reede, detsember 09, 2016

Pullerits: Kuidas ma leidsin mehe, kes võib päästa Eesti suusatamise?

Paljud imestavad, miks ma oma autoga ei sõida, vaid ikka koos teistega. Aga seepärast, et kui sõidad üksi, ei satu sa eales kasuliku info otsa. Vaadake, mis juhtus eile hommikul, kui sõitsin rongiga Tartust Tallinna.

Tamsalus, kui lugesin parajasti Vanity Fairi detsembrinumbrit, vaatasin, et tuttav kuju tuleb piki koridori, suur kott näpus. Ja temaga koos veel kaks inimest. Tõusin kohe püsti ja surusime heameeles kätt. Vanity Fair tuli kõrvale panna. Nüüd tuli hakata tegelema ikka Eesti teemadega.

Pavo Raudsepp (fotol ülal paremal), kunagine Eesti esisuusasprinter, ütles, et sõidab määrdemeistrina MMile. Mis MMile?! Noh, Dominikaani, viitas ta silmadega oma naise poole. Jajah, tean, et ta naine Õnnela tegeleb bikiinifitnessiga (vasakpoolsel fotol vasakul). Olin sajandivahetuse järel esimene, kes temast pikemalt kirjutas – tookord, Eesti suusatamise hiilgeaegadel, oli teemaks, kuidas suusatajate naised oma mehi toetavad ja üksi hakkama saavad, kui mehed pikki kuid laagris ja võistlustel käivad. Postimehe fotograaf käis 2001. aasta veebruaris koguni Tamsalus Õnnela Raudsepast pilti tegemas (fotol all vasakul).

Aga määrdemeistrina?! Raudsepp tõstis käed õlgade kõrgusele ja ajas sõrmed laiali ning ütles kavalalt, et see on nüüd veidi teistmoodi määrimistöö kui too, mis suusatamisest tuttav.

Ja siis läks andmiseks. Siis tuli sellist infot, millest Eesti ajakirjandus ja avalikkus võib vaid und näha.

Teada ju on, et Pavo Raudsepp oli n-ö süsteemiväline mees ega allunud peatreener Mati Alaveri tahtele ja käskudele. Näiteks rääkis Raudsepp, kuidas Alaver pidas sageli pärast õhtupoolset trenni ligi tunnise koosoleku, kus seletas sportlastele üksipulgi treeningupõhimõtteid lahti, aga kentsakas oli see, nentis Raudsepp, et kui seejärel trenni mindi, ununesid noodsamad põhimõtted hetkega ära – ei, mitte tal - ning töö käis risti vastupidi sellele, mida koosolekul oli räägitud. Samuti rääkis Raudsepp, kuidas ta oli Alaverile öelnud, et tema arvates peaks trenni kvaliteetsemalt tegema, mille peale Alaveri oli öelnud, et miks ta siis ei tee – kuigi treener oli ju Alaver. Rääkimata muudest väiksematest asjadest, kuidas Alaver oli sundinud teda Pentagonis elama, kuigi Raudsepp polnud tahtnud.

Loomulikult võttis Raudsepp, kindlasti Eesti kõigi aegade kavalaim ja osavaim suusasprinter, kelle kontole jäid parimatena MK-sarja individuaalne viies ja sprinditeates koos Meelis Aasmäega saadud teine koht (tulemused, mis nüüdsel ajal on Eesti suusatajatele absoluutselt kättesamatud), tükkideks Eesti sprinterite viimased ja samuti varasemad olulisemad võistlused. Ta seletas põhjalikult, kuidas Marko Kilp hooaja avaetapil ise oma lollusest ja valest tegutsemisest tingituna poolfinaali ukse taha jäi. (Mäletate ju, kuidas Kilbi kohta on räägitud, et ta on mees mehe vastu võistluses kehv.) Ja kuidas Siim Sellis mõned aastad tagasi oma elu parimal võistlusel samuti finaalikoha maha mängis. Õigupoolest oli Raudsepp juba paar aastat tagasi valmis Eesti suusasprinteritele taktikalisi ja tehnilisi nõkse õpetama, rääkisin sel teemal isegi toonase suusaliidu presidendi, Eesti Energia juhi Sandor Liivega, aga sinnapaika otsustajad tolle mõtte suretasidki.

Muu seas sain teada, et omal ajal sõideti paaril MK-etapil sprinti isegi mees mehe vastu paarides, kuid see lõpetati ära – kas teate, mis põhjusel? Sest võistlused venisid liiga pikaks.

Loomulikult ei vaadanud me mööda Eesti suusatamise nüüdsest seisust ja käekäigust. Ja siis koorus välja põnev tõsiasi: Raudsepp on asunud tegutsema ses suunas, et temast saaks Eesti koondise mänedžer. (Mulle ütles ta, et ei taha selle tegevuse eest tasugi. Arusaadav, kui ta saab keset talve võtta naise ja tütre ning sõita nendega kaheks nädalaks Dominikaanidele, kus toimub ühtlasi bikiinifitnessi MM.) Ja kui see tõesti nii läheb, siis on oodata Eesti suusatamisse suurt sõõmu värsket hingamist. Raudsepp ei ole selline mees, kas suu kinni hoiaks ning laseks tasapaksu panna.

Ühe esimese asjana võtaks ta ette Merko juhi Toomas Annusega (fotol vasakul) asjad sirgeks rääkida. See summa, mis Annus paari suusataja heaks viskab, on tegelikult turu solkimine – see raha võib aidata Team Haanja paari suusatajat (kuigi, nagu nende tulemused distantsisõitudes seni näitavad, on see tuulde lennutatud raha), aga ei aita kübetki Eesti suusatamist tervikuna. Raudsepale läheb aga korda suusatamise käekäik Eestis, mitte mõne mehe egoprojekt. Ta lööks korra majja näiteks nii: kui on Eesti sildi all võistlustele minek, lendab igasugune M-tähega firma märk dressilt raksti minema ning selle asemele läheb kas või Kükametsa Kolla firma silt, olgugi et Kolla on toetanud Eesti suusaliitu vaid saja euroga. Ja kui ärimees ei ole nõus eraldama sellest suurest rahast, mis ta on visanud Team Haanjale, ka Eesti suusaspordile tervikuna, siis... no siis, oletan, et läheb mahtraks, sest Raudsepp pole mees, kes moka maas ja suu kinni hoiaks.

Ja ärge unustage: ma ei oleks sellest kõigest kuulnud, kui sõidaksin ringi oma autoga. Tuleb ikka liikuda rahva seas.

Ootan igatahes põnevusega, et Raudsepp saaks suusaliidu mänedžeriks. Kindel on üks: Eesti suusatamine saaks kõvasti värvi juurde.

Aga veel intriigi: miks on FISi koduleheküljel ilmunud Jaak Mae ja Kaspar Koka nime ette värviline kaart ja staatuse all on värvilisel taustal rasvaselt kirjas Not allowed – kiri, mida ei ole näiteks Raudsepa ega Anti Saarepuu ega Meelis Aasmäe nime ees, kelle kohta on lihtsalt neutraalselt täheldatud Not active? Mina tean, milles asi. Aga kas teie ka teate?

Foto 1: Pavo Raudsepp 2001. aasta märtsis suusasprindivõistlustel Rakvere turuväljakul. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Õnnela Raudsepp, Tuuli Jõgar ja Evelin Ainomäe oktoobris bikiinifitnessi võistlusel. Foto autor: Toni Läänsalu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Pavo Raudsepa tütar Marleen näitab 2001. aasta veebruaris ema Õnnelale pilti, kuidas isa Pavo suusatab olümpial. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Pavo Raudsepp 2001. aasta novembris MK-etapil Kuopios. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Õnnela Raudsepp turgutamas mullusel Viru maratonil võistlejaid. Foto autor: Meelis Veilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Toomas Annus 2013. aasta jaanuaris maadevahetuse kohtuprotsessil ringkonnakohtus. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Pavo Raudsepp 2001. aasta novembris MK-etapil Kuopios. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix

kolmapäev, detsember 07, 2016

Jaanus Kriisk: Kuidas erastada spordialaliitu Eestis?

Disclaimer Priit Pulleritsult: järgnev võib olla tõele lähedal, aga absoluutselt ei pruugi. Kokkulangevus päris isikute ja sündmustega on juhuslik. Autor on Jaanus Kriisk, avaldatud autori loal.

Selleks, et alustada erastamisprotsessi, on kõigepealt vajalik leida enam-vähem pankrotis või pankroti äärel olev alaliit, näiteks EKJL, ja mingi personaalne vajadus seda teha. Peamisteks vajadusteks saavad olla kas raha või mainekujundus, maineparandus. 2005.-2006. aastal oli erastamiseks ülihea võimalus, kuna eelmine kergejõustikuliidu juhtkond oli vaikselt ametist lahkunud.

Milleks on vaja, et oleks pankrotis alaliit? Selleks, et siis oleks alaliidu rahvas tänulik igaühele, kes elutulekese jälle sisse puhuks.

Esimene valitsemisaeg, neli aastat möödub ilma igasuguste tõrgeteta, nagu läheb riigi majandusel pärast majanduskriisi: valitsus kannab ette suurejoonelisest majanduskasvust, mis sest, et enne kriisi oli seis palju parem. Aga peamine on reaalaeg ja, mis veelgi peamisem: mainekujundus ja PR, informatsioon meediaväljaannetes – ja mida rohkem, seda uhkem. Sedasi saavutad positsiooni nii Eesti avalikkuse, spordiüldsuse, meedia kui ka rahvusvahelise katusorganisatsiooni silmis.

Esimene etapp edukalt läbitud ja igaüks õhkab heldimusega, et vaat mis mees. Võiks püstitada talle eluajal Kadrioru staadionile ausamba.

Siis saabub erastamise etapis nn realiseerimise aeg, nagu 1990ndate algul Eesti majanduses, kui erastamisväärtpaberite eest kokkuostetu välismaalastele paremal juhul maha müüdi.

Kuidas spordialaliidus selles etapis asjad käivad? Number üks: vaja on saada juriidiliselt kätte de facto ainuotsustamise õigus. Selleks omakorda on vaja ära kaotada – alaliidu põhikirja kaasaajastamise sildi all – kõrgema võimuorgani, alaliidu volikogu esimehe ja aseesimehe koht. Nende ametite esindajad olid ju klubide valitavad ja kuulusid juhatusse kui sõltumatud inimesed ning said jälgida omaniku (klubide) esindajateta kokkulepitu täitmist.

See väike asi korda aetud, on vaja hakata korraldama iga aasta mingeid Euroopa katusorganisatsiooni üritusi: galasid, kalendrikonverentse, meeskondade ja naiskondade erinevaid karikavõistlusi ning vanuserühmade Euroopa meistrivõistlusi. Nende korraldamisõiguse saamine avab omakorda erinevate fondide, sihtasutuste, linnavalitsuste ja riigiasutuste tähtsad uksed. On loota suurte summade liikuma hakkamist. Siiani on jälle kõik suurepärane.

Nüüd tuleb peamine. Mingil juhatuse koosolekul teeb president ettepaneku, et moodustaks õige sihtasutuse (näiteks SA Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused, mida on suure tõenäosusega likvideerima hakatud). Põhjuseks võib näiteks tuua, et Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ei saa raha kanda mittetulundusühingutele, vaid sihtasutustele. Kes sellele vastu saab olla, eriti kui paistab 50 000-eurone rahasüst! Treeneril, kes saab kuus 673 eurot kätte, võtab tõenäoliselt silmade eest mustaks ja presidendi kui geeniuse kuju tõuseb esimeste madalamate pilvede alla.

Nüüd edasi on juba lihtne: omad inimesed sihtasutusse ja Euroopa katusorganisatsioonide ning Eesti riigiasutuste raha laekub juba ainult väheste kontrolli all oleva sihtasutuse arveldusarvele. Kaitseks meediakajastus õnnestunud üritustest, sportlaste edusammudest, kuni Euroopa katusorganisatsiooni kiituseni välja. Erastamine on edukalt lõpuni viidud.

Alaliidu juhtkond vastab igale tülikale küsimusele, mis summad seal liiguvad, siiralt silma vaadates, et me ei saa ja ei tohi avalikustada juriidiliselt eraldiseisva organisatsiooni finantsandmeid.

Ning annagalojanlik tegevus võib alata, kellele siseringist mida. Püüdku siis audiitor aru saada, on see sihtotstarbeline kulutus või mitte. Tont teda võtku, meedia ju kiidab.

Ja loomulikult peab olema juhtivate sportlaste ja nende treenerite-mänedžeride absoluutne lojaalsus, et kui midagi juhtub, on nad alati valmis presidendi kaitseks kirjutama avalikkusele töökollektiivide kirja, nagu juhtus siis, kui «Pealtnägija» tutvustas meie viimase aja parima odaviskaja Risto Mätase (fotol vasakul) ja Tartu treeneri Mehis Viru suu läbi, kuidas 1300 eurost, mis sportlastele EOK-st teele saadeti, sai nende arvel 540 eurot. Kiirelt tuli vastus igasuguse ühtsustunde kaotanud ja sõna kollegiaalsus mitteteadvatelt sportlastelt, et kõik on korras, mehed hakaku parem korralikult trenni tegema, mis nad virisevad.

Jah, see kõik võib ju tunduda kergejõustikuinimestele, et mis seal ikka, midagi ju toimub, ala ju elab. Aga minule meenuvad hoopis «kuldsed» ajad, kui Leonid Iljitš Brežnev veel elas ja toimetas. See meenutab Kesk-Aasia puuvillavabariiki, kus oli veel feodaalne arenguaste, aga puuvilla toodeti hästi ja vabariigi juht otsustas, kellele kui palju tasu maksta. Kes oli võimalik üles osta, see osteti, kui päev polnud hea, siis...

Nii et sellises alaliidus tekib selge, sõnatult määratud punane joon. Siin me tegeleme koos spordiga, aga seal vaatame ise, mis me meie rahaga teeme, sest juba on presidendi jutu sisse viimasel ajal segunenud väljendid «minu raha» ja «minu väljaaetud raha». Enamus raha tuleb alaliitu erinevatest riiklikest institutsioonidest, maksumaksja taskust.

Võib-olla Kesk-Aasias on ka täna nii, aga Euroopa kultuuriruumis on tavaks, et ettevõtte või organisatsiooni vara ja sellega toodetav tulu kuulub sajaprotsendiliselt sellele organisatsioonile ning kuulub ka sada protsenti kulutamisele sellesama organisatsiooni hüvanguks. Lõppotsuse teeb omanik, tutvudes igakülgselt kõikide andmetega, suunates raha tagasi tegevusse või makstes välja omanikele. Viimast mittetulundusühingutes ei teha.

Olemegi ringiga jõudnud algusesse. Presidendi mainekujundusprotsess olekski edukaks osutunud ja tema valitsemine oleks kestnud kaua-kaua, kui ta poleks ahnusest teinud ühte ainust viga. Hakkas sportlastelt, nende niigi piskust toetusest erineva suurusega «maksu» võtma, lastelt kommiraha virutama ning mis kõige hullem, selles tegevuses õigustust leidma väitega, et EOK tippspordi nõukogu käskis nii teha. Siit jõudis see informatsioon minuni läbi sportlaste, treenerite ja nende sportlaste vanemate. Tänaseks on lootus, et selle protsessi saime pidama ja sportlased saavad oma pisku kätte, selleks korraks.

Ega ma väga sinna sihtasutusse Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused minna taha, sest kümmekonna inimese rinnaesine saab igavesti määritud; kahjuks saaks määritud ka minu üks armastustest, kergejõustik. Aga viimaste aegade suhtekorraldusfirma organiseeritud lood erinevates meedikanalites antud teemal ei jäta siin väga palju manööverdusruumi. Respiraator ette, kindad kätte ja «sõnnikus» sobrama.

Foto 1: Rasmus Mägi õde Maris Mägi finišeerimas juuli keskel Tallinnas Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 2: Ksenija Balta juuli keskel Tallinnas Eesti meistrivõistlustel kaugushüppes. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 3: Liina Tšernov juuli keskel Tallinnas Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 4: Risto Mätas poseerimas juuli lõpus Arterile. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 5: Liina Tšernov finišeerimas augusti lõpus Pärnu rannastaadionil. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix

teisipäev, detsember 06, 2016

Pullerits: Kas heitlikud olud tapavad motivatsiooni?

Teen ettepaneku ühes kohe kokku leppida: ärme teeme halva mängu juures head nägu.

Ja mäng on halb lausa mitmes aspektis.

Ma ei räägi siin sellest, kas mind lastakse Tartu maratoni starti. See otsus ei sõltu minust. Ja see on ka küllalt kauge «muusika», olgugi et Klubi Tartu Maraton saatis mulle täna teate: «44. Tartu Maraton sõidetakse 26. veebruaril 2017. Sinu prognoositav stardigrupp eeloleval maratonil on 3. stardigrupp.» Samuti ei räägi ma sellest, kas Suusavendade tiimi liikmeil õnnestub mulle kuskilt välja võluda võitlusvõimelised klassikasuusad. See ei ole praegu esmatähtis. Ma ei räägi isegi mitte klassikakeppide pikkusest, mida, nagu nüüd kindlasti teame, ei hakka minu ega ka teie puhul keegi mõõtma ega reguleerima.

Halva mängu olemus on sootuks muus.

Viimane novembrikuine suusasõit toimus 17. kuupäeval. Seejärel, aasta 47. nädalal, järgnes kaks veidi porist ja jahedat rattasõitu, üks kolma- ja teine pühapäeval. Sellisest rahulikust ja kaunist rattasõidust, nagu siin, võis üksnes unistada. Eelmisel, 48. nädalal, tegin lisaks kaks suusasõitu, lau- ja pühapäeval, kokku kahe ja kolmveerand tunniga 36,7 kilomeetrit. Siis, eile hommikuks oli lumi läinud ja maa must. Sellistest oludest, nagu mulluse suusatalve parematel päevadel, võib nüüd vaid unistada.

Aga erialane ettevalmistus peaks juba käima. Esimene Estoloppeti etapp on kavas juba veidi rohkem kui pooleteise kuu pärast, 28. jaanuaril Mõedakul. Ei ole kuigi tiivustav minna starti puuduliku või pooliku ettevalmistusega, nagu juhtus mullu. Siis, samuti hädiselt alanud hooajal, sain «käima» alles hooaja lõpus, kui sõitsin Haanja klassikamaratonil taas saja sisse.

Suusatamine sõltub ilmast. Kui vaatate selle nädala ilmaprognoosi, siis näete, et korralikud miinuskraadid, mida on oodata saabuval ööl, asenduvad järgmistel päevadel veenvate plusskraadidega. Mis muud, kui jälle ratta selga. Aga kas see aitab suusatamiseks vormi lihvida? Vaevalt.

Sellistes oludes, vaadakem nüüd tõele otsa ja ärgem tehke halva mängu juures head nägu, on raske säilitada optimistlikku meelt ning hoida töötahet täistuuridel, kui esiteks puudub igasugune kindlus, kas suusahooajast üldse asja saab, ning teiseks segavad valitsevad olud kvaliteetselt harjutamast.

Ja siit jõuamegi peateemani: küsimus on motivatsioonis! Kuidas seda leida? Kuidas seda hoida?

Aga ma ei ole jäänud käed rüpes istuma. Täna, pärast seda, kui olin eile käinud kohtumas Ühendriikide suursaatkonna number kahe, Deputy Chief of Missioni Elizabeth Horstiga, võtsin ühendust Eesti tuntud spordipsühholoogide Aave Hannuse ja Jorgen Matsiga ning palusin neilt nõu, kuidas antud olukorras võiks nii mina kui teised minusugused edasi minna. See oli väärt nõu, mis ma neilt sain. Aga kuna küsisin nõu oma tööajast, ei saa ma seda teile siin tasuta jagada, sest kogutud teave kuulub minu tööandjale Postimehele.

Kuid pole hullu: te saate teemasse palju valgust tuua, kui räägite oma kogemusest, mis moodi te olete lahendanud enda motivatsiooni probleemid. Vean kihla, et see temaatika pole enamikule võõras, ükskõik kui head nägu te oma halva mängu taustal ka teha ei ürita. Ega ma eksi ju?

Foto 1: Priit Pullerits Postimehe eelmises Tartu toimetuses Gildi tänaval. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Suusalumi ja suusatajad 4. novembril Rakvere lähistel. Fotode autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja, Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits tegemas Postimehe eelmises Tartu toimetuses Gildi tänaval telefonitsi reporteritööd. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

pühapäev, detsember 04, 2016

Pullerits: Kust saab Eesti põhjalikemat lumeinfot? Ikka siit!

Laupäeva pärastlõunal helistasin Vahur Teppanile. Kuidas ma oma suusad kätte saan, tahtsin küsida. Olin viinud eelmise, novembri esimese poole lumetsükli ajal oma nn mulla-Fischerid Suusavendade staapi hooldusele, sest nonde põhjad lausa narmendasid. Nädalavahetusel leidsin, et võiks ju minna mullasuuskadega proovima, kuidas õhukesel lumekihil sõita saab.

Aga selgus, et Teppan on Põhja-Soomes. Ei saanud ta mind kuidagi aidata.

Võtsin siis oma Atomicud näppu ja läksin nondega rajale, et äkki kannatab siiski sõita. Vaatasin, et treeningtöö juba käis. Kalle Kiiranen tuli hoogsal sammul, aga veel hoogsamal sammul tuli üks minustki pikem mees, kel rattakostüümi meenutavad valge-oranžid dressid seljas ning mingi firmanimi ???Baltics seljale kirjutatud. Juba eelmise lumetsükli ajal olin märganud tolle mehe jõulist minekut.

Loomulikult ei olnud kuskilt teavet võtta, milliste suuskadega Tähtvere spordipargis sõita kannatab ja kas üldse. See viis ühele mõttele.

Eelmisel kuul, millest ka ei kirjutanud, keeras kommentaariumis arutelu alatasa sellele, et kust saab lumeinfot. Igast ilmakaarest tuli süüdistusi ja etteheiteid, et varasemad lumeinfo saamise kohad on rivist väljas. Mõned agaramad nõudsid, et võtaksin teema üles ja paneksin suure kella külge. Ja veel parem, kui oma tutvusi ja sidemeid kasutades vanad lumeinfokeskkonnad taas tööle lükkaksin, utsitasid mõned.

Ütlen otse ja keerutamata: pole minu asi teiste veebikülgedel elu sees hoida. Igaüks vaadaku, kuidas ise oma asjadega hakkama saab. Minu hobiasi on see blogi siin.

Niisiis, kui mujalt lumeinfot ei saa, võite minugi poolest hakata seda vahetama ja levitama siin. Mul ei ole midagi selle vastu. Samuti saate vabalt kommenteerida.

Et see ei jääks suusoojaks ettepanekuks, teen siin otsa lahti. 

Tartu Tähtvere spordipark. Laupäeval Lauri ringil uisurada sisse sõidetud, klassikajälg puudus. Sai sõita trennisuuskadega, kuid mitmes kohas, eriti dendropargipoolsel nn tagasirgel tuli vaadata, et suuskadega üksikutele mullatükkidele peale ei sõidaks. Läbisin tunni ja veerandiga 15 ringi ehk Endomondo järgi 15,8 km. Algul sõitsin ringe kiirusega veidi üle viie minuti, seejärel keskmiselt 4.50ga. 

Tartu Tähtvere spordipark. Pühapäeval Lauri ringil uisurada kõvasti sisse ja lumekiht õhukeseks sõidetud, mõnes kohas seetõttu halb kantida, sest tagasirgel lume all laupäevaga võrreldes rohkem mulda väljas. Samuti oli tagasirgel palju oksarisu, mille vahel tuli laveerida. 850-meetrisel ovaalil õhuke, kuid tugev lumekate, ent kurvides oli paljudes kohtades asfalt välja kanditud, aga sõita sai küll, kui vaatasid, kuhu suusa asetad. Jõeäärsel tagasirgel sai väga edukalt mogrenit lasta. Kepid lõid siiski pidevalt läbi lume vastu asfalti. Suusatajaid oli näha ka 1,3 km pikkusel sprindiringil, kuid ise sinna ei läinud. Klassikajälge kusagil ei olnud. Läbisin pooleteise tunniga peaaegu 21 km, kokku tegin 15 Lauri ringi (alustasin 4.40ga ringi kohta ning lõpus sõitsin ringe kiirusega 4.20-4.25) ja kuus ovaaliringi.

Prognoos: kui lund ei lisandu, kulutatakse senine lumekiht veelgi õhemaks ning targem on trennisuuskade asemel sõitma minna mullasuuskadega. Kuid lumekahurid Emajõe ääres töötasid juba laupäeva lõunast saadik ja olid töös ka pühapäeval.

Kas on piisavalt informatiivne lumeinfo? Või soovite videopilti ka, nagu andsin esimese lumetsükli ajal? Näiteks seda ilusa ilmaga?

Algus on tehtud, palun väga, nüüd on teie võimalus siit edasi minna. Loomulikult annan ka ise edaspidi infot juurde.

Fotod 1 ja 2: Lähte kunstlumering novembri keskel. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Suusatajad Holstre-Polli radadel. Isikuandmete ja isikute kaitsmise nimel nimesid ei avalda. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 4: Suusataja 7. novembril Tartus Tähtvere spordipargi ovaalil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mitme blogilugeja lemmiksuusataja ameeriklanna Mikaela Shiffrin. Foto autor: BuxxFoto.com / Scanpix

reede, detsember 02, 2016

Pullerits: Kuidas eelmine peaminister paljastas mulle oma sportlikud eesmärgid?

Algul pidime kohtuma võimukoridorides. Leppisime selle juba aegsasti kokku. Aga kohtumispäeval otsustasime ümber. Initsiatiiv selleks tuli endiselt valitsusjuhilt. Ja see meeldis mulle. Ega ei olegi vaja kõrvalisi silmapaare uudistama ja hiljem suid jahvatama, et mis küll toimus, millest räägiti, mis on selle kõige tulemus ja tagajärg. Ei ole vaja vabatahtlikult kuulujutuveskeid toita.

Uue kokkusaamiskoha leppisime kokku vanalinnas Pikal jalal. Seal pääseb vanade madalate majade vahel ühest müüriavausest tillukesse sisehoovi, mille tagaotsast viib uks Bogapoti sfääridesse. Läksin sinna ettenähtust kümme minutit varem kohale, et leida strateegiliselt sobiv istekoht. Põhikorrusel olnuks me kõigile sisseastujaile nagu peopesal – see langes ära. Keerdtrepist läksin ülakorrusele, kus avastasin, et lauad on liiga tihedalt üksteise kõrval – ka see ei sobinud. Siis uurisin, kuhu veel saab eralduda, ning leidsin paremalt (ikka paremalt!) letist mööda minnes veel ühe keerdtrepi, mis laskus keldrikorrusele. Seal on neli lauda, aga polnud mitte ühtegi kundet. Kell lähenes neljale. Heitsin oma riided ja asjad suurima laua toolidele ehk võtsin positsiooni laialt sisse, tellisin koogi ja apelsinimahla ning jäin ootama. Seina ääres küdes raudahi.

Viie-kuue minuti pärast saabus Taavi Rõivas. Viimati olime silmast silma kohtunud mu mälu järgi siis, kui ta oli äsja saanud sotsiaalministriks ning andis vahetult pärast ametisse kinnitamist Toompeal mulle oma kõige esimese intervjuu värske valitsusliikmena. Tollele ajale järgnes peagi ja ootamatult kaks aastat ja kaheksa kuud Eesti peaministrina.

Taavi Rõivas tunnistas, et pole saanud päev otsa süüa, ning tellis endale borši. Me jutt, muide, algas spordist – ja lõppes samuti spordiga (kui naisevõtuteema, millest olin paar nädalat tagasi kirjutanud pika loo, lõpuarvestusest välja jätta).

Taavi Rõivasel on nimelt uued sportlikud eesmärgid. Ta rääkis sel teemal seda: «Olen peaministrina jooksnud ühe täispika maratoni, sotsiaalministrina püstitanud isegi isikliku rekordi. Aga hästi pikkade tööpäevade ja pikkade reiside tõttu ei ole saanud korrapäraselt treenida. Nüüd on kolleegid seadnud mulle maratonis normi 3:30. See oleks päris hea eesmärk. Tunnen pöörast kadedust oma hea tuttava Tanel Padari üle, kes ütles eelmiste jõulude paiku, et hakkab treenima triatloniks. Pidasin seda täiesti hullumeelseks heas mõttes. Aga ta tõestas mitte ainult mulle, vaid kogu Eesti rahvale, et kui mingi asi ette võtta, isegi kui see tundub pöörane, on see saavutatav. Sellist saavutusjanu on minus ka piisavalt. Eneseületus aitab hoida vaimu ja füüsise erksana, nii tööl kui spordis.»

Me vestlus Taavi Rõivasega kestis kaks ja veerand tundi. Seda saab lugeda laupäevases Arteris. «Taavi Rõivas räägib suu puhtaks» on leheloo pealkiri. Veebiversioonile panin uljama ja äkilisema pealkirja: «Taavi Rõivas käis üle kahe tunni keldris ülekuulamisel». (Aga ju pidasid teised toda pealkirja liiga uljaks, kuigi kõik vastas tõele, ning asendasid selle - vaata, millega.)

Ka täna, reedel, oli tihe tipp-poliitikutega suhtlemise päev. Olen vestelnud teiste hulgas järgmiste uue valitsuse ministritega, nagu Margus Tsahkna, Andres Anvelt, Urmas Reinsalu, Indrek Saar, Mihhail Korb. Jevgeni Ossinovski jäi ootele – perekondlikel põhjustel.

Teile nädalavahetusel puremiseks üks huvitav küsimus: kes Eesti tuntud tipp-poliitikutest on läbi sõitnud Eesti ratturite seas kuulsa ja hinnatud Saaremaa velotuuri? Vihjeks nii palju, et kord Saaremaal põrutas ta rattaga krossi sõites Kuressaare linnuses järsust nõlvast laskudes nii kõvasti vastu puud - rattasõidus tuleb ette ju igasuguseid keerulisi laskumisi -, et sestsaati on tal üks õlg teisest rohkem längus. Kes see on?

Foto 1: Taavi Rõivas päev pärast pikka jutuajamist Priit Pulleritsuga. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits kaks nädalat tagasi oma töökohal Postimehe endises Tartu toimetuses Gildi 1. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Taavi Rõivas saabumas kaks päeva pärast pikka jutuajamist Priit Pulleritsuga Tartu linnavalitsusse kohtuma linnapea Urmas Klaasiga (paremal). Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Taavi Rõivas eelmise aasta aprillis Pirital enne Sinilille jooksu, paremal teadustaja Riho Järveläinen. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Foto 5: Margus Tsahkna (vasakult teine) vaatamas eelmise aasta algul Tartu Rocki ja BC Kalev/Cramo korvpallimängu. Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix

neljapäev, detsember 01, 2016

Pullerits: Team Haanja näitab veel kõigile, mida suudab!

Mõned Eesti ajakirjanikud on kiirustanud Team Haanja distantsisõitjaid pärast Ruka MK-etappi maha kandma. Et ei tule neilt tänavu jälle mitte midagi. Not so fast, please!

Tuletame meelde, et Eesti suusatajad ei ole mitte kunagi hooaja alguses hiilanud. Nii oli see isegi Andrus Veerpalu ja Jaak Maega. See oli alati koondise peatreeneri Mati Alaveri taktika, et löögihoos tuleb olla hooaja tähtsamatel võistlustel, kodusel MK-etapil ja MM-võistlustel. Mõlemani on veel üle kahe kuu aega. Ja Alaver kuulub ka praegu Team Haanja taustajõudude hulka.

Eesti suusatajad on näidanud, et otsustavatel hetkedel suudavad nad end kätte võtta küll. Mäletame seda, kui Peeter Kümmel jõudis aastaid tagasi MM-võistlustel sprindis koguni finaali. Mäletame seda, kuidas Aivar Rehemaa sõitis end MM-il kindlalt esikümnesse või lõpetas Tour de Ski proloogi neljandana. Mäletame, kuidas Kaspar Kokk võitles MMil vapralt 50 km sõidu esikümne piiril. Need on kindlad tõendid, et Eesti suusatajail potentsiaali jagub. Nüüd tuleb vaid vorm nii targalt ja teraselt timmida, et purakas õigel ajal välja tuleks. Team Haanjal on teadmisi ja kogemusi, et sellega hakkama saada.

Kindlasti suurendab Team Haanja distantsisõitjate teravust seegi, kui seni veskikivina kaelas rippunud leping Eesti suusaliiduga sealt ükskord ära saab heidetud. Nagu ajakirjandus on raporteerinud, tegelebki nüüd lepinguga jurist, et sportlased saaks pühenduda rohkem treenimisele. Pole kahtlust, et võimalus keskenduda edaspidi ainult oma põhitegevusele võtab maha tarbetuid pingeid ning lubab tõsta treeningute kvaliteeti, sest närvisüsteem ja vaim on puhanumad.

Peamine häda ongi see, et Team Haanja distantsisõitjail jääb heitlikes oludes enesekindlusest vajaka. Lugesime ju eilsest Õhtulehest, kuidas nii Rehemaa kui Algo Kärp väljendasid nõutust, et ei saa aru, miks vormi ei ole. Vähem paanikat! Tuleb valitud teele kindlaks jääda, mitte hakata rapsima. Veel kord: Eesti suusatajad ei ole kunagi olnud novembris hiilgevormis. Ei ole vähimatki põhjust, miks see oleks pidanud tänavu minema teisiti.

Pikk hooaeg on veel ees ning Team Haanja saab näidata, et nende valitud tee on õige ja tulemuslik ning kõigil kriitikuil suu lund täis toppida. Maailmas, nagu oma silm on näinud, tuleb ette igasuguseid imesid.

Foto 1: Algo Kärp Davosi MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Aivar Rehemaa Davosi MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Kes see on? Mikaela Shiffrin. Küsimus: what's here to get excited about? Can't see. Tell me! Foto autor: AFP/Scanpix

teisipäev, november 29, 2016

Pullerits: Kuidas ma päästan Team Haanja raskest olukorrast?

Kahjuks on nii, et ükskõik kui palju Team Haanja pingutab enda tegemiste reklaamimiseks filmijuppe Instagrami või YouTube’i panna, ei pane see unustama tõsiasja, et tippspordis, mida TH ju ometi viljeleb, on tegevuse ainsaks mõõdupuuks tulemus. Aga nagu võisime näha esimese MK-etapi distantsisõidu protokollist – ja distantsisõit on ikkagi see õige ja päris suusatamine, mida ka selle blogi lugejad hindavad, sest ei ole siin sprintereid, siin on ikka distantsi- ja maratonisõitjad -, siis tulemused jäid pehmelt öeldes oodatust kesisemaks. Mäletame ju, kuhu latt oli seatud: et keegi peaks tulema esimese neljakümne sekka. Aga mis juhtus – parim TH liige oli alles kuuenda kümne keskel.

Vaatame meeldetuletuseks protokolli. Võitis soomlane Iivo Niskanen, parima eestlasena sai Raido Ränkel 54. koha (+2.16,2), Algo Kärp sai 66. koha (+2.53,3), Karel Tammjärvele läks kirja 68. koht (+2.57,3) ning Aivar Rehemaa (fotol paremal) oli 96 lõpetanu seas 80. (+3.31,8). Eestlasi edestasid isegi selliste suurte murdmaasuusariikide esindajad, nagu Slovakkia, Jaapan, Suurbritannia ja Bulgaaria. Kõiki peale Ränkeli edestas isegi armeenlane. Armeenlane, kas kujutate ette! Ja Rehemaad edestas isegi lätlane. Jah, ma ei valeta: lätlane! Need on faktid, millest peavooluajakirjandus on targu vaikinud, sest pole, erinevalt minust, protokolli süvenenud.

Tean, mida õigustuseks öeldakse. Et TH mehed polegi veel teravaimas vormis, et küll nad hooaja jooksul paremaks lähevad. See kontraargument lähtub eeldusest, et kõik teised on juba avastarti tulles hooaja tippvormis ning enam võimekamaks ei lähe. Mida väita on täielik arulagedus, nagu isegi aru saate, kui kainet mõistust veel veidigi alles on. See, et omal ajal suutsid Jaak Mae ja Andrus Veerpalu (fotol ülal vasakul) tõepoolest hooaja edenedes palju paremaks saada, ei ole, kui mu mälu ei peta – ja siinkohal, kinnitan, et ei peta -, kehtinud viimastel aastatel ühegi Eesti distantsisõitja kohta. Nagu teame, pole keegi neist ju viimasel kahel aastal MK-sarjas punktikohale ehk 30 parema hulka jõudnudki.

Palju rohkem kui TH meeste tulemused Ruka kauaoodatud distantsisõidus on tähelepanu pälvinud nende võitlus Eesti suusaliidu ja ESLi pakutava lepingu vastu. See annab muidugi veel ühe võimaluse, mille taha Ruka viletsate tulemuste varjus pugeda: et võitlus ESLiga on röövinud TH distantsisõitjailt võistlemiseks vajalikku energiat. Kui nii, siis see on ääretult suur möödapanek TH niiditõmbajalt Mati Alaverilt (foto ülal paremal), kes peaks ju olema ometi nii professionaalne, et teada: sportlaste ülesanne on trenni teha ja võistelda, mänedžeri ülesanne on võimaldada neile selleks parimad tingimused. Kui Alaver pole seda suutnud, on ta minetanud professionaalsuse, mille tõttu tuleks ta ilma jätta niigi mitteametlikust suusaprofessori tiitlist.

Niisiis, küsimus on nüüd selles, mida teha edasi TH-ga, kel esiteks pole ESLiga jätkuvalt lepingut ning kelle tulemused distantsisõidus valmistasid suure pettumuse. Siin on, nagu lubasin, lahendus.

Nimelt tuleb TH distantsisõitjad suunata MK-sarjast Skandinaavia karikasarja ja FIS Race'ide starti. MK-sarja tase on TH distantsisõitjate suutlikkust arvestades liiga kõrge – seal viimaste kohtade saamine ei mõju kindlasti sportlaste vaimule ergastavalt ega motiveerivalt. Kaotada suusatamises armeenlasele ja lätlasele – see ei saa ju tekitada head tuju ega tiivustada; see ainult süvendab kahtlusi endas, oma võimekuses, tehtud töö tulemuslikkuses. Ja teiseks pole olnud teemaks, et ESL tahaks kuidagi takistada TH osalemist Skandinaavia karikasarjas ja FIS Race'idel, ja usutavasti ei tule see ka teemaks, sest Skandinaavia karikasari pole siiski see, miks on MK-sari. Sinna, kui rahva keeles öelda, saab ju saata sportlasi palju lõdvema randmega.

Näete, hundid söönud, lambad terved. Sportlased saavad võistelda, liiati omale jõukohases konkurentsis, ning kaob vajadus ESLiga kembelda ning oma niigi nappi energiat vaidlustele kulutada. Lihtne, kuid geniaalne, kas pole?

Foto 1: Raido Ränkel laskumas tänavu jaanuari lõpus Mammastes Eesti meistrivõistlustel sprindis Peeter Kümmeli ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Aivar Rehemaa aasta tagasi suusatajate hooajaeelsel pressikonverentsil. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu tänavu 25. aprillil suusahooaja lõpetamisel ekstreemspordikeskuses Spot of Tallinn. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Foto 4: Mati Alaver Sotši olümpial meeste 15 km klassikasõidu päeval. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 5: Blogi lugejate uus lemmik, USA mäesuusataja Mikaela Shiffrin pressikonverentsil enne MK-etappi Vermontis Killington Resortis. Foto autor: Erich Schlegel, USA Today Sports / USA Today Network / Sipa USA / Scanpix

laupäev, november 26, 2016

Pullerits: Miks üksikud hundid on spordis tõelised kangelased?

Nii nagu inimkond jaguneb meesteks ja naisteks, jagunevad sportlased individuaal- ja meeskonnaala tegijateks. Kõvemad on need, kes kuuluvad esimeste hulka, sest nad teavad, et saavad loota ja peavad lootma ainult iseendale. Sellepärast käivadki siin blogis rohkem koos individuaalalade tegijad. Ehk kõvad mehed.

Aga nonde kõvade meeste seas on veel üks eriti vintskete meeste alamtüüp. Mõned nimetavad noid üksikuteks huntideks. Nood on need, kes ei pea selleks, et hakkama saada - näiteks hullupööra raskel ja ohtlikul Behind the Rocks maasturirajal -, vajama eales kellegi meeltlahutavat lõõpi ega isegi mitte moraalselt toetavat õlga. Just nood on need, kellest kirjutatakse kangelaslikke raamatuid ja vändatakse kuulsusrikkaid filme. Inimene looduse vastu, inimene maailma vastu – selles vastanduses peitub ehe ja jõuline story.

Mõned arvavad, et üksi on igav. Sõltub muidugi sellest, kes on üksi. Kui see, kes on ise sisimas igav, on tal muidugi üksinda igav. Siis vajab ta loomulikult väliseid kõrvalärritajaid, näiteks kaaslasi – nagu teismeline, kes ei saa viit minutitki omaette olla ilma, et hakkaks kaeblema igavuse üle. Aga kel sisemus rikkalik, sel pole endaga mitte kunagi igav.

Olin kevadel kolm nädalat ihuüksinda Ameerika Metsikus Läänes (fotol vasakul). Kordagi ei hakanud igav. Kogu aeg oli hirmus huvitav.

Mõnikord võib siiski ka üksindusest irduda. Aga ainult mõnikord. Näiteks siis, kui tahad teha rattaga pikema mugavustreeningu. Siis on hea koos grupiga välja minna, saad teiste tuules seanahka vedada ja tirri lasta. Vahelduse mõttes. Aeg lendavad ja kilomeetrid kogunevad iseenesest.

Aga ei ole mingit põhjust käia pidevalt grupiga sõitmas, sest see sind suurt ei arenda. Kui üldse. Ammugi ei ole põhjust käia grupiga suusatamas ega jooksmas. See ei anna mitte mingi kvalitatiivset efekti. Hullem veel: kui käia individuaalala koos teistega harjutamas, on suur oht, et trenn muutub pläkutamiseks ja laadaks.

Üksinda tegutsemisel on mitu suurt eelist. Sa ei pea kunagi sõltuma kellestki teisest ega arvestama kellegi teisega. Kujutame ette, et Moabis olnuks koos minuga mingi viie-kuuemeheline rühm. Kui kerge olnuks nende tegevust ühtlustada? Usutavasti raske – sest see polnud ju mingi range režiimiga spordilaager. Kes tahab hommikul kauem magada, kes varem teele asuda; kes tahab õhtul pikemalt aega surnuks lüüa, kes varem põhku pugeda; kes tahab poole päeva pealt loodusest tagasi linna suunduda, et baaris õlut kaanida, kes aga eelistab pärastlõunal mõne uue rattateekonna ette võtta, et võimalustest maksimum välja pigistada; jne, jne.

Ma ei pidanud kunagi mitte kellegagi mitte midagi läbi rääkima.

Just seepärast ma Moabis nii meeletult palju jõudsingi. Sest mul polnud viit-kuut kaaslast, kelle tahtmiste ja soovidega tulnuks arvestada. Aga just nii palju, kui on inimesi, on ka soove ja tahtmisi.

Paljud imelised kohad oleks jäänud nägemata. Nagu Saladuslik Torn, Secret Spire, mis tundub uskumatu, et loodus on selle voolinud – vaadake, millisel siledal kuplil see kõrgub! (Ei, see, mida vasakpoolsel fotol näete, ei ole Secret Spire!) Vean kihla, et enamik oleks loobunud pärast pikka päeva rattaga väljas müstilist Secret Spire't õhtu eel otsimast: see asub väga kauges ja üksildases paigas, kuhu pääseb mööda raskeid ja keerulisi teid, kus, tunnistan, ise ka korra ära eksisin. Kokku võttis Secret Spire juures käimine päikseloojangu eel umbes kaks tundi; enamik oleks sellele käega löönud, aga näete – ära tegin, ja ei kahetse kübetki. Kuigi vahel oli väike hirm nahas.

Paljud imed saabki avastada ainult üksinda, sest teised peavad nende jahtimist liiga aja- ja vaevakulukaks ning riskantseks. Igaks juhuks ma ei avalda täpsemalt, kus Secret Spire asub, et see ei muutuks lollide turistide magnetiks ega vandaalide sihtmärgiks. Sellises raskesti ligipääsetavas kohas, nagu öeldud, saab ja tuleb käia ihuüksinda. Igasugused grupid laguneks enne, kui pärale jõuaks.

Foto 1: Norralane Martin Johnsrud Sundby Soomes Rukal MK-etapil. Foto autor: Lehtikuva/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits ihuüksinda metsikus looduses, Bartlett Overlookil Moabist (Utah) loodes. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kolumbiast pärit kolm ratturit suundumas põhja poolt mööda kergliiklusteed Moabi. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pulleritsu rendiauto GMC Terrain suundumas The Needlesi ehk Tombstone Rocki juurest (taamal) mööda liivast teed Secret Spire salajase asukoha poole. Foto autor: Priit Pullerits

neljapäev, november 24, 2016

Pullerits: Kas on õige meelitada spordimehi hukatusse?

Mult on viimasel ajal päritud, ja päris palju, miks ma ei korralda ekspeditsiooni paljukiidetud Moabi, kui mõni teine tubli mees, näiteks Ain-Ivar Tupp, suudab müüa oma kevadise laagri Hispaanias välja paari päevaga, ja seda kümnetele. Tõesti, miks!

Eile õhtul võtsin end kokku ja koostasin teile vastuse – see on siin.

Lühidalt (kuna Moab asub USAs, in Trump-land, seletan inglise keeles): too hard and too risky. See, mida teile siin just näitasin, Behind the Rocks Route, on toosama rada, kus alustasin hommikul ja lõpetasin alles õhtul, kui juba hämardus, sest vahepeale, nagu nägite, jäid paljud keerulised takistused, sest isegi tehnika ei pidanud nois karmides olukordades hästi vastu – kohe alguses ju näitan, millist hävitustööd teevad ehtameerikalikud monster-maasturid -, ja mis tekitas kõige rohkem ärevust: tagatipuks eksisin metsikus looduses ära, millest kirjutasin ka pärast naasmist Postimehe Arteris neljaleheküljelise hittloo (ja mille emotsionaalne, ent kergendustundega kokkuvõte on filmilõigu lõpus).

Niisiis, vaadake ja juurelge, kui palju leiduks Eestis neid söakaid, kes toosugustes oludes vastu peaksid ja hakkama saaksid – ja nii päevast päeva, ligi kolm nädalat jutti (sest vähemaks, n-ö tuld haarama ei ole mõtet nõnda kaugele maale minna). Võib-olla mõni peaks vastu kolm päeva, mõni eriti vintske sell neli, aga viiendast päevast alates hakataks nõudma koormuse alandamist või lausa puhkepäeva. Milleks?!

Mingi Hispaania või Itaalia mugavuslaagritega ei maksa seda, mida Moabis tuleb teha, isegi mitte suusoojaks võrrelda. Näete ju ise, milline karm värk – kusjuures kõige karmimad kohad, tunnistan, jäid talletamata, sest seal tuli ikka tervise ja elu eest võidelda ning polnud aega kõrvalisele tegevusele, st jäädvustamisele pühenduda.

Foto 1: Priit Pullerits Prostitute Butte'i serval Pildiraamikaare ehk Picture Frame Archi taustal. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2-4: Priit Pullerits oma rattaga Behind the Rocks maasturiraja alguses. Fotode autor: Priit Pullerits

teisipäev, november 22, 2016

Pullerits: Miks trööbata end õhtul, kui harjutada saab edukalt ka hommikul?

Teeme nüüd väikse elulise arvestuse. Ütleme, et lõpetate tööpäeva kella poole kuue ajal, nagu minagi parematel päevadel (ent sugugi mitte alati). Kui jalgsi koju minna, kulub mul selleks 20 minutit. (Rattaga saab kiiremini, 7-8 minutiga, aga kui lumi maas, siis rattaga sõita ei riskeeri.) Kui seejärel süüa, läheb veel pool tundi. Siis riiete vahetus, 10 minutit Tähtvere spordiparki minekuks, seal taas jalatsite ja riiete vahetus – ja kui kella vaatad, siis näed ja imestad, et see on juba seitse läbi. Eks hakka siis innukalt trenni tegema – pilkases pimeduses (ega lambid ikka päevavalgusega võistle ja päikest asenda). Kui lõpuks koju jõuad, duši all käid ja argisele elulainele saad, on kell juba üheksa läbi. Lühidalt: päev on õhtul. Ainus, mida pärast tööd teha jõudsid, on üks vaimse väsimuse foonil pongestatud pooleteisetunnine trenn. Pole kindel, kui palju tõuseb sellest kasu ja kui palju hoopis kahju. (Ja pange tähele: ma ei arvestanud ajakulusse suuskade ettevalmistamist, mida mina ei tee, aga paljud teised küll.)

Kas on mõistlik kulutada töönädalast neli-viis õhtut trenni tegemisele? See on liiga ühekülgne elu, kas pole? Minu arust küll. Elul on, uskuge, pakkuda palju rohkem kui õhtune higistamine ja pingutamine.

Mis siis on lahendus, küsite. Ja küllap süüdistate, et ise olen teid utsitanud aastaid üha rohkem ja rohkem harjutama. Et mida ma siin nüüd kurdan?!

Ega kurdagi. Pakun teile lahenduse: tehke trenni hommikul.

Ma tean, millest räägin. Olen seda sel sügisel proovinud. Nii spordisaalis kui suusarajal.

Tartu kesklinnas MyFitnessi spordiklubis olen käinud paar korda Vahur Teppani kella kaheksases rühmatrennis. Kella üheksaks trenn läbi ja poole kümneks olen jõudnud tööle. Täiesti võimalik. Ameerikas käisin kogu aeg rattaga hommikul väljas ja väga lahe oli.

Suusatamisega nii libedalt ei lähe. Olen läinud kella kaheksaks dendropargi rajale. Pluss on see, et päev koidab ja valgust jagub. Mõnikord on ka rajad just värskelt sisse aetud. Kui poolteist tundi sõita ning seejärel kiirelt toimetada, siis hiljemalt poole üheteistkümneks jõuad tööpostile. Tööpäev läheb küll sellevõrra õhtul pikemaks, aga ikkagi saad asjatoimetustega ühele poole kella seitsmeks, mis tähendab, et võrreldes õhtuse trenniga oled säästnud kaks tundi – ja seda lisaks valge aja arvelt. Kas pole nutikas, mis?

Siin teile kokkuvõtlikult kümme põhjust, miks harjutada hommikul, mitte õhtul, ja millest kirjutasin ka nädalavahetuse Arteris.

1. Õhtupoolikul jääb aega muuks, olgu teatris või kinos käimiseks või lastega tegelemiseks.
2. Tööpäeva järel võtab sageli võimust väsimus ning raske on end sundida taas pingutama.
3. Praegusel aastaajal on õhtud pimedad, mis teeb välistreeningud ebamugavaks, isegi ohtlikuks.
4. Hommikuti on spordiklubides palju vähem rahvast kui pärast tööpäeva lõppu.
5. Ainevahetus läheb kohe päeva algul käima.
6. Sõjaväelased ei treeni asjata hommikul – see annab neile kogu päevaks jõudu ja energiat.
7. Kehaline koormus mõjub ajutegevusele vabastavalt ja värskendavalt ning vähendab võimalikku tööstressi.
8. Kehaline koormus muudab samuti vaimu ja meeled erksamaks.
9. Arendab distsipliini, tahtejõudu, meelekindlust.
10. Sunnib õhtul mõistlikul ajal magama heitma, sest vaja on varakult tõusta ja olla valmis trenni minekuks.
*
Ärge jätke kasutamata võimalust valida Eesti tänavused parimad sportlased. Seekord saate igas kategoorias hääle anda ainult ühele.

Foto 1: Treenija Tartu dendropargis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Hubert Pärnakivi jooksmas varahommikul Viljandis. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 3: Talvine trenn valgustite valgel Toomemäel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix