatuid üllatusi. Samuti meeldis raja profiil, mis oli väga kerge. Lisaks auklikele kitsastele metsasihtidele, nagu näiteks Tamsalus, ei meeldi mulle järsud paksus pudrulumes ülesrassimist nõudvad tõusud, kus sõita ei saa, ega trikiga laskumised, mis panevad südame puperdama – selliseid Alutaguse maratonil ei olnud. Ja ka distants, 30 km, oli meeldivam kui tavapärane 40 km, mis muutub pikapeale tüütuks ja hakkab kurnama ning pani näiteks eelmisel hooajal võistluste viimasel neljandikul pidevalt endalt küsima, et miks ma siin küll olen, miks ma siin sõidan, kas mulle on seda ikka vaja, mis ma sellest saan. Sedasi tahaks väita, et seekordne Alutaguse maraton oli nii raja kui enesetunde poolest viimaste aastate vaieldamatult meeldivaim.

Viimase ringi viimastel kilomeetritel vedasin end paarimehelise rivi lõppu. Hakkasin seal tasapisi ettepoole nihkuma. Vähem kui 3 km enne finišit möödusin Indrek Vaitist (nr 84), kelle tempo mu ees ei rahuldanud. Aga peagi näitas ta tõusul väga tormilist minekut ning läks uuesti mööda. Järjakordse tõusu all olin tal jälle kannul. «84, pane nüüd tõusu!» ergutasin teda tagant. Ta panigi. Kuid järgneval laskumisel nägin teda rajal külili. Edasi möödusin Viljar Haavast (nr 429), Kaarel Tossist (nr 1005) ja Marek Mägist (nr 106). Tundsin piisavalt jõudu ja enesekindlust. Võtsin poolteist kilomeetrit enne lõppu teise positsiooni rivi vedanud Toomas Teesaare (nr 77)  järel. Kuid ta tempo polnud piisavalt energiline. Mu reservid ootasid rakendamist. Proovisin laugematel tõusulõikudelt temast küll vasakult, küll paremalt möödumiskohta otsida, aga veendusin, et piisavalt vaba ruumi pole, liiati oli tükk maad veel finišini, et liiga vara kiirendada. Ei tahtnud ka hakata trügima, sest teisel ringil oli üks noor mees vaheajavõtuga tõusul minust sedasi mööda raiunud, et lõi mul parema suusa all risti, misjärel takerdusin ja oleksin peaaegu põlvili prantsatanud. «No tänan väga!» hüüdsin talle. Noor mees, vaatasin, oli ise ka ehmunud sellest, mida põhjustas, vaatas kaks korda üle õla ja jäi mäe otsas peaaegu seismagi, et veenduda, ega ta midagi päris saatuslikku korda saatnud. Ses mõttes tubli mees, tundis ikka vastutustunnet selle ees, mis juhtus, mitte ei kihutanud tuimalt edasi (ja see on ka põhjus, miks ma siin ei ütle, kes selle intsidendi tekitas – sest eks rajal ikka juhtu igasuguseid asju).

Finišispurdis mul kümme aastat noorema Teesaare vastu šanssi polnud. Tema tuules sai ka minust kaheksa aastat noorem Mägi õigel ajal hoo üles ning lõpukiirenduses tuli leppida kolmanda kohaga. Aeg 1:34.47 andis 134. koha. 134 oli ka minu stardinumber. Nii et nagu eesti sportlastel kombeks öelda: tegin oma ära.

Tegelikult tegin rohkemgi. Mu endine kolleeg Kalle Muuli, nüüdne riigikogu liige on öelnud, et 50-aastaselt ja vanemalt tähendab iga aasta, mil õnnestub eelmise aasta taset säilitada, tegelikult tohutut edasiminekut ja arengut. Number 134 peegeldas just minu taset kõigi startinute konkurentsis. Eelmisel talvel tegin kaasa kolm vabatehnikamaratoni ning ühelgi neist ei jõudnud nii kõrgele kohale, nagu seekord Alutagusel.

Kahtluse all oleva Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk (nr 426) lõpetas minust peaaegu 18 ja pool minutit hiljem ning sai 449 lõpetaja seas 302. koha. (Pilte Alutaguse maratonilt näete siin ja videoreportaaži näete siin.)

Oli tulemuslik, viljakas ja kasulik päev. Olulist lisaväärtust pakkus autosõit Tartust võistluspaika ja tagasi, mille käigus sain palju-palju targemaks kõigest, mis puudutab suusatamist tipptasemel. Mina muudkui küsisin, autojuht muudkui vastas. Aga too oli eravestlus, mitte intervjuu, mistõttu meie pikkade jutuajamiste sisu ei kuulu avaldamisele. Nii et käisin küll maratonil ja sain füüsilise pingutuse, aga ka vaimset poolt, teadmiste kogumist, ei tohi unarusse jätta. Kaks ühes – vaat kus vedas!

Fotod 1-4: Priit Pullerits (nr 134) laupäevasel Alutaguse maratonil. Nr 156 - Ivo Värk; nr 141 - Mikk Jakobson; nr 123 - Anti Looskari. Fotode autor: Riho Lüüs
Foto 5: Hannes Hermaküla Tartu teisel teatemaratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 6-9: Priit Pullerits (nr 134) laupäevase Alutaguse maratoni viimase kilomeetri algul. Nr 77 - Toomas Teesaar; nr 106 - Marek Mägi; nr 1005 - Kaarel Toss; nr 429 - Viljar Haav. Fotode autor: Riho Lüüs

neljapäev, veebruar 09, 2017

Pullerits: Mida õpetas suusahooaja kolmas start?

SISSEKANDE LÕPPU LISATUD VÄRSKEIM INFO ALUTAGUSE MARATONI RADADE OLUKORRA KOHTA!

«Kui palju tuli?» küsisin Jaak Teppanilt, kes istus Lähte linnuvaatlustorni all valges Subaru Foresteris, pilk arvutiekraanil ja siis aeg-ajalt suusatajail.

«27.52,» lausus ta.

Vähemasti selgelt alla poole tunni, mõtlesin hetkeks. Linnuvaatlustorni jalamil jätkas lumekahur põhja suunas kunstlume väljapurskamist.

«Kuidas muidu tundus?» esitasin jätkuküsimuse.

«Kohutav,» lausus Teppan ja naeratas. Ta oli Lemeksi suusatalve neljanda etapi ajavõtu kohtunik (seega, mitte stiilikohtunik). Tema noorem vend Vahur seisis samal ajal sinises jopes kümmekond meetrit eemal lumehunniku otsas, mikrofon peos ning muudkui kommenteeris ja kommenteeris, väsimatult.

«Kui kohutav?» palusin täpsustust.

«Keskmisest kohutavam,» jätkas vanem Teppan lakoonilisel lainel, ent endiselt naeratades.

Aga Kaspar Kokk (fotol vasakul Vancouveri olümpial), kes on ikkagi olümpiatel võistelnud, ütles poolteist nädalat tagasi, et ilu on vaataja silmades (seega, stiil ei loe). Ja kui hoolimata sellest, et pilt on kohutav, õnnestub 9 km suusatada 27.52ga, mis 50+ vanuses on Eestis jõukohane ehk vaid 0,1 protsendile samaealistest meestest, kui sedagi, siis on see tegelikult suurepärane. Seda enam, et Lemeksi suusatalve neljandal etapil Lähtel suutis nooremas, 40+ vanuseklassis minust kiiremini sõita vaid kolmandik; kaks kolmandikku oli aeglasem. Ja isegi meeste põhiklassis, kus kolm tundi külmas jalul tammunud ja suuga tööd teinud Vahur Teppan taas kõigile lõpuks kandu näitas, leidus neljandik neid, kes minust kauem rajal aega veetsid.

Seekord sõitsin valges Ameerika koondise võistlusvormis, mida ka Teppan kommentaatorina ära märkis. Tahtsin tunnetada, kas on Eesti koondise endisest kombinesoonist parem. Tundus, et külm puhus laskumistel paremini läbi. Auguga Fischeritel oli eelmisest nädalavahetusest all sulaolude määre, mille eest olin maksnud viis eurot. Ei hakanud mingite peente pulbrite sooviga hooldemehi tüütama. Võtsin suusad, nagu need olid, ja läksin rajale. 20 minutit sooja ja start!

Panustasin jõuvarude ühtlase jaotamise peale. Lähte tõus, mida tuli 1,5 km pikkusel ringil võtta kuus korda, on parajalt pikk, kõrguste vahe 34 meetrit, ning nägin, kuidas see eesmisi startijaid kurnas. Kolm ringi sai läbitud võrdlemisi kergelt, siis tuli hakata tõusudel juba kangutama. Asja tegi raskemaks ka see, et tõusu tipu all ja otsas oli kahurist värsket kunstlund rajalegi lennanud ning see võttis igasuguse libisemise ära. Muidugi jäi odav viieeurone libisemine ka iseenesest iga ringiga kehvemaks – seda on ju ringidel hea võrrelda, kui kaugele iga kord hooga välja sõidad –, mis andis õppetunni, et kui maratonile minna, siis odava määrdega seal kuigi kaugele ei jõua.

Aga mis saab laupäevasest 30 km pikkusest – sama pikk kui praegu Tehvandi kunstlumeringil kavandatav Tartu maraton, aga palju odavam (ja suuremal ringil!) – Alutaguse maratonist? Esmalt tuleb sinna kohale saada. Praegu selleks võimalus puudub. Kui kellelgi, kes Tartust stardib ja Tartusse pärast tagasi tuleb, on autos vaba kohta, siis tasumata ma seda loomulikult ei jäta. Andke vaikselt märku aadressil priit.pullerits@postimees.ee
***
ALUTAGUSE MARATONI RADADE OLUKORD 

Helistasin reedel kell 15.40 peakorraldaja Robert Peetsile, kes ütles, et kõik ohtlikud laskumised on välja jäetud. Kõige keerulisem koht on ringi umbes 5. kilomeetril, kui laskumine keerab lõpus vasakule ning sellele järgneb kohe tõus, mis tähendab, et kui palju sõitjaid on koos, siis tuleb hoolega vaadata, kuhu suundud, et teistele mitte sisse sõita, sest ruumiga võib kitsaks minna.

Pärast starti tähistavad korraldajad stardijärgse rajaosa ümber, sest ligi poolteist kilomeetrit sellest saab olema n-ö kattuv lõik, mida algul sõidetakse ühte- ja hiljem järgmistel ringidel teistpidi (vt raja skeem!). Teisele ja kolmandale ringile tuleb suunduda staadionilt nn auguga laskumise kaudu, millele järgneb raja suurim tõus. Teine suur tõus on seikluspargi lähistel.

Peets kinnitas, et põhiradadel mahub kõrvuti sõitma kuni kolm suusatajat, aga kunstlumelõikudel ei pruugi kaks sõitjat külg külje kõrvale mahtuda, kuid võimalusi mööda sõitmiseks pidi tema sõnul jaguma sellegipoolest piisavalt.

Kui uurisin, kas rada võib minna pehmeks, kui seda tuleb mitu korda läbida, vastas Peets, et pigem ei lähe pehmeks. Praegu pidi kunstlumi olema nagu betoon. Põhiradadel on tema sõnul kõige all paar sentimeetrit jääd ning selle peal paar sentimeetrit lund, kuhu ei saa rahamasinaga peale minna, sest see ei teeks rajaoludele head.

Fotod 1 ja 2: Kahevõistlejad suusatamas 10 km kontinentaalkarikasarja etapil Otepääl. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 3: Kaspar Kokk Vancouveri olümpial. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Nõmme suusarada Tallinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tunne Eesti naissuusatajaid! Kes on need kolm Tartu maratoni naistesõidul kolm aastat tagasi Alutagusel? Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix

kolmapäev, veebruar 08, 2017

Murelik suusataja: Kas kunstlume tootmine Tartu maratoni rajale käib ikka mõistlikult?

 
Isegi kui mina kõikjale ei jõua, siis inimesed on ikkagi valvel. Ja valvsad. Eile pöördus minu poole viimastel aastatel kõvasti arenenud minuealine suusataja, minust parem ja kõvem, ja oli pehmelt öeldes imestunud, ent otse öeldes pahane, miks kulutab Klubi Tartu Maraton Tartu maratoni rajale vana lasketiiru juures kunstlume tootmiseks kolme suurt ja kallist diiselgeneraatorit (vaata pilte!), samas kui elektrialajaam seisab sealsamas kõrval, ja väitis, et elektriga kunstlume tootmine on kindlasti palju odavam, kui teha seda diisliga, mida kulub sadu liitreid – pealtnägija kinnitusel oli rajameister Assar Kütt eile tankinud sinna nelisada liitrit diislikütust –, ja oli nördinud, miks kulub niiviisi priisates ja mõttetult maratonil osalejate stardiraha.

Nähtu tõestuseks tegi murelik tunnistaja pildid ning läkitas need mulle, lisades lakooniliselt: «Piinlikult naljakas situatsioon ja suusasõprade raha tuuldeloopimine.» Ta ei olnud olukorraga silmnähtavalt rahul. Tuvastatud tegevus, nagu temast aru sain, tundus talle ebaratsionaalne ja arutult kulukas.

Tunnistasin eile pärastlõunal pahasele ja pettunud suusamehele, et mul ei ole kahjuks aega töövälise teemaga tegeleda, aga lubasin, et tõstan küsimuse üles ja annan sellele laiema kõlapinna, mida siin ka teen. Eks siis saavad asjaomased seletada, miks niisugune valik, ja samuti põhjendada, miks diisliga kunstlume tegemine on nende arust mõistlikum ja soodsam kui elektriga.

Fotode autor blogipidajale teada. Fotod avaldatud nende autori loal.

teisipäev, veebruar 07, 2017

Pullerits: Siin see on - täiesti tasuta turundusnõu Indrek Kelgule!

Ain-Alar Juhanson (fotol paremal) on šõule küll hilja tulnud, aga mõnest vanast šõutajast juba mööda läinud. (Okei, see sai veidi rohmakas kohandus ingliskeelsest väljendist «Late for the Show, but Ready to Go!».) Möödunud näiteks Indrek Kelgust. Selleks on Eestis professionaalsed meediamonitoorijad, kes mõõdavad, kui palju on ühte või teist tegelast või üritust ajakirjanduses mainitud, ja ma ei hakka siin nende eest leiba ära sööma, kuid ühte võib päris kindlalt monitoorimatagi väita: Juhansoni korraldatav Otepää Ironmani triatlon on viimastel aastatel palju rohkem avalikes teabekanalites figureerinud kui Kelgu korraldatav Otepäält algav Tartu maraton. Ja seda vaatamata tõsiasjale, et triatlon (olgugi, et antud juhul poolpikk) on palju raskem ja ka rohkem varustust nõudev ala, kui on klassikaline suusatamine.

Juhansoni trikk ja edu pant on väga lihtne: ta on värvanud oma üritusele tuntud näod. Eelmisel hooajal olid nendeks muusik Tanel Padar (fotol vasakul) ja spordireporter Kalev Kruus, tänavu on nendeks näitlejad Raivo E. Tamm ja Märt Avandi. Juhansoni turundus oli nii massiivne ja jõuline – tal oli selle tegemiseks eraldi mees –, et suvel haaras see mindki, ehkki ma ei ole ju mingi triatleet ega kavatsegi triatloni proovida (ei taha põlvedega joostes enam riskida, nagu kõik teavad, ning ujumine on mulle vastunäidustatud juba ainuüksi lähtudes tõsiasjast, et olen Lõvi tähtkujust, mida ka siin küllaga küllap tunda olete saanud). Juhansoni esindaja võttis mullu suvel minuga ühendust ning soovis korraldada minu ja Padari rattasõitu, millega ma olnuks nõus – mõelge ise, kiivrile kinnitatud GoPro kaameraga oleks saanud sellest ju hea videoreportaaži! –, kui üks kurv Valgas ei oleks mind sadulast visanud. Edasine on Eesti eelmise spordiaasta üks kurbi suursündmusi.

Niisiis, meil on praegu veebruari algus, mingist triatlonist kui meie kliimavööndis suvealast ei maksa veel unistadagi, aga juba on Juhanson (fotol vasakul esiplaanil) oma Ironmaniga olnud palju-palju rohkem sõnas ja pildil kui Kelk oma Tartu maratoniga, mis on puhas taliala ning milleni on jäänud veel vähem kui kolm nädalat. Kas teile ei tundu see imelik? Kas teile ei näi, et miski on kuskil viltu ja puudu?

Jah, me teame, et Kelgu juhitav Klubi Tartu Maraton on saanud aastaiks 2017-2019 Euroopa regionaalarengu fondilt 200 000 eurot, et teha välisturundust, mille eesmärk on Tartu maratoni ja sihtkoha tutvustamine välisriikides ning potentsiaalsetes väliskülalistes reisimotivatsiooni tekitamine. Aga miks on kodutanumal jäetud asjad unarusse? Miks kuuleme siin Tartu maratonist nii vähe? Ja sedagi üksnes kontekstis, et toimub, ei toimu...

Aga sellepärast, et võistlust ei tee suureks Kelk, võistlust ei tee suureks isegi mitte Juha Mieto ega Thomas Wassberg, kui nad hooliks siia tulekust. Võistluse teevad suureks meie oma eesti inimesed – ja neid inimesi Tartu maratonil ei ole. Tõsi, on siiski mingid arvud, ja mitte väga väiksed: pikale distantsile oli mõni aeg tagasi kirja pannud 2967 osalejat ja lühikesele 629. No ja siis? Kas te näete mõnda neist inimestest? (Ma ei räägi teist.) Kuna ei näe, siis pole ka kellestki kirjutada ega kedagi näidata. Samal ajal kui Juhanson (fotol ülal paremal keskel) laseb näidata Tamme ja Avandit ning rääkida neist. Ja tänu massiivjõulisele turundusele võib ta kergitada Otepää triatloni osalustasu ligi 250 euroni ning keegi ei pahanda, kõik maksavad rõõmuga, samas kui Kelgu üritusi saadab viimastel aastatel üha häälekamalt pahameel, miks nendel osalemise eest tuleb nii kõva hinda tasuda, olgugi et Juhansoni võistlusega võrreldes maksavad need kaks ja rohkemgi korda vähem.

Ma ei pea siin pikemalt seletama – te saate isegi asjast aru. Tartu maraton on loorberitele (või pigem lumehangedele? või rohelisele murule??) puhkama jäänud, samal ajal kui uued tulijad, nagu Juhansoni Ironman, on agressiivselt ja innovaatiliselt turule murdnud. Ja turgu vallutanud. Ironmani osalejaskond muudkui suureneb, Tartu maratonil ja ka teistel Klubi Tartu Maraton üritustel mitte.

Pikki aastaid ja pikka aega, eelmise kümnendi teisest poolest, oli Tartu maratonil siiski vähemalt üks vähegi avalik nägu. See oli, nagu te just õigesti oletasite, minu nägu (fotol vasakul). Aastaid sai tehtud ennastsalgavat tööd, kirjutatud enne maratoni arvutul hulgal lugusid nii siin blogis, Postimehes kui Postimehe Maratoni-lisas, räägitud Tartu maratonist raadios, kutsutud kord enda juhitud saatesse ka Indrek Kelk jne. Alles hiljuti rääkis üks Tartu kõva suusamees, et oli alati huvitav jälgida minu treeninguid maratoniks ja elada kaasa ning vaadata, milliste tulemusteni jõuan. Pole saladus, et sadadele oli üheks olulisemaks küsimuseks, millise koha ja ajaga ma lõpetan ning kuidas suhestub nende resultaat minu tulemusse. See, pole liialdus väita, läks paljudele rohkem korda kui see, kes tuli Tartu maratonil näiteks kolmandaks või kuuendaks.

See oli kolossaalne töö, mis sai pikkade aastate jooksul vabast tahtest ära tehtud. Ja tänutäheks selle eest, nagu ameeriklased ütlevad, ei olnud isegi mitte üksainus närune t-särk. Tänutäheks selle hiiglasliku vabatahtliku turundustöö eest on, nagu te nüüd isegi teate...

Art Soonets ütleb sellistel puhkudel tabavalt: ükski heategu ei jää karistamata.

Aga mina, näete, jagan siin taas Kelgule head nõu - nagu mullu kevadel, kuidas muuta Tartu rattaralli ohutumaks, ja mullu talvel, kuidas säilitada Tartu maratonil ehe mees mehe vastu võitlus ja mitte minna netoajaga pehmotamise teed -, ja teinud seda ikka ja jälle täiesti tasuta: kus on Tartu maratoni avalikud näod ja kes on Tartu maratoni kuulsad nimed? Ma ei näe neid. Ma ei kuule neid. Miks? Millal ilmuvad? Jajah, on plakatil Raul Olle (fotol vasakul), kes kutsub kirjutama Tartu maratonil oma lugu, aga kui paljud võimalikud suusahuvilised samastavad end Raul Ollega, Vasaloppeti ning kolme Tartu maratoni võitjaga? Olle on suusatajana tavainimestega võrreldes ikkagi teiselt planeedilt. Aga kes on eeskjuju ja innustaja viie ja rohkem tunniga sõitjale?

Foto 1: Ain-Alar Juhanson 2012. aastal Otepää MK-etapil tähtede sõidul. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tanel Padar 2006. aastal Tallinnas Vabaduse platsil suusatamas. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ain-Alar Juhanson võitmas tunamullu Otepää MK-etapil VIPide suusasprinti Raio Piiroja ees. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Ain-Alar Juhanson kõrgumas tunamullu Otepää MK-etapil VIPide suusasprindi finišis võitjana üle konkurentide peade. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits 2010. aasta Tartu maratoni finišis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Raul Olle eelmiste jõulude eel Otepääl suusavõistlustel.
Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

pühapäev, veebruar 05, 2017

Pullerits: Kuidas ma paljastasin Otepää MK-etapi radade suure saladuse?

«Korrigeerida,» kirjutas Vahur Teppan heledale kleeppaberile, mille kinnitas mu klassika-Fischeritele, millega olin Lähtel Lemeksi suusatalve kolmandal etapil võistlemas käinud. Ent kuidagi jäid mu Fischerid Suusavendade hooldemajas (mis peagi saab SuusaAkadeemia majaks koos Limpa suusakooli ja Fischer racing centeriga) hooldajaile kahe silma vahele. Kui reedel pärast tööd suuskadele järele läksin, et nendega järgmise päeva hommikul Otepääle Tehvandi MK-radadele sõitma minna, olid need endiselt korrigeerimata. Teppan ajas siis asja ise joonde: pani kliistrile, mis polnud Lähte sõidust õieti kulunudki, mingit veidi tahkemat määret peale.

Eesmärk oli MK-etapi radadega tutvust teha (fotol paremal Püksisääre tõus ja laskumine). Ei saa ju nii, et ilmud igasuguse eriettevalmistuseta starti – ikka pead teadma, mis ees ootab. Olin peakorraldaja Jaak Maele, kui ta mind võistlema kutsus, avaldanud muret, et Püksisäär laskumine võib olla liiga kiire, eriti arvestades suvise rattasõidu rangluumurru psühholoogilist järelkaja. Too on lõik, mis vajas tingimata harjutamist. Eelmise päeva, reede õhtul läks isegi eelluure teele – jutt on Tartu maratoni esisaja piiril sõitjast –, kes raporteeris mulle pärast, et pidurdas esimestel kordadel all enne vasakkurvi end püsti ajades, sest kurv on kerge negatiivse kaldega ning jälg kiskus kohati paremale padrikusse. (Eelluuraja edastas ühtlasi, et (kuri)kuulsa, maalilise ja kiire Püksisääre laskumise sisekurvis paiknevas noores männikus on väga idülliline kergenduskoht. «Tasub meelde jätta,» ütles ta. «Kuigi... väliskurvi jäävasse võpsikusse on märgatavalt lihtsam sattuda.»)

Proovisin laupäeval Püksisääre laskumist (fotol vasakul) kuus korda: algul püsti, et hoogu maha saada; siis lõpus, enne vasakkurvi, jäljest vasakule välja astudes; ning neli korda jäljes laskudes. Soovitav on keha veidi vasakule kallutada ning jälgida, et parem suusk jäljest välja ei lipsaks. Probleeme polnud. Mõõtsin ära ka kogu laskumise pikkuse (mitte ülemise nuki pealt, vaid koos n-ö eellaskumisega veidi allpool sellest radade ristumise kohast, kus seisab kollane buldooser) – laskumine kestis minuti ja viis sekundit.

Positiivselt üllatas hämmastavalt tõhus pidamine, mille Teppan oli mu suuskade alla korrigeerinud. Tõusudest sain ilusasti jäljes üles, v.a Püksisääre tõus, mis on liiga järsk, nii et ei hakanud üritamagi. Tõsi, libisemine polnud kuigi lennukas, kuid kuulsin, et laupäeval oli üldse lipe vaevalisem kui reede õhtupoolikul.

Kui olin sõitnud juba rohkem kui poolteist tundi, liitus minuga ka eelmise päeva eelluuraja. Ta tundis, et tema treeningu-RCSid on tõusudel liiga hellad. Andsin talle oma Fischerid alla – hoopis teine lugu! Ütlesin siis, et mis ta jamab seal pealinnas, tulgu Tartu Suusavendade tiimi üle, saab ka suusad korralikult pidama. Eelluuraja sõnul pidasid mu Fischerid nagu kännu taga. Ainult ühest ei saanud ma aru: kui eelluuraja sai ilusasti jäljes üles minna, aga mina pidin tema suuskadega kõrval pehmes lumes kääri jooksma, siis mäe otsa jõudes ei saanud jätta küsitama: «Mees, miks sa hingeldad?» Olin selleks ajaks sõitnud rohkem kui tunni ja kolmveerandi, tarbinud selle aja peale tund aega tagasi ühe Squeezy väikese õllemaitselise geeli – aga põhjust õhku ahmida polnud mingit.

Nüüd siis tuleb see, mis on suur hästivarjatud saladus ja mille väljaütlemine võib paljud marru ajada: Tehvandi rajad pole midagi hullu võrreldes Tartu Tähtvere spordipargi sprindirajaga.

Enne kui asute vastupidist väitma, tehke endale teene ja kuulake mind ära.

Tehvandi radadel saab sõita. Seal on küll palju pikemad tõusud kui Tähtvere sprindiringil (fotol vasakul), aga neile järgnevad tasased-laugemad või vahelduvtõugetega läbitavad lõigud. Seega, vaheldust on rohkem, sõidurõõmu on rohkem. Laskumised on samuti pikad ja mõnusad. Sõitsin 2 tundi ja 21 minutit ning häda polnud midagi, võinuks vabalt edasi sõita, isegi joomata-söömata, nagu seni olin. (Aga laupäeva peab muud ka mahtuma peale suusatamise. Plaanis oli Maitsva Tartu ürituse raames restorani minna; plaan sai ka teostatud.) Aga katsuge te Tähtvere sprindiringil kahte tundigi vastu pidada – see on tõeline kangelastegu. Seal muud ei olegi, kui lühikesed tõusud, mille järel kurviga laskumised – ei mingit erilist sõidumõnu, hingetõmbeajast rääkimata. Kui oled kuu aega sprindiringil treeninud, siis oled juba emotsionaalselt nii väntsutatud, et iga treening tundub punnitamisena. Kas või näiteks tänane, pühapäevane poolteist tundi.

Hoolimata sellest, et Tehvandi rajad (fotol paremal) jätsid nii meeldivalt mõnusa tundelaengu, on hoopis teine küsimus, kui seal hakata korraldama Tartu maratoni. Sõitsin Endomondo järgi 2:21ga 30,3 km (Endomondo valetab sõitja kahjuks, ja kõvasti!), aga läbida seal 50 või 60 km – see on täiesti iseette teema. Enamik, kes Tartu maratonile läheb, ei ole nii hästi treenitud nagu mina. Neile kujunevad Tehvandi rajad kurnavaks. Võib-olla isegi tapvaks. Kui alternatiivmaratoni rada peaks läbima ka Püksisäärt, siis, nagu me eelluurajaga muljeid vahetades leidsime, saab korraldaja alles näha, mida tegelikult tähendab üks tõeline verepulm.
***
Kahe viimase nädala kokkuvõtte olen võlgu. Siis see on:
4. nädal: treeninguaega 6:42.45, suusakilometraaž 89,3 km
5. nädal: treeninguaega 6:47.15, suusakilometraaž 94,6 km
***
Täna, päevapäeva pärastlõunal helistas ka Raio Piiroja, kes samuti Otepää MK-etapil starti tuleb. Tundis huvi, kuidas mul treeningud lähevad ja vorm on ning kas järgmisel nädalavahetusel Alutaguse maraton ka toimub. Robert Peetsi sõnul oli lõppeva nädala keskel seis selline, et 7,5 km jäise põhjaga rada on olemas, plaan on 10 km täis venitada, rada on läbitav uisutehnikas hea suusaga, klassikamaratonist unistada pole realistlik. Lõplik otsus tuleb esmaspäeval.

Foto 1: Eesti meistrivõistlused suusavahetussõidus Otepääl. Staadionilt lahkub naiste teise koha võitnud Anette Veerpalu. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Püksisääre tõus (vasakul) ja laskumine. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Püksisääre laskumise lõpp. Fotode autor blogipidajale teada.
Foto 5: Tähtvere spordipargi suusarajad. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Laskumine Tehvandi suusastaadionile. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix

neljapäev, veebruar 02, 2017

Pullerits: Kuidas Team Haanja liige kaotas klassikasõidus Vahur Teppanile?

Karel Tammjärv (fotol vasakul), Team Haanja liige, vaevalt teadis, kelle kõrvale ta oma Toyota Avensise, katuseboks peal ning kirjad «Toetame tippsuusatajaid» külgedel ja taga, Tartu lähistel Lähte kooli ja spordihoone kõrval pahaaimamatult parkis. Aga seal see seisis, üle viie meetri pikk ja peaaegu keskmise mehe kõrgune «ameeriklane», mootorimaht maskuliinsed 3800 kuupsentimeetrit. Kui keegi jätkuvalt arvab, et ma oma autoga spordivõistlustel ei käi, siis mõelgu kiiremas korras ümber – muidu eksib rängalt. Olen ihuüksi kasutanud maasturit veelgi pikemaks reisiks, 735-kilomeetriseks teekonnaks Las Vegasest Moabi ja pelgalt selleks, et minna sinna maastikurattaga sõitma.

Aga see, kuhu autot parkida, osutus tühiasjaks võrreldes sellega, mis Tammjärve eilsel, kolmapäevasel Lemeksi suusatalve kolmandal etapil Lähte 1,3 km pikkusel kunstlumeringil ees ootas.

Eelmine klassikasõit Lemeksi sarjas nädal varem jäi mul kaasa tegemata, sest olin eelmisel õhtul kiilasjääl suvel rangluumurru saanud küljele kukkunud ega tahtnud jäisel ja kõval rajal hakata tarbetult riskima. Kuid võistlusstarte on hädasti vaja. Olin teisipäeva õhtul kell 22.40 saatnud Jaak Maele (fotol ülal) tema läkitatud Otepää MK-etapi stardikutse peale sõnumi: «Tere, Jaak, tuleb ikka tulla, kui kutse jõus ja vabu kohti veel jagub.» Mae vastas selle peale seitse minutit hiljem: «Jagub ikka ja olen arvestanud, head harjutamist ning pea meeles, et mõisa peale sõit ei käi.» Mille peale omakorda teatasin: «Jah, seekord ei lähe sõit kohe kindlasti mitte mõisa peale, aga kõige viimaseks ei taha ka jääda.»

Vahur Teppan oli mõned päevad varem kutsunud mu Suusavendade hooldemajas (mis peagi saab SuusaAkadeemia majaks koos Limpa suusakooli ja Fischer racing centeriga) seinale kinnitatud võistluskalendri ette ning öelnud, et näe, siin ja siin ja siin pean kindlasti enne Otepää MK-etappi kaasa tegema. Esimene võistlus, millele ta näpuga osutas, oli Lemeksi sarja kolmas etapp Lähtel, kus minu vanuseklassis oli kavas kolm ringi ehk 3,9 km klassikatehnikas.

Jaanus Kunts (parempoolsel fotol paremal) Suusavendade meeskonnast tõmbas päeval kella kolme ajal mu elukogenud Fischeritele pidamiseks kliistri alla – ai, mulle ei meeldi see, esiteks määrib ja teiseks ei ole ma oma mälu järgi peaaegu kunagi kliistriga õiget pidamist kätte saanud – ning seejärel sõitsin oma «ameeriklasega» varakult Lähtele, et päevavalges rajale jõuda ning korralikus, segipööramata jäljes sõita saada. Tegin kaks ringi soojenduseks, kokku tosin minutit, siis ajasin Björn Daehlie dressi maha ning läksin Jaak Teppani märguande peale teele.

Mis seal salata, ega häälestust olnud. Sest ei osanud midagi loota ega arvata. Kuidas seda saanukski teha, kui viimatine võistlus (kui mitte arvestada Lemeksi avaetapi sprinti, mida on raske minu eas võistluseks nimetada) oli... oeh, ma ei mäletagi, millal. Lisaks on 3,9 km distants, mis pole sprint ega ammugi mitte maraton. Tunnistan, et keeruline oli õiget tempot valida. Seetõttu alustasin rahulikult.

Lähte rada (fotol vasakul ja alla paremal) ümber väikse järvesilma on omapärane. Esmalt sõidad mäest alla ja siis sõidad mäest üles. Lõpuks vaatlustorni juures järsk 180-kraadine tagasipööre ja kõik uuesti. Mäest alla jooksid suusad kenasti, kliister ei seganud. Üles saamiseks tuli sammu ja kehaasendit ja sammutihedust aga vähese võistluskogemuse tõttu pidevalt proovida ja sättida. Üldiselt lähtusin taktikast, et ennast hingetuks sõitma ei hakka, mida kinnitab ka see, et esimese ringi kõige raskemat, käärsammul võetavat tõusuosa läbides leidsin aega ka ühe raja kõrval tatsanud mehega muljeid ja repliike vahetada.

Kui kolm ringi tehtud sai, läksin autos istunud ajavõtukohtuniku Jaak Teppani käest uurima, mis ajaks tuli. Ta ütles, et 13.01. Võtsin teadmiseks, aga ei osanud sest midagi arvata. Kui teadustajana tegutsenud Vahur Teppan nägi, et käisin tema vanema vennaga midagi arutamas, pakkus ta, et küllap käisin protesti esitamas, ja tuletas meelde, et protesti esitamine maksab 30 eurot, ning oletas, et kuna mul on nagunii esitada viis protesti, siis see maksab 150 eurot, lisades, et seni ei ole Tartu suusasarjades kunagi ühtegi protesti rahuldatud. Selle ülestunnistuse peale kostsin omakorda, et kindlasti on siin tubli tööpõld uurivale ajakirjandusele.

Pärast võistlust sõitsin veel kaheksa ringi ja leidsin raja ääres, muide, ka tehnikakontrolli. Vahur Teppan samal ajal muudkui kommenteeris. Seda imelisem, et meeste arvestuses – neil oli kavas viis ringi ehk 6,5 km – suutis ta sellest hoolimata edestada Team Haanja liiget Tammjärve (kes sel võistlusel esines küll Tartu Suusaklubi all; fotol vasakul), ja seda tervelt kümne sekundiga.

Sain oma vanuseklassis viienda koha. Neljas koht (Leho Laidver) jäi minu ette ja kuues koht (Aivar Veri) minu järele kolme ja poole sekundiga. Vaatasin, et sõitsin samas tempos, nagu noorema mehena viis ringi läbinud endine tipptriatleet Ain-Alar Juhanson. Esimese stardi kohta polegi seega kõige hullem.

Foto 1: Karel Tammjärv 2012. aastal Otepää MK-etapil Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae mullu novembris Otepää MK-etapi pressiüritusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jaanus Kunts (paremal) ja Kristjan Oolo uurimas Priit Pulleritsu klassikasuuski 2011. aasta talvel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Lähte suusaradade katmine kunstlumega. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Lähte suusarajad, taamal vaatlustorn. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Karel Tammjärv 2012. aastal Otepää MK-etapil Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix